9 Oct 2013

Siis kui harva ise lahti läheb ehk mina ja minu öised seiklused

Eelmine nädal mingi öö seisin Statoilis, tahtsin välja minna. Seisin 5 sekundit, ainult selleks, et avastada, et see uks ei lähegi ise lahti... Ja täna öösel minu uksesaaga jätkus.

Kuskil poole nelja paiku öösel äratas mind tahtmine külastada vesiklosetti. Kuna ma võin kohati üpris ebausklik olla ja ma oma voodi teise kohta paar päeva tagasi tõstsin, siis jälgisin eriti hoolega, et ma just parema jalaga enne maad puutuksin. Igaks juhuks. Sellest ei olnud väga abi, sest järgmine hetk istusin ma oma toa põrandal ja vaatasin, kuidas mu toa uks eest lendab.

Kõik, kes mul külas käinud on, teavad, et normaalse ukse asemel on mul lükanduks, mille ühel poolel on peegel. Minu tänaseks õnneks (või kahjuks) on see peegel esiku, mitte aga minu toa poole. Ma ei tea, mis juhtus. Ma ei tea, kas ma olin ära unustanud, et ma ukse kinni tõmbasin. Ma ei tea, kas ma olin liiga unesegane, et oma ümbrust mõista. Ma ei tea, kas mu jalad liikusid kiiremini, kui mu käed suutsid ust lahti teha. Ainus, mida ma tean on see, et uks lendas pauguga eest ära ja langes klirina saatel esiku põrandale. Kõrval toast väljus elukaaslane, kelle esimesed sõnad olid "Ei ole võimalik!" ja mina suutsin temalt esialgu ainult salvrätikut paluda, sest avastasin, et mu nina jookseb verd. Hiljem avastasin veel, et suutsin kaks varvast ja küünarnuki ka ära põrutada. Tõenäoliselt põrutasin pea ka ära, aga see on mul õnneks või kahjuks juba ammu ära põrutatud. Kuidas muidu on võimalik selliseid asju korda saata?!

Mina tõstsin ukse ette tagasi, elukaaslane pühkis killud põrandalt kokku ning suundus magama ja mina võtsin lahti interneti. Ma ju olen siiski ebausklik ja seitset aastat ebaõnne mul vaja ei ole. Pärast väikest uurimist-puurimist, kõiki surmatõbesid ja halba õnne, mida mulle lubati, leidsin ma aga endale sobiva vastuse, mis käskis mul katkise peegli ette seista ja öelda, et "Nüüd hakkab küll armastuses vedama!"

Olgu ma lammas või mitte, olgu see tõsi või mitte, aga see oli armas ja lõppude lõpuks usun ma ikkagi seda, et mida rohkem sa endale midagi sisestad, seda rohkem sa selle nimel vaeva näed ja seda tõenäolisemalt see tõeks saab. :)

Siiamaani arvasin, et kõige naljakamad asjad saavad toimuma siis, kui sellele eelneb lause "Hoia mu õlu, mul tuli idee." Nüüd ma tean, et ma olen võimeline idiootsusi ka ilma selle lauseta tegema. Minuga igav vist ei hakka.

Ja naeru ei saa ma siiamaani pidama. :D Tõenäoliselt ma enam siis ei naera, kui ma uurima hakkan, kui palju uus uks või peeglivahetus maksma mulle läheb...aga seni on veel naljakas.

Kõige geniaalsem,
Liisu

2 comments:

  1. Seiklused nagu metsikus Chicagos...:D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võiksid täitsa olemata jääda!! :D

      Delete