31 Dec 2013

2012 vs 2013

Täna ei ole mitte mingit erilist tunnet. Tead, et nagu peaks olema, jälle on ju 365 päeva üle elatud, aga ei ole. Kõikides spordi- ja eluviisiblogides, mida ma loen, on täna uued postitused, kokkuvõtted. Tunnen kohustust ka ühe sellise tegemiseks. Loodan, et selle loo kirjutamise lõpuks on mul natuke erilisem tunne kui praegu selle alguses.

Rulluisutamine 
2013 1589 km ja 113h:57m
2012 408 km ja 29h:22m
Rattasõit
2013 533 km ja 24h:29m
2012 721 km ja 33h:38m
Jooksmine 
2013 134 km ja 16h:32m
2012 106 km ja 13h:25m
Suusatamine
2013 111 km ja 12h:39m
2012 4.3 km ja 0h:58m
Rullsuusatamine
2013 47.45 km ja 4h:49m
Matkamine
2013 199 km ja 20h:08m
2012 19.14 km ja 3h:02m
Kõndimine 
2013 439 km ja 73h:04m
2012 415 km ja 71h:15m
Jõud 
2013 10h:48m2012 2h:10m
+ pilates, jooga, tants, ujumine, aeroobika

Kokku
2013 3032 km ja 305h:31m
2012 1725km ja 209h:02m

Nope. Ikka pole erilisem tunne. Osad numbrid on küll palju suuremad kui need olid eelmisel aastal ja see, et ma võistlema hakkasin, oli ka väga suur saavutus, aga... Võib-olla ei ole nii eriline olla sellepärast, et kõik suuremad eesmärgid on veel saavutamata. Ma olen küll neile natukene lähemal, kui ma aasta tagasi olin, aga siiski ei saa ma neid oma nimekirjast maha tõmmata.

See aasta ma endale eesmärke ei sea. Mul on paar unistust ja ma püüdlen nende poole. Küll nad kunagi tulevad. Varem või hiljem, loodame, et varem. See on muidugi minus endas kinni. Kõigepealt elame jaanuari üle ja siis vaatame, mis edasi saab. EMT rullituur jääb, RUM jääb, sport jääb, kõik ülejäänud on lahtine.

Aitäh kõigile heade sõnade eest ja aitäh Sulle, kes sa seda praegu loed. Lihtsalt sellepärast, et Sa olemas oled ja seda loed.

Olge mõnusad ja tähistage korralikult! Mina istun täna oma sooja teki sees, vaatan Tujurikkujat ja joon šampust.

Liisu

28 Dec 2013

Lugu kuidas 12 ja 1/5 rullihullu ööpimeduses läbi metsa Otepäält Elvasse kõndisid

Eelmisel pühapäeval ilmus mulle facebooki ühe huvitava ürituse kuulutus. Minu rulluisuklubi rahvas oli otsustanud ühel ilusal laupäevasel varahommikul ette võtta midagi, mida keegi neist ei olnud varem teinud. Ei olnud minagi. Plaan oli startida 28.12 hommikul kell 5:30 Otepää Suusastaadionilt ja suunduda mööda Tartu Jooksumaratoni rada Elvasse. Mõte oli hea, aga nagu ikka käisid minust läbi väikesed kahtlused, kas ma ikka jõuan ja mis siis kui poole pealt enam ei jõua, kuid pärast ühte suuremat sorti jõulusöömaaega võtsin vastu kindla otsuse, et olen seekord stardis.

Reede õhtul ma lolli peaga muidugi jäin teleka ette tunniks pooleteiseks magama. Mis te arvate, kas mul tuli und? Mitte eriti. Kell pool 1 umbes sain sõba silmale ja seda ka ainult kolmeks tunniks. Kellatirin saabus täna kohe eriti kiirelt. Alles panin silmad kinni ja ... Ainuke võimalus end nii vähese une pealt nii varakult ja pimedas üles saada, oli minu jaoks end hooga voodist välja vinnata ja hüppe pealt kell kinni keerata. Esimene emotsioon püsti seistes oli segane. Mis asja ma nüüd teen? Äkki helistaks ja ütleks, et ma ei tule? Kuid mõne hetke pärast, kui ma olin pea ja kondid veidi sirgemaks ringutanud, ei olnud enam mingit kahtlust- ma lähen ja teen selle ära.

Tegin endale ühe rohkem lõunasööki meenutava hommikusöögi, pistsin kotti paar energiabatooni, vett ja natuke soojendusjulgustust, et äkki hakkab nii jube külm, ja pärastiseks vahetusriideid. Muidugi külm ei olnud. Palav oli. Väga palav. Olin üpris soojalt riides ka nii, et enamus tee käisin hõlmad lahti. Väljas oli umbes täpselt 6 kraadi sooja. Kas sellist talve me siis tahtsimegi?!

Punkt kell 4 astusin uksest välja ja loivasin meie meeting point'i. Ootasin umbes 10 minutit, aga unise peaga läks see nii kiirelt, et ma isegi ei märganud, et ma olin nii tükk aega oodanud. Ainsad elavad hinged, kes ringi liikusid, istusid taksodes, ainsad masinad, mis ringi sõitsid, olid taksod....ja siis need mõned hulludeautod, kes otsustasin Otepäält Elvasse kõndida. Lihtsalt niisama.

Elvasse jõudsime kella 5 paiku. Komplekteerisime end kahte autosse ning sõitsime Otepääle. Seal väiksed varustusekontrollid, ühispildid ja matk algas. Juba kohe alguses oli tunda, et sellest saab üks tempokas matk olema. Algus oli kohe nii tempokas, et metsavahel tormates, magasime me õige teeotsa maha. Käisime edasi ja tagasi ja otsustasime natuke tagasi tulla, sest õige teeots pidi ju kuskil olema. Lõpuks leidsime. See oli see üks koht, kust TM silt plehku oli pistnud. Muudes kohtades olid need olemas, mõni oli pikali kukkunud ja siis me leiutasime, et mis pidi need nooled nüüd näidata võiksid. Lõpuks võitis loogiline mõtlemine ja rohkem ekslemisi ette ei tulnud. TJM rada oli küll mitmele tuttav, kuid öösel pea- või taskulambivalguses on see tsipa teistsugune.

Temps oli sellise hommikuse ja pika matk-trenni kohta väga hea. Vahest isegi liiga hea. Üks pikajalgsete kamp pani meist keskmisejalgsetest lõpuks päris pikalt eest ära. Kohtusime nendega uuesti Elvas. Kuskil keskel, nagu ikka, läks raskeks. Pikkade trennide keskkohad ongi kõige raskemad minu jaoks. Vaikselt hakkasin tundma seda villikest, mis mu paremale jalatallale moodustuma hakkas. Jalad andsid märku, et kas sa oled ikka päris kindel, et sa nüüd seisma ei taha jääda. Ei jäänud. Välja arvatud ühe pisukese venituspausi ajal, sest tõesti jalad läksid kangeks ja mitte ainult minul.

Viimased 5 kilomeetrit, tegelikult juba viimased 8 kilomeetrit, oli tegu juba väikese eneseületamisega igal sammul. Jalad olid nagu kõvaks keedetud makaronid ja kõige mugavam liikumisviis oli selline, mida võiks harrastada keegi, kellel pole luid. Kui eel-eel viimase kilomeetri post paistma hakkas (3km post), siis oli kõndimine ennast minu jaoks ammendanud ja ma avastasin, et jooks, isegi kui pulss oli selle ajal kõrgem (kui kõrge ei tea, sest pulsikella jätsin ma meelega koju), oli palju meeldivam. Nii ma siis jooksin. Jäin üksinda, panin kõrvaklapid pähe ja muusika põhja. Eesmärk oli jõuda järgmise kilomeetri postini. Ja sealt edasi veel viimase kilomeetri sildini.

Nagu loodud, hakkas viimase kilomeetri sildi juures mängima see samune Mission Impossible teemamuusika- minu jooksulaul. Ise hakkas, ma ei pidanud seda isegi mitte otsima. See oli mõnus üllatus. Jah, see oli üllatus, ärge imestage. 500 m märgi juures panin loo uuesti kordama ja siis juba tõstsin tempsi, veel viimane pisike künkake ja siis sai juba uhkelt üle finishi joostud. Jooksin otsejoones lähima pingini ja istusin.

Ma ei ole varem veel istumist nii palju hinnanud, kui ma seda täna tegin ja ikka veel teen. Istumine- lausa jumalik. Kell läks kinni täpselt 4h:00m peal, kuid tegelikult võib sellest umbes 4 minutit, mis alguses pildistamise peale läks, maha arvestada. Kilomeetreid tuli kokku 24 ja peale. Lisaks sain endale ühe mõnusa verd täis villi ja valusad varbaküüned. Kõik muu lihas- ja liigeskangus on köki-möki. Tallad on ka päris hellad. Hetkel käin vasaku jala väliskandi peal ja parema jala päka peal. Mis käin? Lonkan. Nii on kõige valutum. Pärast venitust käisin ma umbes sama kõnnakuga, millega ma tõenäoliselt käin siis, kui ma olen 80a (kui ma enne ennast selle tervisespordiga hauda pole viinud muidugi). :)

Kogu see matk võib tunduda pisut masohhistlik enesepiinamine, kuid tegelikult käis sellega kaasas veel väga palju naeru, toredaid inimesi, mõnusat juttu ja palju olulist eneseületust. Ja see isegi mitte ei hävitanud minu head plaani minna järgmisele TJM'ile. See, kas ma selle jooksen või kõnnin või hoopis jooks-kõnnin, on veel lahtine.

Hetkel on väsimus üsna maksimumi lähedal. Hea meelega vajuks ära, aga kui ma praegu ära vajun, siis ma istun öösel jälle üleval ja hommikul on vaja olla jälle varakult üleval. Jaa...ei, mitte trenni eesmärgil. Homme on vaba päev! Esmaspäeval vaatan, mis seisus on mu vill ja otsustan siis, mis oma eluga peale hakata. Liigutama peaks kindlasti, oht päris kinni jääda on tunde järgi hetkel täitsa olemas.

Olge mõnusad,
Liisu

Erakogu

26 Dec 2013

Kas sa oled õnnelik?

Sõbrad! Ma loodan, et Teie jõulud olid ilusamad, kui see ilm, mis praegu väljas on. Ma ei mäletagi enam, millal viimati nii mustad ja vihmased jõulud olid. Kõik need päevad sada seal, kus mina olin, laus vihma. Mulle meeldib vihm, eriti siis kui see vastu katust peksab, aga kindlasti mitte talvel.

Nüüd olen ma tagasi Tartus.Võtan täna veel endale vaba õhtu ning homme sean oma sammud juba jälle raamatukogu poole. Hetke seisuga on kavas 3 suulist eksamit, 3 kirjalikku eksamit ja 1 essee. Selle viimase jätan ma sinna aega, kui mul on kopp taas ette saanud ja vaja veidike vaheldust tuimale õppimisele. Samas ma arvan, et kui ma hakkan seda sellel hetkel kirjutama, kui ma tahaks kõik pooleli jätta, siis tuleb see väga melanhoolse alatooniga...teemaks on vaadates iseendasse ehk isikuomadused, mis mind tulevikus minu töös peaksid aitama ja mis omadused mulle kasuks ei tule. 

Ma olen end jube halvasti hakanud tundma. Osalt sellepärast, et ma ei suuda järjekindlalt normaalselt süüa ja osalt sellepärast, et ma ei tee trenni. Ja see on ikka jube halb tunne. Ja kusjuures vabandus "ajapuudus" ei ole isegi mitte üle pingutatud. Ma leiaks selle aja, et minna välja jooksma, aga mul ei ole seda aega, mis kulub pärast trenni normaalsesse rütmi tagasi saamisele. Ma ei tea...midagi peab välja mõtlema. Ma ei taha ennast halvasti tunda. See on liiga energiakulukas ja mul on energiat praegu muudele asjadele vaja. 

...
Umbes nädal aega tagasi küsiti mu käest "Kas sa oled õnnelik?" Jube raske küsimus on. Ma olen terve selle aja selle peale mõelnud ja ma ei suudagi välja mõelda. Ma tean, et ma olen õnnelik, et mul on käputäis inimesi, kes on mu jaoks alati olemas. Ma tean, et ma olen õnnelik, et ma elan Tartus ja käin koolis. Ma tean, et ma olen õnnelik, et ma hakkasin uisutama. Aga kas ma kokkuvõttes tegelikult ka olen õnnelik? Ma ei tea. Kas Sina oled õnnelik?

Olge tublid,
Liisu

21 Dec 2013

"1 semester, 30 ainepunkti, 100 liitrit alkoholi" *

See koht oli siin natuke aega suletud. Oli vaja! Armas oli see, et mulle tuli lausa mitu kirja (ja ise paar telefonikõne) küsimusega, kas sa oled kirjutamise ära lõpetanud. Aitäh :) Aga ei, veel ei lõpetanud, oli vahepeal paar asja ära muuta ja ma lihtsalt ei leidnud aega sellega tegelemiseks. Ja ma ütlen kohe ära, et trenni pole ma ka teinud. Liigutanud ikka olen, üritanud jalutada nii palju kui võimalik, aga no mulle öeldi, et ma ei peaks petma ennast nende jalutuskäikudega oma treenituse juures. Mina küll jätkuvalt arvan ja tunnen, et piisavalt pikad jalutuskäigud võivad küll ühe rahuliku trenni alla kirja minna, aga see selleks.

Mul on selline tunne, et viimased kuu aega ei ole ma teinud mitte midagi muud kui õppinud ja eksameid kirjutanud. Viimased nädalad olen ma raamatukogus elanud ja see on ka põhjus, miks ma ei ole kuskile jõudnud. Mingi hetk hakkas köha-nohu ka ligi tikkuma, praegu on ka veel mingi köhh-nohh sees, aga vist sain hullemale stopi peale pandud.

Toitumise koha pealt leppisin ma sellega, et porgandite järamine ei ole õppimise kõrvale piisav. Järasin küll neid ka ja sõin palju kapsast ka kõrvale (nii hea!), aga lõpuks lõpetasin enda keelamise ja sõin ka kõike seda, mida ma tegelikult ei oleks tohtinud süüa. so what. Minu jaoks on oma toitumise jälgimine kohutav energiakulu ja praegu sessi ja sellele eelneval ajal on mul energiat muudele asjadele vaja. Ei ole küll väga hea mõtlemine, aga ma arvan, et need, kes praegu seda sama läbi teevad (nädalas keskmiselt 2 eksamit, 80% neist on kliinilistes ainetes), mõistavad mind. Ma katsun ikkagi mõistlik oma valikutes olla ka praegu. Alati ei tule see küll mul välja, aga ma annan endast parima, mis hetkel võimalik on.

Eile pärast viimast eksamit, mida tahaks küll rohkem palju koledamate sõnadega kirjeldada, panime me lihtsalt ühe peo püsti ja nautisime üksteise seltskonda ja seda et lõpuks ometi on talv ja jõulud käes. Need viimased hiilisid küll väga kiirelt ligi... Täna magasin end välja, homme teen veel Tartus viimased toimetused ära ja siis suundun mõneks päevaks koju Tallinnasse, söön, joon, teen oma nunnukatele pai ja tulen tagasi, et hakata valmistuma jaanuariks, mis saab üpris kole olema. Ilusam kui mõnedel kursusekaaslastel, sest ma otsustasin kaks asja juba novembris-detsembris ära teha, mis muidu jaanuari oleks jäänud, aga 2 suurt eksamit nädalas on ikka piin. Muidugi ei anna seda võrrelda mõne teise inimese sessiga, kus iga päev on mingi eksam.

*....ja siis ei ole midagi imestada, kui detsembri Tartu Tudengi esikaanel on suurelt pealkiri "1 semester, 30 ainepunkti, 100 liitrit alkoholi" !

Ma ei luba hetkel midagi, millal või kui palju ma seda kohta siin lähitulevikus täiendan, aga ma loodan, et te annate mulle selle andeks, sest lõpuks on vaja mul ikkagi see kursus (veterinaarias nn surma aasta) ära lõpetada. Katsun teha trenni. Ootan pikkisilmi lund, et saaks suusatada! Tartu Maraton jääb järgmisel aastal küll veel ära, aga suusatamist see ju ei takista. Jaanuari lõpus on üks siserulluisuvõistlus, mõtlen veel, kas osaleda või mitte. Äkki osalen. Eelmine kord kui me Astiga niisama proovi mõttes paar kiiremat ringi saalis tegime, siis aeg oli 1 sekund parem, kui eelmisel hooajal ja kui ma eelmise selle sama võistluse naiste harrastajate aegu enda trennis sõidetud aegadega võrdlesin, siis ma olek olnud oma klassis poodiumil.

Ah...saab mis saab! Üks päev korraga!

Liisu

Kuskilt internetist varastasin.