28 Dec 2013

Lugu kuidas 12 ja 1/5 rullihullu ööpimeduses läbi metsa Otepäält Elvasse kõndisid

Eelmisel pühapäeval ilmus mulle facebooki ühe huvitava ürituse kuulutus. Minu rulluisuklubi rahvas oli otsustanud ühel ilusal laupäevasel varahommikul ette võtta midagi, mida keegi neist ei olnud varem teinud. Ei olnud minagi. Plaan oli startida 28.12 hommikul kell 5:30 Otepää Suusastaadionilt ja suunduda mööda Tartu Jooksumaratoni rada Elvasse. Mõte oli hea, aga nagu ikka käisid minust läbi väikesed kahtlused, kas ma ikka jõuan ja mis siis kui poole pealt enam ei jõua, kuid pärast ühte suuremat sorti jõulusöömaaega võtsin vastu kindla otsuse, et olen seekord stardis.

Reede õhtul ma lolli peaga muidugi jäin teleka ette tunniks pooleteiseks magama. Mis te arvate, kas mul tuli und? Mitte eriti. Kell pool 1 umbes sain sõba silmale ja seda ka ainult kolmeks tunniks. Kellatirin saabus täna kohe eriti kiirelt. Alles panin silmad kinni ja ... Ainuke võimalus end nii vähese une pealt nii varakult ja pimedas üles saada, oli minu jaoks end hooga voodist välja vinnata ja hüppe pealt kell kinni keerata. Esimene emotsioon püsti seistes oli segane. Mis asja ma nüüd teen? Äkki helistaks ja ütleks, et ma ei tule? Kuid mõne hetke pärast, kui ma olin pea ja kondid veidi sirgemaks ringutanud, ei olnud enam mingit kahtlust- ma lähen ja teen selle ära.

Tegin endale ühe rohkem lõunasööki meenutava hommikusöögi, pistsin kotti paar energiabatooni, vett ja natuke soojendusjulgustust, et äkki hakkab nii jube külm, ja pärastiseks vahetusriideid. Muidugi külm ei olnud. Palav oli. Väga palav. Olin üpris soojalt riides ka nii, et enamus tee käisin hõlmad lahti. Väljas oli umbes täpselt 6 kraadi sooja. Kas sellist talve me siis tahtsimegi?!

Punkt kell 4 astusin uksest välja ja loivasin meie meeting point'i. Ootasin umbes 10 minutit, aga unise peaga läks see nii kiirelt, et ma isegi ei märganud, et ma olin nii tükk aega oodanud. Ainsad elavad hinged, kes ringi liikusid, istusid taksodes, ainsad masinad, mis ringi sõitsid, olid taksod....ja siis need mõned hulludeautod, kes otsustasin Otepäält Elvasse kõndida. Lihtsalt niisama.

Elvasse jõudsime kella 5 paiku. Komplekteerisime end kahte autosse ning sõitsime Otepääle. Seal väiksed varustusekontrollid, ühispildid ja matk algas. Juba kohe alguses oli tunda, et sellest saab üks tempokas matk olema. Algus oli kohe nii tempokas, et metsavahel tormates, magasime me õige teeotsa maha. Käisime edasi ja tagasi ja otsustasime natuke tagasi tulla, sest õige teeots pidi ju kuskil olema. Lõpuks leidsime. See oli see üks koht, kust TM silt plehku oli pistnud. Muudes kohtades olid need olemas, mõni oli pikali kukkunud ja siis me leiutasime, et mis pidi need nooled nüüd näidata võiksid. Lõpuks võitis loogiline mõtlemine ja rohkem ekslemisi ette ei tulnud. TJM rada oli küll mitmele tuttav, kuid öösel pea- või taskulambivalguses on see tsipa teistsugune.

Temps oli sellise hommikuse ja pika matk-trenni kohta väga hea. Vahest isegi liiga hea. Üks pikajalgsete kamp pani meist keskmisejalgsetest lõpuks päris pikalt eest ära. Kohtusime nendega uuesti Elvas. Kuskil keskel, nagu ikka, läks raskeks. Pikkade trennide keskkohad ongi kõige raskemad minu jaoks. Vaikselt hakkasin tundma seda villikest, mis mu paremale jalatallale moodustuma hakkas. Jalad andsid märku, et kas sa oled ikka päris kindel, et sa nüüd seisma ei taha jääda. Ei jäänud. Välja arvatud ühe pisukese venituspausi ajal, sest tõesti jalad läksid kangeks ja mitte ainult minul.

Viimased 5 kilomeetrit, tegelikult juba viimased 8 kilomeetrit, oli tegu juba väikese eneseületamisega igal sammul. Jalad olid nagu kõvaks keedetud makaronid ja kõige mugavam liikumisviis oli selline, mida võiks harrastada keegi, kellel pole luid. Kui eel-eel viimase kilomeetri post paistma hakkas (3km post), siis oli kõndimine ennast minu jaoks ammendanud ja ma avastasin, et jooks, isegi kui pulss oli selle ajal kõrgem (kui kõrge ei tea, sest pulsikella jätsin ma meelega koju), oli palju meeldivam. Nii ma siis jooksin. Jäin üksinda, panin kõrvaklapid pähe ja muusika põhja. Eesmärk oli jõuda järgmise kilomeetri postini. Ja sealt edasi veel viimase kilomeetri sildini.

Nagu loodud, hakkas viimase kilomeetri sildi juures mängima see samune Mission Impossible teemamuusika- minu jooksulaul. Ise hakkas, ma ei pidanud seda isegi mitte otsima. See oli mõnus üllatus. Jah, see oli üllatus, ärge imestage. 500 m märgi juures panin loo uuesti kordama ja siis juba tõstsin tempsi, veel viimane pisike künkake ja siis sai juba uhkelt üle finishi joostud. Jooksin otsejoones lähima pingini ja istusin.

Ma ei ole varem veel istumist nii palju hinnanud, kui ma seda täna tegin ja ikka veel teen. Istumine- lausa jumalik. Kell läks kinni täpselt 4h:00m peal, kuid tegelikult võib sellest umbes 4 minutit, mis alguses pildistamise peale läks, maha arvestada. Kilomeetreid tuli kokku 24 ja peale. Lisaks sain endale ühe mõnusa verd täis villi ja valusad varbaküüned. Kõik muu lihas- ja liigeskangus on köki-möki. Tallad on ka päris hellad. Hetkel käin vasaku jala väliskandi peal ja parema jala päka peal. Mis käin? Lonkan. Nii on kõige valutum. Pärast venitust käisin ma umbes sama kõnnakuga, millega ma tõenäoliselt käin siis, kui ma olen 80a (kui ma enne ennast selle tervisespordiga hauda pole viinud muidugi). :)

Kogu see matk võib tunduda pisut masohhistlik enesepiinamine, kuid tegelikult käis sellega kaasas veel väga palju naeru, toredaid inimesi, mõnusat juttu ja palju olulist eneseületust. Ja see isegi mitte ei hävitanud minu head plaani minna järgmisele TJM'ile. See, kas ma selle jooksen või kõnnin või hoopis jooks-kõnnin, on veel lahtine.

Hetkel on väsimus üsna maksimumi lähedal. Hea meelega vajuks ära, aga kui ma praegu ära vajun, siis ma istun öösel jälle üleval ja hommikul on vaja olla jälle varakult üleval. Jaa...ei, mitte trenni eesmärgil. Homme on vaba päev! Esmaspäeval vaatan, mis seisus on mu vill ja otsustan siis, mis oma eluga peale hakata. Liigutama peaks kindlasti, oht päris kinni jääda on tunde järgi hetkel täitsa olemas.

Olge mõnusad,
Liisu

Erakogu

1 comment:

  1. Huvitav lugemine! Läbisin ise ka selle raja kevadel kõndides ajaga vist natuke alla 3:30 ja pärast olin nii väsinud, et oleks finishis hea meelega kasvõi esimese puu alla magama keeranud :) Joosta sama rada 2 tunniga on oluliselt kergem ..

    Rõõmsat aastavahetust ja edukat uut spordiaastat!

    ReplyDelete