22 Oct 2013

Suusahooaeg alaku!

Alustame sellest, et ma jäin järjekordselt täna hommikul kahest bussist maha, ühest teadlikult, ühest kogemata. Sellest, kui sa kaugelt näed ühte bussi ja palud, et see ei oleks see sinu number kuus, vist ei ole abi....vist. Aga ma sisustasin selle aja seda MEGA kaunist päikesetõusu, millega Tartut täna oli õnnistatud, pildistades. Ja ma jätkuvalt naudin seda mõnusat kerget külma. Leiaks endale kaaslase, siis ainult jalutaks ringi (käest kinni). :)


Erakogu

Erakogu

Täna andsin avapaugu suusahooajale. Alguses küll rullsuusa peal, aga kaugel see lumigi selliste ilmadega on. Pluss, kuulsin, et üleeile hommikul oleks saanud juba täitsa sõita.

Võtsin siis lõpuks ennast kokku ja läksin Tartu Suusaklubi rahvaga ja treeneriga trenni. Nüüd tuleb see ainult harjumuseks uuesti saada. Talvel läks ju täitsa hästi- esmaspäev, kolmapäev ja reede rulluisk, teisipäev ja neljapäev suusk. Rutiin missugune ja see sobis mulle ideaalselt.

(Suusa)Treener oli jõudnud juba see sügis korduvalt küsida mu käest, et millal ma lõpuks trenni tulen. Kaua ma ikka ennast pinnida lasen. Ega ma nii pirts ka siis pole. Kui ikka võimalus on, siis annab minna. Ja eile andsin ma ebaleva "jah ma tulen" vastuse lõpuks. See oli tõesti ebalev, sest alles täna ma hakkasin mõtlema, et oota, päris külm on, mis ma selga panen ja siis mis kell need trennid algasidki ja et oih mul pole ju suusakeppe ka enam. Need (teoorias) klassika kepid, mis mul on, on parajad ainult imitatsiooniks. Palusin treeneril endale midagi sebida.

Õhtu jõudis kätte kuidagi väga äkki. Juba oligi vaja riided selga ajada (ja neid ma ajasin endale selga lausa kolm kihti) ja bussi peale joosta. Ma nägin välja nagu tõeline kubujuss- sukad, pikad retuusid, lühikesed retuusid, rattasärk (sest see on mul ainuke varukatega spordiasi), veel üks õhem pikkade varukatega asi ja peale veel see BONTi paksem jakk, mis peaks teoorias kannatama -10 kraadi. Jah, aasta alguses see kannatas, aga ma olen seda nii palju pesnud (sest ma olen tegelikult üks suur mäkerdaja, kõik asjad mäkerdan ära), et ega sellega miinus kraadidega väga ringi lipata ei saa. Samas ma arvan, et asi on lihtsalt selles, et keha pole veel harjunud selle jahedusega, isegi kui vaim tahaks ainult jääaugus istuda. Ja tegelikult on vaja lihtsalt endale muretseda ühed korralikud suusariided (+(uisu)suusad, saapad ja kepid). Äkki jõuluvana toob?!

Kohale jõudes sain teada, et kepid olid väikse "udu" tõttu maha ununenud ja minu udupea unustas maha ka kiivri. Õnneks klubis oli neid terve kastitäis, aga mu mütsi peale mahtus neist enam-vähem ainult üks ja seegi ei oleks mind suurema põntsu eest väga edukalt kaitsnud. Ühe põntsu ma siiski sain, väiksema seekord. Üritasin küll ennast muru poole sihtida, aga parem põlv (jälle see pagana põlv) sai ikka asfaltile korraks toetatud. Püksid jäid terveks (kolm paari pükse õigemini), aga nahk läks alt katki- logic! Ja kepid sain ka klubist, sutsu lühikesed olid, aga trenn sai tehtud.

Täiesti masendav on see, kui vähe mul kätes ja rinnas jõudu on. Üldse ülakeha...ja selg andis ka tunda. See on see, kui lebotad! Ei tohi lebotada! Aga mis sitasti see uuesti! Nagu alati... Hakkasin isegi mõtlema, et kas see TM on ikka minu jaoks...klassika, kas see on ikka minu jaoks. Uisk on mõnusam (ja mitte ainult sellepärast, et ma ennast vabal ajal rulluisutajaks pean). Krabasin küll endale täna kiired klassikarullid, liikusidki kiiremini, kui need, mis mul laagris all olid, aga ikka no aeglane. Tegelikult ma arvan, et asi on ikkagi selle taga, et ma olen lihtsalt veel nõrk ja tehnika annab soovida.

Tänased kommentaarid minu algelise tehnika kohta olid järgmised: tõsta käsi kõrgemale ja sa sõidad nagu meremees (ja puhtalt minu isikliku vaatluse tulemusena võin ma tänasest trennist järeldada, et isegi kõige vilunum võitluskunstidega tegelev isik oleks mind ja mu suusakeppe täna kartnud, sellist kung-fu'd iga päev just ei näe). Siit võib järeldada, et jalgadega oli vist enam vähem. Kuigi, ma ei saa aru sellest, kui räägitakse klassika tehnika juures puusa tööst. Ma ei saa oma puusa niimoodi tööle. No küllap saan ma sellepärast ka varsti pragada (täna seda veel ei mainitud).

Nädala pärast lähen uuele katsele.

Ja täna läks lõpuks ometi peale ka minu suusatamise playlist (aka Linkin Park ja Limp Bizkit) ja tuli meelde see aprillikuu viimane suusatamine Kekkose ja maratoni rajal (kiika SIIA), see kuidas ma Harjumäelt alla kukkusin, (mitte enda suusa)kepikulbi ära lõhkusin (ja jube tüütu on jäisel ja poolsulanud rajal ilma kulbita sõita) ja üksi ära eksisin ja edasi-tagasi suusatasin ja mõtlesin, et ma vist ei taha enam suuskadele astuda.

Mul on praegu ülimalt kahju sellest, et keegi mulle koolis suusatamist ei õpetanud. Võib-olla kuskil nooremas klassis, aga gümnaasiumis või põhikoolis, siis kui ma ise olin juba hakanud mõtlema, siis saadeti mind lihtsalt sõitma, suuskadega, mis ei libisenud (ega pidanud). Ja siis sa üritasid seal rajal teha midagi sellist, mida sa olid näinud teisi tegemas. Mulle on hetkel täiesti arusaamatu, kuidas ma ühtegi korda Trummis (Nõmmel) sillamäelt alla ei suutnud laskuda nii, et ma oleks püsti jäänud. Seal ei olegi õietigi ju mingit laskumist (ma arvan, et ma pean täpsustama, et mitte sealt kõige ülevalt, vaid lihtsalt üle selle silla minnes).

Võib-olla loevad õiged inimesed seda siin praegu. Võib-olla loevad seda inimesed, kes mäletavad mind veel gümnaasiumist ja seda kui vähe mulle suusatada meeldis ja kui palju energiat ma sellest kõrvale viilimiseks kulutasin. Mul on ainult üks sõnum. Palun õpetage lapsed suusatama juba koolitunnis, sest tegelikult ka see on lahe. Kõik oleneb ainult inimesest, kes tehnikat õpetab. Tõesti! Tegelikult ka, see ongi nii lihtne! Okei, ma saan aru, et ega lapsed ei viitsi ju, eriti põhikoolis. Ma olen ise ka kunagi seal olnud. Aga suusatamine on tõesi üks selline asi, mis hakkab alles siis meeldima, kui sa tunned, et sa natuke juba oskad ja kui keegi sind selle eest kiidab (ja mitte hindeliselt, vaid lihtsalt ütleb hea sõna).

Ma tegelikult ei suuda üldse uskuda praegu, et mina seda juttu siin räägin. Ma arvan, et mu kehalise kasvatuse õpetajad ka ei usu. :) Ju siis mu kullakallis suusatreener on nii hea lihtsalt, et ta on mu suusausku konverteerinud!

Äkki ikka TM?!

Ja äkki ma julgen isegi Voorekale see talv minna suuskadega? Tõenäoliselt pean ma ikka oma vanad suusad selle jaoks kasutusele uuesti võtma, potentsiaalsete (ma ei ole ju jõuluvanale veel kirjutanud) uutega ei julgeks ma vist seda retke ette võtta. Aga seal on see lahe kurviga kiire laskumine, mille vallutamise ma endale eesmärgiks olen võtnud!

:)

Pange täiega,
Liisu

Ja lisaks veel, eile nägin esimest korda oma alles ilmavalgust näinud ristipoega, kes on maailma kõige armsam ja pisim beebi üldse! Tahtsin ta endaga koju kaasa võtta, ei lubatud.... :(

Väike tulevane südametemurdja
(minu südame juba murdis)
Erakogu

Ja aitäh helgete sõnade eest, mis on suunatud mu blogile. :)
Kas ma tõesti ka oskan meelelahutuslikku teksti kirjutada või on need niisama sõnad? (See on muide tegelikult ka aus küsimus).

Kas ma peaksin jätkama ainult enda jaoks kroonika pidamist või ka Teie peale, kes te seda asja siin külastate, mõtlema? :)

1 comment:

  1. Oskad muidugi meelelahutuslikku teksti kirjutada! Jätka samas vaimus - ootame uusi lugusid :)

    ReplyDelete