27 Nov 2013

Long time no see...

Ma jäin eelmise neljapäeva juurde oma jutuga. See oli täielik ühest kohast teise jooksmine. Esimene kord sain rahulikult maha istuda alles Frankfurdi lennujaamas, kus ma tegelikult ka väga rahulikult ei saanud istuda, sest ma pidin õppima hakkama, sest hommikune eksam lähenes kurjakuulutavalt kiiresti.

Esimene lumesadu Brüsselis Erakogu

Neljapäeva lühikokkuvõte:
Erakogu
Hommikul kell 7 üles, külm dušš, kiire (ja väga maitsev) hommikusöök, veel viimased asjad ära pakkida ja juba oli vaja Berlaymonti joosta. Ikka kohvriga ja siis otsustasid kohvri rattad ka katki all minna, nii et ma pidin tegelikult seda kohvrit lausa järgi vedama. Seminar lõppes umbes kell 1 ja siis pidin juba lennujaama kiirustama, sest lennuk läks juba kahe tunni pärast ja Brüsseli lennujaam on piisavalt suur, et ma oleks seal võimeline ära eksima. Õnneks ma ära ei eksinud, aga oma hirmkallist kehakreemist jäin küll tollis ilma, sest ma ei tahtnud kohvrit ära anda, vaid endaga lennukisse võtta. Õnneks hakkas see juba otsa lõppema, aga kuna paki peal oli kirjas liiga suur number, siis ütles see äärmiselt tore onu, kes mu kohvri läbi otsis, et ei saa, anna andeks. Mis siis ikka. 

WeBike Brüsseli lennujaamas
Erakogu
Tegelikult oli mul seal natuke aega ka. Sisustasin selle aja oma arvuti akut laadides. Siin oli muidugi väike konks, sest selle jaoks, et stepslisse elekter tuleks, pidin ma väntama ühe eriti ebamugava istmega väntadega tooli peal. Minul olid küll püksid jalas, aga mõnda tädi isegi mitte ei hirmutanud seelik tema seljas. See sai lihtsalt üles tõstetud, nii et pesu ja sukapüksid paistsid. Ei olnud piinlik.

Frankfurdi lennuk oli puupüsti inimesi täis ja sellepärast rakendati eriti rangelt ainult ühe käsipagasi (mul oli koos käekotiga kaks) ja maksimum 8 kilogrammi reeglit. Kui nägin, et tädid hakkasid väravas ringi käima, teiste kotte näppima, siis kärutasin enda asjadega kohe inimmassi taha, sest kohver kaalus mul vähemalt 10 kilo kindlasti. Ja kusjuures, kõik kaasa võetud asjad kasutasin ma reisi ajal ära ka, välja arvatud ühe kleidi, sest ma ei viitsinud esimene õhtu välja minna. 

Lend Frankfurti kestis ainult 40 minutit, ma ei tea kas nad jõudsid selle aja peale üldse selle turvavöö tule välja lülitada. Magasin terve lennu. Hoidsin samal ajal sisehaiguste konspekti käes. Mõtlesin, et õpin. Lennukist maha minnes virutasin oma kohvrit ülevalt võttes sellega ühele mehele vastu õlga, vabandasin. Pärast astusin samale mehele bussis jala peale ka veel. Õnneks ta ainult naeris selle peale. Ju meil oli siis tõmmet. 

Erakogu
Frankfurdis oli aega umbes 4 tundi. Sisustasin selle kõigepealt tax-free poes, sest kommi ja stuffi oli vaja ju ikkagi kaasa võtta. Pea ainus sõna, mis ma sõprade käest selle reisi ajal kuulsin olid "kingitused". Ülejäänud aja sõin komme (süda läks pahaks lausa neist) ja õppisin. Ja ma õppisin. Ja pärast lennukis õppisin ka magamise vahe peale. Eksam oli ikka nii nagu ta oli, kõik on tuttav, aga samas ei ole kindel ka. 


Tallinnasse jõudsin kell 23 öösel. 23:59 läks bussijaamast veel buss ka. Selleks ajaks oli mul igasugusest punktist A punkti B liikumisest nii kopp ees kui üldse saab olla. Bussis ainult magasin. Tartus võtsin veel takso ka. Kell oli 3 läbi ja mul oli veel rohkem kopp ees kui enne ja mind isegi mitte ei kottinud see, et taksojuht mind tõmbas. Ma lihtsalt ei jaksanud temaga vaielda, et ta küsib liiga palju. 

Kodus sain umbes kolm tundi magada, kui ma pidin juba kooli minema, sest see pagana eksam oli. Poleks seda olnud, poleks ma isegi mitte teist korda mõelnud kooli mineku peale. Ma oleks jäänud oma voodisse. Ma olin täielik zombie. Nii hull ei ole asi veel enne olnud. Otsisin kohta, kuhu oma pea toetada ja lihtsalt magasin. Mitte midagi ei kuulnud.
Minu lemmikud hommikud
Erakogu
Koju jõudes sain veel 2 tundi magada ja siis oli vaja juba edasi sünnipäevale minna. See vaikne istumine lõppes muidugi klubis hommikuni tantsides. Ja järgmine õhtu oli vaja välja minna, sest sõbrad tulid kaugelt ju külla ja ülejärgmine õhtu oli vaja sauna minna ja nii ma põhimõtteliselt kolm päeva päevavalgust ei näinudki. See-eest juhtus nende päevade jooksul nii mõnda huvitavat- nägin ühte vapustavat live kontserti ja vastukaaluks ka ühte äärmiselt sitta (vabandused) live esinemist, sain uusi sõpru juurde, naersin end ogaraks, tantsisin end tühjaks. Ühesõnaga juhtus nii mõndagi, mida saab kirjutada ainult peatüki "Nii juhtub ainult Tartus!" alla. Siinkohal olge ettevaatlikud, kui te öösel Tartu kesklinnas käite, üks kööginoaga tüüp käib ka seal.

Nende live'il käisin ja nad on lava peal vapustavalt head. Näiteks: http://www.youtube.com/watch?v=QzLg8R_9Z4g 

Homseks on ka üks trenni ja väheke ka toitumisteemaline postitus soolas. Või ülehomseks. Kes teab, mis elu toob. Selle tänase tahtsin ma ka tegelikult juba ammu mitu päeva tagasi valmis kirjutada.

Ja LUMI!

Liisu

Kõige nunnum lõvipoiss! Erakogu

No comments:

Post a Comment