19 Nov 2013

Minu Brüssel

Hommikune Tallinn oli sombune ja must. Tundsin ennast oma helekollase jakiga nagu võõrkeha. Ühe bussi pealt teise peale ja lõpp-peatus oli Tallinna lennujaam. Aega oli maa ja ilm. Istusin ühe tooli peal ja siis teise peal. Käisin ringi. Tegin akvaariumist pilte. Natuke liiga kaua tegin seda, sest inimesed hakkasid imelikult vaatama. Aga see kollane kala oli ilus. Igav oli. Isegi kõht oli täis (kuigi öösel ärkasin jälle koriseva kõhuga üles ja oleks võinud terve lehma ära süüa).

Lõpuks, pärast paari tundi passimist, sain lennukisse. Lennukid mulle meeldivad, kuigi vahest on nad liiga pisikesed ja äraistutud toolidega (nagu Taisse lennates oli). Kõige rohkem meeldib mulle lendamise juures see moment, kui lennuk kiirendama hakkab ja sa istmesse vajud. Mulle meeldib kiirus. Sellepärast meeldib mulle ka kiirrulluisutamine.

Kõigepealt ootas mind Kopenhaagen. Lennu kestvus oli lühem kui Tartust Tallinnasse sõitval bussil. Õhkutõus läbi pilvede, tund aega päikest ja siis uuesti läbi pilvede maale. Terve lennu mõtlesin ma jälle
toidust (ma ei tea mis mul viimasel ajal viga on, kõht on koguaeg lihtsalt meeletult tühi). Õigemini sellest geiša šokolaadist, mis mul kotis oli, aga milleni ma ei pääsenud, sest ma ei tahtnud enda kõrval istuvat meest üles ajada. Maandudes oli muidugi esimene asi see, mille ma kotist välja otsisin ja pintslisse pistsin.

Lennujaamas oli mul natuke üle tunni aega. Lennujaam ise on küll üpris suur (kui võrrelda Tallinnaga), aga Brüsseli lennu värava ülesleidmine ei olnud keeruline, nii et veel enne otsustasin ma endale kuskilt ühe võileiva muretseda. Leidsin, hingehinna eest muidugi (5€ ja kopikad peale), aga mul oli tõesti seda vaja. Võileib ise muidugi ei olnud suurem asi, sai oli kõva nagu tald ja peekoni maitset, mida paki peal lubati, ei olnud kuskil tunda.

Hommikul enne Tallinna lennujaama jõudmist, jõudis minuni muidugi info, et hulk Brüsseli lende jäetakse ära, sest piloodid otsusasid streikima hakata. Õnneks, õnneks (!) ma enda lennu numbrit sellest cancel'datud lendude nimekirjast ei leidnud.

Brüsseli lennujaam on lihtsalt hiiglaslik ja enne kui ma aru sain, kust kohast ma trepist alla pean minema, käisin ma kolmandal (?) korrusel kolm ringi ära. Sildid näitasid küll väljapääsu suunas, aga ükshetk neid enam ei olnud. Lõpuks olin ma nii segaduses, et läksin lihtsalt turvanaiste kamba juurde ja palusin ennast juhatada. Lõpuks kui ma pagasilindini jõudsin, siis minu lennu kohvrid juba ringlesid. Minu oma kaasa arvatud. Nägin seda kaugelt, aga seal oli nii palju inimesi ümber, et ma jooksin lihtsalt lindiga kaasa ja kui nägin väikest pragu inimeste müüris, trügisin läbi ja haarasin. Sellega oli üks mure kohe vähem. Pagas oli olemas.

Järgmisena oli mul vaja üles leida üks tegelane, kes pidi mulle mu 72h avasta Brüsselit kaardi andma, mis lubab mul siin sõita busside, metroo ja trammidega kogu oma reisi vältel. Lõpuks leidsin oma tee ka 0 korrusele, mis oli midagi sarnast nagu Viru keskuse bussiterminal, ainult et kõvasti suurem. Õige bussi leidmine õnneks raske ei olnud- platvorm C, buss number 12.

Maha pidin ma tulema Schumanni peatuses, see on Brüsseli kesklinnas Berlaymont'i hoone kõrval. Edasi pidin ma jala minema. Mul oli olemas kaart, aga see kujutab endast rohkem ühte paintis joonistatud lapse joonist, kus on peal bussipeatus, metroopeatus, Berlaymont'i hoone ja natuke eemal hotell, kuhu mul oligi vaja jõuda. Kõigepealt läksin ma ringtee peal muidugi valele tänavale. Õnneks avastasin selle väikese vea kohe kui ma selle samuse Berlaymont'i hoone poole vaatasin ja kaarti vaatasin ja mõtlesin, et see maja on kuidagi vale pidi. Õigemini mitte nii pidi nagu see kaardi peale joonistatud on. Kõndisin natuke tagasi ja siis uuesti edasi, nüüd juba õiges suunas.

Kõik kiirustasid kuhugile. Minul oli aega küllalt. Vahtisin ringi, aga ega siin midagi vaadata ei ole. Igal pool on hoone hoones kinni. Iga nurga peal käib mingi ehitus. Ma juba praegu tunnen, et ma olen tegelikult metsainimene. Paar jalgratturit siin ja seal, kes kihutasid mööda kõnniteid. Pidin paar korda nende eest ära põiklema, aga ma arvan, et pigem olin mina nende tee peal ees, kui nemad minu.

Lõpuks jõudsin ka hotelli. Sain seminari korraldajatelt ühe Victori nimelise võileiva, tegin ära check in'i ja sammusin oma tuppa. Mu tuba asub 8ndal korrusel. Aknast pole veel välja vaadanud, kardinad on ees, aga väljas on juba päris pime ka. Tuppa astudes tabas mind väga positiivne üllatus. See tuba on siin kõvasti suurem, kui mul oli Egiptuses 5* hotellis. Suur kaheinimese voodi, väike puhkenurk, vann (isegi vannipart on), dušš, suur telekas, mille filmivalikus on 38 filmi, neist 9 on komöödiad/animatsioonid ja ülejäänud ainult täiskasvanutele mõeldud filmid. Muidugi imelik oli see, et laua peal oli poolik veepudel. Ma loodan, et see minu arve peale nüüd ei lähe.

Aga see Victori nimeline võileib. Pidi olema kanaga. Ma kana ei tundud, aga sinepiseemnetega olid nad küll üle pingutanud, ikka väga korralikult. Aevastasin võileivatükikesi tükk aega ninast välja.

Nüüd võtan hoogu, et vannipart ära proovida ja siis äkki välja minna. Või ei viitsi ka tegelikult. Või käiks lihtsalt ringi. Samas väljas on külm ja pime ja koht on võõras. Otsused-otsused.

Aga Brüsselisse ma lõpuks jõudsin ja olen väga rahul. Homme hommikul algab seminar, mille jaoks ma ju tegelikult ametlikult siia tulin. Ega ma seda väga ei oota tegelikult. Tahaks niisama ringi tatsata ja linna näha. Homme õhtul pidi toimuma mingi ekskursioon Euroopa Liidu piirkonnas ja pärast seda kuskil mingisugune ühisem õhtusöök.

Alati teie,
Liisu

Fotod erakogu

No comments:

Post a Comment