4 Nov 2013

Mina pole eriline, sport on põhiline!

Reede-laupäev-pühapäev, õigemini kõik päevad möödusid liiga kiirelt, et ma midagi adekvaatset oleks suutnud siia kirja panna. Nädalad saavad otsa ja kuu lõppes ka just. Oleks nagu aeg üks kokkuvõte teha, aga mille jaoks? Pole ma ju midagi erilist trenni maastikul korda saatnud ja juba on mulle hakanud tunduma, et ma kirjutan liiga palju endast ja kõigest muust, mitte sellest, mille jaoks ma selle blogi üldse ellu tõin- spordist.

Eile võtsin lõpuks end kokku. Käisin veel viimased korrad pinda inimestele, kellele ma pinda käin. Võtsin vastu otsuse (ma ei tea mitmes kord juba), et nüüd aitab teiste peale mõtlemisest. Elan endale. Tegelikult olen ma seda juba päris mitu kuud teinud. Vähemalt üritanud. Suvel sain üle asjadest, mis mind kolm aastat kummitanud olid ja Tartusse tagasi tulles olin kui uuesti sündinud. Eks natuke ikka kipitab siit-sealt, aga mis teha. Selline on elu ja võrreldes kõigega, mida ma eelmisel talvel enda sees läbi elasin, on pragune täiesti köki-möki. 

Endale elada mulle meeldib. Kellele siis ei meeldiks? Vahest ikka tahaks lähedaste inimeste seltskonda, aga ma pean lõpuks aru saama, et kõigil on oma elu ja see, et kahte inimeste eraldab natuke kilomeetreid, ei ole maailma lõpp. Pigem just on see hea, nii mulle kui kõigile teistele.

Olen hakanud ennast kiitma. Vahest isegi liiga palju (on see üldse võimalik?). Ütleme ausalt, ma olen end käest lasknud. Kõik see, mille ma suve lõpuks olin saavutanud on nüüd pidurdunud või isegi tagasipöörde teinud. See teeb mind kurjaks. Aga viha on üks asi, mis mind edasi viib. Minu mõtteviis on pigem olla vihane kui kurb, sest viha paneb tegutsema ja lõpuks see lahtub. Kurbus, vastupidiselt, sööb su hinge niikaua kuni see on liiga suur, et niisama õhku haihtuda. Ja tavaliselt pika vihaga ma ei ole. Isegi kui tunnen, et mulle on liiga tehtud, siis natukese aja pärast olen ikka mina see, kes läheb vabandama, sest ma lihtsalt ei taha jätta asju poolikuks. 

Samas on see "ülekiitmine" omamoodi taktika. Mida rohkem ma enda saavutusi ja ennast koos nendega kiidan, seda tõenäolisem on, et ma lõpuks ise ka seda uskuma jään ja loodetavasti ei vaata siis ma ennast ja oma elu läbi kõverpeegli enam. Ma ei ole uhkeldaja või uhkustaja, isegi kui selline mulje jääda võib, see on minu ellujäämistaktika. Toon näite. Mulle esitati kutse minna raadiosse intervjuud andma. Muidugi ma läksin ja muidugi ma tundsin sellest rõõmu. Kuigi see ei ole tegelikult suurem asi ja paljud seda üldse kuulasid, siis mulle meeldib sellest rääkides öelda, et ma sain nüüd kuulsaks. See paneb mind ennast uskuma, et ma olen midagi saavutanud, et ma olen kellelegi positiivselt silma jäänud oma tegemistega. Toon teise näite. Mõni aeg tagasi potsatas mu postkasti kiri, kus paluti ülikoolil üks kandidaat esitada ühele Brüsselis toimuvale loomade heaoluteemalisele seminarile. Muidugi ma ütlesin, et ma lähen sinna, sest a) ma saan Eestist mõneks päevaks ära minna, b) ma saan tutvuda uute inimestega, c) ma ei pea maksma selle eest ja d) järjekordselt olen ma jäänud kellelegi silma oma tegemistega. Ja ma ei väsi ennast kiitmast sellepärast! Kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise. Proovige, kusjuures see aitab ja teeb tuju palju paremaks.

Tegelikult ei olnud see üldse tänase jutu point. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt öelda, et eile tegin ma valmis ja kleepisin seina peale ühe värvilise treeningkava novembrikuuks (tõeliselt pikk sissejuhatus, et ainult seda öelda, või mis?). Muidugi põhja kirjutas valmis mu kallis treenerihärra. Nüüd ma pean välja mõtlema, millega ma ennast premeerin, kui ma reaalselt ka iga päev teen seda, mida ma sinna endale ette kirjutasin. 

Treeninghooaeg sai alguse Erakogu

Täna hommikul tutvustasin jalgadele uiske uuesti ja vastupidi. Same shit different season. Oh sa vana, kui krampi peale 10 minutit jalad tõmbusid. Aga kuna plaanis oligi ainult jalgu uuesti harjuma saada, siis ei tundud me ka väga süümepiinu, kui me järgmised kümme minutit maas istusime ja juttu rääkisime. Kõik jutud ju rääkimata, pole ammu trenni koos enam teinud. Siis sõitsime veel natuke. Meenutasime tehnikat, mis kusjuures tuli küll, kerged tasakaaluhäired ja taandarenenud hüppeliigesed välja arvata. Hüppeliigesed olid tõesti väga õrnakesed. Sõidu ajal väga neid isegi ei tundnudki, aga kui me pärast uisutamist ÜKE ja EKE harjutusi tegema hakkasime, siis loperdasid jalalabad all küll mis kole.

Lõpuks viibisime me saalis poolteist tundi, tund sellest uisutamist (niivõrd-kuivõrd). Liiga palju aega kulus harjutuste meenutamisele ja tehtud harjutustest taastumisele. Selle parendamiseks tuleb järgmiseks korraks teha valmis kirjalik kava. Oli raske, aga vist läks asja ette, sest pärast jalad lausa värisesid all. See täitis mind mõnusa äratundmisrõõmuga ja pani mind igatsema trennirutiini ja hommikusi trenne, kuigi ma ütlen ausalt, täna oli päris raske üles saada. Alguse asi, läheb paremaks.

Hetkel on eesmärk oma trennid uuesti võimalikult kvaliteetseks muuta. Vähem puhkamist ja rohkem liikumist. Teine eesmärk on saada menüü jälle kontrolli alla. See viimane on juba raskem ülesanne ja nõuab tunduvalt rohkem tahtejõudu, kui trennid. Aga küllap siis, kui tulemused uuesti tulema hakkavad, läheb asi ilusamaks ja seda nii kaudses kui otseses mõttes. Siinkohal tuleb võtta kasutusele mantra: rämpsuvaba - väiksem kogus - tihemini - rämpsuvaba - väiksem kogus - tihemini. 

Ei oskagi enam midagi lisada. Küllap hakkab nüüd neid sporditeemalisi postitusi tihemini tulema. Selle jaoks Te ju siia tulnud oletegi ja kaua ma ikka oma elust ja sekeldustest pajatan. 

...sest, et sport on põhiline!

Liisu

...ja ma juba ootan nii meeletult lund ja et see vihm ükskord lõppeks. Ma ei julge tee ääres enam jalutada, täna buss pritsis ühe vaese tütarlapse pealaest jalatallani täis ja isegi vihmavari ei aidanud...

No comments:

Post a Comment