28 Nov 2013

Mis saab edasi (jälle)?

Eelmine nädal jäi erinevatel põhjustel äärmiselt trennivaeseks. Kohe nii trennivaeseks, et mitte ühtegi sissekannet ma endomondosse ei teinud. Esmaspäeval oli tegelikult olemas plaan minna hommikul uisutama, kuid pühapäeva hilisõhtul läks mul süda lihtsalt nii kohutavalt pahaks, et mul oli kuni esmaspäeva õhtuni halb olla. Ei olnud ma haige, ei olnud see reisiärevus, ei saanud ka mingit mürgistust. Esimest korda lihtsalt tundsin, kuidas emotsioonid võivad tekitada tõelist füüsilist ebamugavust ja pahaolutunnet.

Aga EMÜsse ma siiski hommikul läksin, lihtsalt ei pannud ise ei uiske ega ka tosse jalga. Istusin, jutustasin ja vaatasin niisama.

Teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede olid plaanidest tühjad puhtalt selle Brüsseli minireisi pärast. Laupäev ja pühapäev ma päevavalgust ei näinud ja seda juba ikka nendel samadel põhjustel, miks vahest nädalavahetusel päevavalgust ei nähta. Esmaspäev pidi lihtsalt kava järgi vaba olema. Teisipäeval asendasin ma jooksu tantsimisega. Ei anna küll päris sama välja, aga südame sai kiiremini tööle küll. 

Kolmapäeva hommikul oli jälle uisutamine. Seekord jäi uisuosa mul natuke kesiseks puhtalt sellepärast, et ma olen täielik udu ja unustasin kannasokid koju, mis on minu jaoks täiesti asendamatud asjad uisutrennides. Kurvi harjutamise juures pidin ma poole pealt uisud ära võtma jalast, sest uisk hakkas liiga kurjasti paremat jalga hõõruma ja sellised hõõrumishaavad ei lase tavaliselt uiske korralikult tükk aega jalga panna. Ei saanud seda endale lubada, sest reedel on plaan Nõkku minna sõitma õhtul. 

Täna on Tähtveres klubiga ÜKE trenn, pidin minema, kuid koju jõudes langes osuti energiaskaalal täiesti punasesse ja nii ma selle plaani maha matsingi. Kogun ennast sutsu ja teen ühe tunni pilatese jõu- ja iluharjutusi kodus. 

Aga miks mul energia nulli läks? Tõenäoliselt oli üks põhjus muidugi kerge magamatus, sest ma olen viimased päevad poole ööni õppinud. Teine põhjus kindlasti pikad koolipäevad ning kolmandast põhjusest tahtsin paar sõna pikemalt rääkida.

Kolmandaks põhjuseks on tõenäoliselt see, et ma otsustasin teha oma menüüs ühe väga drastilise muutuse, mis igale ühele võib-olla et ei sobigi. Ma olen seda enne ka teinud, siis küll natuke teistmoodi ja ainult proovimiseks. Seekord lõikasin ma oma menüüst välja igasugused süsivesikud. Seda välja arvatud enne või pärast trenni. Eelmine (või oli see see kevad?) kevad kahandasin ma lihtsalt SV'd umbes 20g päevas, samal ajal tegin ikka trenni edasi ja kolmandaks päevaks olin ma, ütleme ausalt, päris surnud. Läksin uisutama, aga tulin sealt kohe sama targalt tagasi, sest ma lihtsalt ei jaksanud end liigutada. Isegi motiveeritusest polnud kasu (tavaliselt suudan end motivatsiooniga ikka rasketest hetkedest läbi vedada). 

Igatsen oma nässakat! Erakogu
Hetkel on plaan selline, et ma katsun 1 nädala niimoodi hakkama saada. Vaatan, mida organism mulle ütleb. Kui ei lähe hästi, siis tõstan SV'de osakaalu kohe natuke, kui aga on täitsa OK, lasen ühe nädala veel sama režiimiga edasi ning alles siis tõstan süsivesikute hulka. Ja kuna liha ja piim on minu jaoks asendamatud ka muidu, siis mul ei ole mingit probleemi ka ainult nendest toodetest toituda. :)

Miks ma selle plaani päevakorda võtsin? Sellepärast, et kui heaga ei saa, siis saab kurjaga. Kui ma enda kaalu heaga edasi langema ei saa, siis tuleb teha väike šokiteraapia nii kehale kui hingele ja äkki aitab see.

Liisu

No comments:

Post a Comment