9 Nov 2013

Kuidas sai minust nightrunner?

Allikas: Internet

See siin üleval iseloomustab ideaalselt minu tänast päeva, ainult, et ma tegin seda voodis. Vahepeal sõin ja siis keerutasin edasi. Õnneks ei lõppenud päev enne otsa, kui ma selle tegevuse lõpetasin, aga alustame kõigest ikka algusest, nii nagu kombeks on. 

Esmaspäevast kirjutasin, käisin rullimas. Teisipäev oli ka juba pärast esmaspäevast trenni nagu tehtud, sest kalendrisse oli kirjutatud suurelt ja roheliselt "VABA". Samas teisipäeval hommikul voodist tõustes heitsin ma esimese asjana põrandale ja hakkasin kõhulihaseid tegema. Kell kuus hommikul.  Kolmapäeva hommikul oli veel raskem üles saada kui esmaspäeval. Kuna kool algas mul alles kell 10, siis muidugi oli vaja kell 8 end juba saali vedada ja uisud alla panna. Uisutamine ise ei moodustanud, aga sellest trennist isegi mitte poolt. 

Alustasin väikese soojendussörgiga, väikesed jalaringid, puusaringid, käteringid, kõik muud ringid ja panin uisud alla. Enne veel muidugi otsisin tükk aega inventariruumist torbikuid, aga keegi oli meie salapeidupaiga suve jooksul üles leidnud ja tühjaks teinud. Õnneks alati naeratav administraatoritädi aitas noore spordihimulise tütarlapse hädast välja. Saali sain ma üksinda nautida, mitte ühtegi teist samasugust varjast õit ma endaga kaasa ei saanud seekord. 

Uisutasin ma kokku umbes täpselt 30 minutit ja siis sai villand. Ei, mitte sellepärast, et ma ei viitsinud või et lihtsalt tüütas ära. Ei, isu oli ja tahtmist oli, aga ma sain oma jalgade peale kohutavalt vihaseks. Ma oleks tahtnud nad seal samas otsast ära lõigata ja uued kuskilt hankida. No nii tõsiselt valus oli, jalalabad isegi mitte ei läinud krampi, vaid selline tunne oli nagu keegi kruustangidega mõnusalt pigistakse neid (eriti paremat). Üldse ei taha, et asi niimoodi jääkski. Ma saan aru, et asfalt ja saalipõrand on erinevad asjad ja et jalg tahab jälle harjumist saada, aga come on! Pfft... Tegelikult on mul oma parema labajala pärast väike mure, sest isegi tossuga asetub ta natuke imeliku nurga all maha, rohkem nagu väliskandile. Enne seda ei olnud. Hüpete ajal tahavad varbad ka kuidagi välja poole vaadata.

Tegelikult oli selle pooletunnise uisutamise sees häid emotsioone ka. Näiteks see, et eelmisel aastal võtsin ma kurvi 3 ristsammuga, kuid sirge peal tegin umbes 5 tõuget. Nüüd oli jalas jõudu ja tasakaalu juba piisavalt palju, et sain sirge peal 3 (mõnel korral ka 2) sammuga hakkama, nii nagu peab. Lõpuks ometi! Teiseks positiivuseks oli see, et tehnika oli parem kui ma ootasin, samm oli sirgem kui ma ootasin, põlv oli kõveram kui ma ootasin ja keha oli madalamal kui ma ootasin.

Õnneks oli slideboard jälle välja ilmunud ja ma sain oma trenni selle peal jätkata. Kes nüüd ütleb, et "häh, mis see siis ära ei ole", siis ma ütlen, et tegelikult võtab see ikka läbi küll. Ja, kes ei tea, mis asi see slideboard on, siis vaata seda:


Mina küll nii hea selle peal välja ei näe. Tasakaal on liiga keskel ja madalamale oleks ka vaja veel minna ja
pilgu võiks ka üles saada. Seekord iga kord kui ma pilgu maast tõstsin, läks tasakaal ära. Tegelikult on ise enda hoiakut raske hinnata samal ajal. Vaja oleks, et kõrvalseisja ütleks, et nüüd tee seda ja mine nüüd niimoodi ja liigu sinna. Palun esmaspäeval ennast filmida, äkki saan sellest rohkem abi. Pärast seda kuiva trenni jätkasin oma EKE ja ÜKEga.

Neljapäev ei ole enam ammu lihtsalt kala- või pesupäev. Nüüd on neljapäev juba tükk aega suusapäev olnud. Seekord siis jälle rullsuusk. Treener peaaegu, et ähvardas, et uisurulle mulle ei jätkugi, õnneks ikka sain ühed, sest et peale selle, et klassika trennis peab klassikat sõitma, uisu trennis seda küll teha ei taha (nii ütles U ja ma nõustun täielikult).

Trenn oli mõnus nagu ikka. Isegi külm ei hakanud, kuigi ainuke vahe eelmise korraga oli see, et üks pikkade varukatega pluusike oli veel sinna ülejäänud kihtide vahele ära mahutatud. Mis tuletab jälle meelde, et mul on jätkuvalt korralikke suusariideid vaja. Uue mäejope ma soetasin ja see on mu viimase aja parim ost. Õues ei ole küll veel näpistavalt külm, aga ma ei taha millegi muuga enam käia. Isegi vihmavarju ei pea enam kasutama. Ei hakka märg, ei hakka külm.

Tehnika koha pealt. Hmmm... Esimesed ringid loperdasin nii seesmiselt kui väliselt, lõpuks ainult väliselt. Teise ringi lõpuks tõmbusid tibialis cranialis'ed krampi, aga pärast väikest massaaži sain jagu sellest. Lõpuks sain treeneri käest veel paar parendussoovitust. Esiteks kui jala maha panen, siis pool pöida teisest jalast ette. Mul jäi see natuke liiga kanna juurde seisma. Teiseks ikka rohkem tõuget kõrvale. Mul läks natuke taha ja "jäi kinni". Ja siis lõpetuseks lisas ta naerdes, et ma võiks oma sellest ülakeha võbelusest ka lahti saada (ma usun, et see oli tõesti koomiline). Nõustun. Hetkel aitab see "võbelus" mul tasakaalu hoida, aga küll tuleb. Kokku tuli 1h:05min:17s ja 12.42 km. Pidin veidike varem lõpetama, sest ma polnud ikka veel järgmisel päeval toimuvad sisehaiguste eksamiks korralikult õppima hakanud ja kell oli juba pool 9. 

Reede koha peale oli mul kalendris suurelt JOOKS 1:00. Hääääh! Mis te arvate, et ma käisin? Loomulikult...mitte. Süümekad olid, aga miski muu oli suurem - laiskus oli suurem. Mõtlesin pidevalt, et nii ma teen selle ära ja siis lähen. Ei läinud. Siis mõtlesin, et ma vaatan selle sarja ära ja siis küll lähen. Ikka ei läinud. Ja lõpuks oligi kell sealmaal, et ma....tegelikult ei läinud magama, vaid sõbranna juurde uut Eesti filmi "Kertu" vaatama. Soovitan soojalt kõigile. Ma ei ole mingi eriline Eesti filmikunsti austaja, sest iga kord olen pidanud pettuma ja siis pole enam olnud tahtmistki vaadata neid, aga see film oli tõesti hea. Kohati läks natuke aeglaselt edasi, aga samas see tõmbas mind veel rohkem filmi sisse. Pidevalt oli tunne, et tahaks seda tegelast nüüd raputada ja küsida ta käest, et mis tal viga on, võta kokku ennast. See on minu jaoks hea filmi tunnus. 

Ja olemegi jõudnud laupäevani. Kuna reedel ma jooksma ei läinud, aga kava on ju täitmiseks, siis mõtlesin voodisse heites, et ma laupäeval kindlasti lähen. Terve laupäeva veetsin ma niimoodi voodis keerutades nagu seal ülemisel pildil kujutatud on. Olin juba peaaegu, et ööund uuesti magama jäämas, kui ma otsustasin veel viimast korda oma Facebooki seina lahti teha ja sealt vaatas mulle suurelt ja laialt otsa üks postitus, mis tekitas minus tõeliselt suured süümekad. See muidugi Ta eesmärk ju oligi. Olin küll päeval oma trenniriided pessu visanud ja teatavasti on mul neid ainult üks komplekt, aga mu mõtlemisvõime kadus koos vabandustegenereerijaga ja ma monteerisin muudest riietest ühe veidike kõvera komplekti endale lõpuks ikkagi kokku. Muidugi tuli arvestada sellega, et väljas oli juba pime (kell oli ikkagi pool kümme juba) ja seal akna taga valitses täielik koerailm- külm ja märg ja paha. Isegi see ei takistanud mind. 

Mulle öeldi kunagi, et ma olen nightrider, sest mulle meeldis (meeldib siiani) pimedas, öösel, rattatrenne teha. Nüüd ma avastasin, et ma vist olen nightrunner ka. Öösel joosta on hoopis teine tunne, isegi siis kui vihma ei saja. Linn on peaaegu et tühi. Mitte miski ei vii tähelepanu mujale, sa saad keskenduda ainult sellele ühele tegevusele. Ei tulnud küll palju, kesised pool tundi kõigest, aga kui jutt käib minust ja jooksmisest ja taustaks on veel öine sügispimedus ja koerailm, siis on tegu ühe pisikese saavutusega. Täna olen tubli olnud! *pai* Kokku tuli 33m:25s ja 4.46km. Pulsist me ei räägi! Shh...

Ja ma ei suuda ära oodata oma minireisi sügisesse Brüsselisse. Täna sain lõpuks teada hotelli, kus ma peatun ja esitasin ära oma reisi- ja toidueelistused. Õnneks neid viimaseid mul ei ole, aga ma loodan, et nad leiavad mulle head lennuajad, et ma saaks esimene päev natuke ringi ka tuuseldada linna peal. Peatun ma muidu täitsa kesklinnas, Berlaymont'i hoone vahetus läheduses. Mõtlesin, et võtan jooksutossud ka kaasa, saan õhtul linnaga tutvuma minna ja sellega meeldiva kasulikuga ühendada. Tahaks selle jaoks gepsuga kella ainult kaasa võtta, ma ei tea kui hea mõte oleks telefoni gepsu seal sisse lülitada, kui ma just ei taha pärast ennast ogaraks maksta....Ah, ma olen nii happy puppy sellepärast praegu, tahaks juba hästi palju pilte ja videosid jagada ja sellest kogemusest kirjutada. :)

Aga tagasi spordi juurde. Homme ootab mind veel nädala viimane trenn- matk Vooremäel. Kui just ilm väga suurekoerane ei ole, siis on see kindlasti väga mõnus. Alati on olnud ja jääb ka olema! Norrakate lubadus oli vihmatu, ma loodan, et nad ka peavad seda. Suvel vähemalt oli küll kohati tunne, et ka seal käib 24/7 üks suur läbu või on praktikandid tööle võetud.

Aga seniks olge tublid ja tugevad!

Liisu

No comments:

Post a Comment