31 Dec 2014

Sul ei ole hinge.

Me räägime pidevalt hingesugulase leidmisest, enda otsimisest/leidmisest, sellest kuidas elada nii, et hing oleks õnnelik. Samas on meie mõttes pidevalt kalorid, juurde võetud kilod, sassis soeng...Selles ei ole midagi halba, kui me tahame välja näha ilusad. Mina meikisin ennast täna hommikul enne tööle minekut. Samamoodi nagu ma teen seda igal hommikul. Ma panin endale selga riided, mis sobivad üksteisega. Enda välimuse eest hoolitsemine ei ole üldse halb. See muutub siis halvaks, kui see muutub kinnisideeks. Kui selle kõrvalt ei pööra me tähelepanu enam enda hingele. Meie keha on lihtsalt kest. Samasugune ümbris nagu kommipaber. See on see osa, mida me katame meigiga, riietega, ilusate ehetega ja juukselakiga. Ainult selle jaoks, et tunda ennast oma enda kehas paremini. Aga mis mõte on maja kaunistada, kui selles mitte kedagi ei ela? Mis mõte on ilusal kommipaberil, kui komm ise maitseb halvasti? Sisu, hing, on see mis loeb. Kui hing ei ole õnnelik, siis pole vahet, missugune kest välja näeb. Kui me oleme õnnetud, siis see paistab läbi ka kõige kaunimast pealiskihist. Ükskõik kui hästi seda varjata ei üritata. Kui hing on õnnelik, siis paistab see läbi igast kihist ning särab kirkamalt kui need inimesed, kes on end üles löönud, kuid kelle hing on unustatud ja suremas.

 Allikas: Internet



30 Dec 2014

200

Saate aru! Saate aru, kui palju see mind morjendab, et iga kord kui ma arvuti taha istun, siis ma pean nagu neid sõnu siit klaviatuurist välja imema, kuigi kõikidel muudel aegadel on mul mõtteid nii palju, et nad ei mahu mulle pähe ära. Ja ma tean, et ma lubasin juba mitu mitu päeva tagasi kirjutada ühe kokkuvõtte. Selle 200nda postituse. Seda, et see hiljem tuleb, seda ma ei saa muuta, kuid see, et see siiski oleks kahesajas, seda saan ma muuta ja seda ma muutsingi. Ma kustutasin lihtsalt ühe esimestest postitustest ära.... Nohh, et kõik JOKK oleks. Äärmiselt sitt poliitik, ajan jama ja hiilin lubadustest kõrvale...või oota...?

Ärge mõelge midagi, et mis see kokkuvõte siis ära ei ole. Võtad lihtsalt kokku...aga mida siin kokku üldse võtta on. Hooaja mõttes oli aasta väga kehv (kui mitte olematu), aastaks antud lubadusi ma ei julge üldse üle vaadata, sest ma olen üpris kindel, et ma ei ole ühtki neid korralikult ära täitnud ja üldse tundub kuidagi udune see aasta tagasivaates.

Mõne koha pealt oli see aga jälle väga hea aasta. Uus töökoht, EVÜSi kasvamine, üliõpilasesindus - need olid need põhiasjad, mis mind rakkes hoidsid. Mille pärast mul väga palju vaba aega ei olnud. Tegelikult ma ei kurda, sest kõigi nende asjadega kaasnesid ka asendamatud sõprussuhted uute inimestega. Inimestega, kellega on lausa lust koos töötada ja uusi asju ette võtta.

Aga hooaeg... Üks võistlus, mille üle ma uhke olen. See oli see talvine Schänkel rull, kus ma enda klassis poodiumi kõrgeimale astmele sain astuda. Aga sinna see hooaeg mul pooleli jäigi. Kõige põhilisem põhjus oli prioriteetide seadmine ja kahjuks treenimine ei olnud kõige kõrgemal astmel. Isegi mitte ka teisel või kolmandal. Samas, kui ma endomondo lahti teen, siis aasta esimene pool ei olnudki nii kehv kui oodata oleks võinud.

 2014


Samas kui võrrelda kogu aasta mahtu eelmise aastaga (ja seda ainult minu jaoks olulisi alasid arvestades), siis on asi päris kehvake. Kui 2013. aastal sai aastas tehtud kokku 212h:53m:27s trenni, siis 2014. aastal on selleks numbriks 102h:38m:47s.

                                2013                          2014
Uisutamine       113h:57m:26s             35h:43m:36s
Jooksmine           16h:31m:30s             18h:22m:05s
Ratas                   24h:28m:53s             22h:19m:26s
Matk                    20h:08m:13s               5h:44m16s
Suusk                   12h:49m:00s               4h:14m:24s
Jõud                      10h:48m:15s              7h:45m:00s
Muu (ÜKE/EKE)    9h:20:54s                 8h:30m:00s

Kaalust ma üldse rääkima ei hakkagi. See ei kannata mingit kriitikat, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et praeguseks olen ma oma mõtlemise jälle jonksu saanud ja äkki hakkab nüüd jälle paremaks minema. Peab minema! Täna ma vähemalt usun endasse!

Lõpetuseks....mida öelda lõpetuseks? Selle postituse lõpetuseks. Mitte üldises mõttes...

Jõulud on nüüdseks läbi. Natuke kurb. Head jõulud olid. Aga uus aasta on kohe kohe käes.Ja uus aasta on alati kuidagi natuke eriline. Uue aasta saabumine on täis lubadusi ja klišeesid - uus algus, puhas leht. Aga Klišeed on klišeed põhjusega. Kõik teavad, et need on olemas ja kõik teavad, et need on ka tõsi. Nüüd oleks aeg ära unustada ja seljataha jätta kõik see jama, mis eelmisel aastal juhtus ja alustada uuesti. Uue aasta algus annab põhimõtteliselt lihtsalt jalaga sulle tagumikku, et sa mõtlema hakkaksid. "Ma peaksin nüüd tõesti neid asju tegema hakkama, mida ma aasta alguses lubasin kõik ära teha."

Ja ega ma ka väga suur erand ei ole. Kaalu langetamine ja/või trenni tegemine ning uus aasta käivad kokku nagu siga ja kägu. Ei alga ühtki aastat selleta, kui keegi kuskil ei lubaks, et "nüüd lähen trenni" või "võtan nii või nii palju kaalust alla". Olen seda lubaduste taktikat proovinud. See ei õnnestunud. Proovin see aasta teisiti. Üks päev korraga. Enda "tegin eelmisel aastal ja enam ei taha mitte kunagi teha" listi teen ikka ära. See on juba väikseks traditsiooniks mul saanud. Koos sellega, et ma selle listi pärast sümboolselt ära põletan. Ma ei tea veel, mida see sümboliseerima peaks, aga midagi see ikka sümboliseerib.

Nii, et ei mingeid uusaastalubadusi sellel aastal!

Olge mõnusad, nautige lund niikaua kuni seda jagub, lööge homme öösel klaase kallite inimestega kokku, tehke nalja, olge mõnusad, andke (või siis ärge antke) uusaastalubadusi, minge trenni, naerga rohkem, elage olevikus, nautige päeva!

Päikest,
Liisu

Erakogu




















Lihtsalt.

Talved on viimasel ajal olnud kuidagi rasked minu jaoks. Mitte ilma mõttes. Ei, ma lausa jumaldan lund. Aga pigem just kuidagi psüühiliselt. Kuidagi tujutu. Midagi nagu otseselt väga viltu ei ole, same shit different day, aga palju raskem on talvel sellele kõigele näkku vaadata. 

Olin eile üksi kodus. Vaatasin ringi. Igal pool on asjad ja pildid, mis meenutavad kõike, mis olnud on, aga ikkagi oli kuidagi tühi tunne. Selline 'unustatud' tunne. Ma olen üpris kindel, et see on lihtsalt mu aju, mis oskab kõike üle vindi keerata, aga tunne sellest teadmisest kuidagi paremaks ei lähe. 

Teine asi. Mitte, et ma kunagi väga sõnaosav oleks olnud, aga viimasel ajal tunnen ma just oskusest end väljendada kõige rohkem puudust. Ma viskan mingi väite õhku, mida ma siiralt ka usun, aga siis kui on vaja end põhjendada, siis on ainuke mõte, mis pähe tuleb, 'lihtsalt'. Aga see ei ole ju mingi põhjendus ja öeldud asju enam tagasi ka kuidagi ei võta. Ja selle asemel, et mõelda, lööb ahv mu peas taldrikuid kokku. 

Miski on valesti. Mu kõhutunne ütleb seda. Ma ei suuda lihtsalt välja mõelda, mis see on. Kõige kehvem on asja juures see, et see 'kõhutunne' ei ole mind just väga tihti alt vedanud...

Ma loodan, et ma sellega nüüd kurja karja ei kutsunud... :)


22 Dec 2014

Blogmas #22: Saja üheksakümne üheksas.


See on siin 199. sissekanne siia blogisse ja ainus, mis mul öelda on, on see, et ma ei oska oma vaba ajaga mitte midagi enam peale hakata. Nüüdseks olen ma nii ära harjunud sellega, et koguaeg peab kuskil olema, et hommikul minnakse kodust vara ära ja jõutakse koju alles pool 12 öösel. Ja nüüd kui ma ei pea enam kella peale ärkama natuke aega, nüüd on imelik olla.

Laupeäval ma näiteks sain lõpuks voodist välja kell 19 ja seda ka sellepärast, et ma pidin sünnipäevale Põlva metsade vahele minema. Tänane päev möödus samamoodi. Põhimõtteliselt. Tegin ühe pikema lõunauinaku ja jube rõve on see tunne, kui sa ärkad lõunauinakust nii üles, et sa oled rohkem väsinud, kui sa enne olid. Täiesti võimatu on keha liigutada ja end üles ajada, kuigi aju ütleb sulle "kobi välja, sa ei maga muidu öösel". Homme on siiski vaja juba hommikul ärgata, sest päris jõuludeks tuleb siiski Tallinnasse koju sõita.

Ega mul rohkem midagi öelda ei olegi, kui et homne postitus saab olema hästi ümmargune (tervelt 200.) ja tagasivaatav möödunud aastale ja inimestele, kes olemas on olnud.

Olge mõnusad,
Liisu

21 Dec 2014

Blogmas #21


Kaua aega jälle eemal olnud, aga kogu selle aja saab jälle kokku võtta kolma sõnaga: eksamid-töö-jõulupeod. Need esimesed on nüüdseks läbi!!! LÄBI! Kuni lõpueksamini, mis on alles 2016. aastal. Nii vapustav! Töölt on hetkel jõulupuhkus, kuid pärast jõule uue hooga edasi. Ning jõulupidude counter on jõudnud nüüdseks neljani? viieni? Mul läks lugemine sassi. Igal juhul on järgmine nädal veel 2. Mitte, et ma nii hea laps oleks vahepeal olnud...

Pärast pikka tõmblemisperioodi, teeb aju nüüd juba mitu päeva restarti. Mitte midagi meelde ei jää. Eile magasin vahelduva eduga õhtul seitsmeni välja ja siis ma pidin ka ennast sunniviisiliselt voodist välja ajama, sest Põlva metsade vahele oli vaja minna.Täna sain üllatavalt vara- kell 12 voodist juba üles. Tõesti vara...

Trenni koha pealt on asi tšut-tšut parenema hakanud, sest lõpuks ometi võtsin ma end kätte ja uisud selga ning läksin EMÜsse uisutama. Kõige toredam on see, et see isegi meenutas uisutamist, mis ma tegin. Esimesed sammud olid küll väga tasakaaluvaesed, aga edasi läks juba täitsa hästi. Jalgadele ei meeldinud aga üldse, et ma neid jälle uiskudega piinama hakkasin ja nad otsustasid selle peale krambitama kahata nagu kole. Pole lugu. Ei anna veel alla. Äkki jõuan homme ka sinna...kui ma muidugi üles saan.

Täna võtsin lõpuks ometi lahti veebitreeneri treeningkava, mida mulle tegelikult juba septembris pakuti, kuid lihtsalt polnud aega ja mahti sellega nii lähedalt tutvuda. Tegelikult olen ma seda juba natuke eelmine (või oli see üle-eelmine) aasta natuke juba näppinud, kuid siis jäi ka asi soiku. Täna lõpuks võtsin ette ja tegin esimese trenni ära.

Põhimõtteliselt on see ajale ja intervallidele üles ehitatud treeningkava, kus iga päev (v.a 2 või 3 puhkepäeva) teed sa 15 minutit intentsiivset treeningut. Ma võtsin kohe ette endale kesktaseme kava. Mõtlesid, et äkki on just see mulle sobilik. Selle nüüd läbi teinud, pean ma ütlema, et kesktase oli juba parajalt raske, kuna lihased pole enam harjunud intensiivselt end liigutama. Järgmine nädal on asi tõenäoliselt juba parem. Harjutused käivad sinu enda keharaskusega (muidugi soovi korral võid endal neid raskusi ju juurde panna), üks harjutus kestab 40 sekundit, millele järgneb 10 sekundiline paus ja seejärel uus 40 sekundiline harjutus. Ja nii kuni 15 minutit täis on.

Tegelikult on mul endal jube halb tunne sellepärast, et ma pole trenni teinud. Hea vabandus on ju, et "pole aega", aga nagu igal pool mujul...kui aega ei ole, tuleb aega teha. Asi on ainult prioriteetides ja kahjus langes see mu nimekirjas iga päevaga üha alla poole. Sellele olid ka muidugi omad rängad tagajärjed. Eesjoones muidugi kaalutõus, aga ka tervis muutus kehvemaks, sest ma ei olnud vahepeal paar aastat haige ja nüüd olen juba poolteist kuud seda nohu- ja köhahakatist vindunud ja lihtsalt ei lähe üle. See on ilmselge märk sellest, et on aeg. KAMOON SIMMO!

Kui ma jälle hakkan seda juttu ajama, et mul ei ole aega trenni teha, siis palun öelge mulle, et ma trenni kobiksin! Eks! Oleme kokku leppinud jah? Väga hea!

Aga nautige seda, mida nautida annab ja varsti jälle trehvame!

Teie,
Liisu

13 Dec 2014

Blogmas #13: Siis kui ma feilisin



Mu elu on vist piisavalt igav, et mul ei olegi iga päev siia midagi kirjutada. Nohjah. Ülehindasin natuke oma võimeid. Vabandused. Aga sellegipoolest on ühtteist toimunud.

Jõulukingid on ostetud ja nende valmistamine, pakkimine ja silumine on minu jaoks vist sama huvitav ja meeldiv kui kingi saamine. Tükk tegemist oli vahepeal ennast meisterdamise juurest eemale tirida, kui ma tegelikult õppima pidin. Jõulukaardid vajavad veel valmistamist. Ootan juba, millal tööpäev otsa lõppeb ja ma saaks koju lõikama, liimima ja kirjutama minna. Nii tore. :)

Jõulupidude hooaeg on samamoodi juba alguse saanud. Neljapäeval oli instituudi jõulupidu, teisipäeval ootab veel üks ees ja siis on veel reedel üks ja siis on ülejärgmine nädal vähemalt 2. Kes palju teeb, see palju jõuab. 

Viienda kursuse auditoorne õpe on läbi! Kaks eksamit veel järgmisel nädalal ja siis ootab juba ees praktika, praktika ja praktika ja siis on suvi ja nii palju mõtteid mida teha ja kuhu minna, mida näha. Nüüd on avaja välja mõelda, mis see üks ja õige on ja võimalus leida. Nii raske ja hirmutav. Samas nii huvitav. 

Aga jah...jõulu ootusärevus on laes ja üldse ei taha, et see nii kiirelt möödukskui kõik ülejäänud aastad. Olge mõnusad!

Liisu

10 Dec 2014

Blogmas #9-10: Nihilist ja kaks artiklit


Teil on õigus. Üks päev jäi vahele ja ega täna ka midagi head öelda ei ole. Minge ja lugege parem neid kahte artiklit ja rääkige, mis te arvate!

Kõigepealt SEE...

...ja siis SEE.

Kui ma normaalse inimese tunde tagasi saan, siis kirjutan sellest, mis tundeid see minus tekitas neid lugeda. Seniks aga olge mõnusad! :)

Liisu

8 Dec 2014

Blogmas #8: Võib-olla


Mõni päev on lihtsalt selline, et juba üles ärgates tunned, et miski on nagu halvasti. Esimese raksuga peletad selle tunde eemale ja sisendad endale, et alles hommik on. Terve päev on veel ees. Ja astud järgmise sammu päeva poole...

Paned end valmis, võtad kokku, astud majast välja. Ja see tunne, et no täna pole päris sinu päev, tuleb tagasi. Teist korda suudad selle veel eemale peletada. Arutad mõttes läbi, mida päev toob. Mida kõike tuleb enne õhtu jõudmist ära teha...

Aga see tunne, et midagi läheb viltu on ikka veel sees. Kõhus on imelik. See paneb isegi pea valutama. Terves kehas tunned mingit tuima valu...nagu keegi sepitseks midagi. Manad ette sunniviisilise naeratuse. Äkki hakkab külge. Järgmised tunnid saadad sedasi mööda...

Ja siis tuleb uuesti mingi tobe närv. Närv mitte millegi pärast. Pole ju põhjust. Kerid peas kõik uuesti läbi, et aru saada, kas siiski on midagi, mille pärast keha imelikke signaale saadab. Kõhutunne enamasti ei valeta. Aga ei...midagi ei tule pähe...

Lõpuks on päev õhtusse jõudnud ja midagi enneolematult halba ei olegi juhtunud. Halba tunnet enam ei ole. Turvaliste koduseinte vahel on hea olla. Istud maha, jood ühe tee, vaatad isegi mõne sarja ära. Ja see nõme tunne, mis terve päeva nagu vari kannul on käinud, on kadunud. Millepärast ta siis üldse olemas oli? Ainult segamiseks?

Sellised päevad on mulle alati tundunud kuidagi poolikud. Teed küll kõik vajaliku ära, kuid midagi nagu jääb siiski puudu. Tunne, et sa pole endast 100% päevale andnud, on natuke väsitav. Võib-olla ongi aeg silm looja lasta ja uut päeva ootama jääda? Võib- olla on homme parem. Võib- olla läheb kõik siiski hästi...

Blogmas #7: Mis katki ei ole saab katki tehtud.


Kui te arvasite, et ma olen juba selle iga päev blogimisega alla andnud, siis on teil pooleldi õigus. Tegelikult oli mul plaan eile kirjutada küll. Mis sellest, et ühtegi mõtet ei olnud. Isegi alustasin, aga siis jooksis jutt pärast esimest lõiku kinni ja edasi enam ei liikunud. Ja siis kui ma lõpuks pool 12 öösel koju jõudsin otsustas mu armas pooleaastane arvuti, et ta ei lähe enam tööle ja viskab lambis BIOS'i end ja tee mis tahad. Ei aidanud mitte miski....ja siis tuli rüütel valgel hobusel ja aitas telefoni teel mind hädast välja. Aitäh! Nüüd jääb üle vaid mõelda, et mis ma nüüd edasi siis teen. Miks ta nii tegi ja kuidas seda edaspidi tulevikus vältida.

Mul on ikka annet asju ära lõhkuda. Isegi kui ma seda meelega ei tee. Ja olgem ausad, kes see ikka meelega midagi ära lõhuks (v.a mina, kui ma lapsena ema toodud puzzle karpide nurkasid katki rebisin, et neid endale saada, aga see on ka ainus kord). Kõige kurioossem on see, et asi võib seista kapi peal ja ilma, et ma seda puutuks, on see mõne aja pärast katki või katki minemise äärel.

Ma arvan, et see on mu lapsepõlve karma. Noorena mul veel vedas selliste asjadega. Igasugused vidinad suutsin ma niimoodi ära lõhkuda, et minu käes nad veel töötasid, kuid olid siiski lõhkemise äärel ja siis kui ma kellelegi seda logudikku laenasin, siis läks see lõplikult katki ja muidugi tundis see inimene end süüdi ja soetas uue asemele. See muidugi ei olnud nii plaanitud. See lihtsalt juhtus nii. Ja nüüd siis on see mulle järele jõudnud.

Selle fustratsiooni lõpuks saan ma öelda, et teip ja liim on mu kodus eluolulised asjad, sest neid läheb ikka päris tihti vaja. Kõik asjad parandan ära. Mehhaanik missugune...

Aga ärge muretsege, ei jää üks postitus vähemaks. Õhtul katsun veel midagi kirja panna.

6 Dec 2014

Blogmas #6: Feminism?


NB! Järgnev on täielikult minu isiklik arvamus. Kõigil on selleks õigus! Ei ole plaan kedagi sellega mõjutada. Võib-olla ainult mõtlema panna. See, mis Sa kallis lugeja välja mõtled, on sinu enda teha. 

Lugesin täna ühte artiklit feminismist ja sellest kuidas see ei ole enam see, mida kunagi selle all mõisteti. Kuidas see on muutunud lihtsalt üheks tohutuks reeglite kogumikuks, kus väikestele tüdrukutel õpetatakse, et iga mees on potentsiaalne vägistaja ja see kui mees sulle ukse avab on alandav. Naisel on ju endal kaks kätt otsas, nii saab ta enda ukse ise ka lahti tehtud. Ja milleks seda meest üldse vaja siis on? Spermapanga kataloogist saab valida enda lapse isaks täpselt sellise mehe nagu sina tahad....

Okei...see on natuke karmilt öeldud ja ma tahaks loota, et Eestis ei ole asi nii hull, aga mu kahtlane kõhutunne ütleb, et kui nii edasi minna ja sellist (vabandust väljenduse pärast) lauslollust levitada, siis võib asi päris kurva pöörde võtta. Inimene on teatavasti üpris lihtsalt mõjutatav kui ainult õigeid meetmeid kasutada.

Mina ei ole feminist (või siis feminazi; mulle ei meeldi end väga sildistada). Küll aga olen ma naine. Naine, kes saab väga vabalt iseendaga hakkama. See, kas ma tahan üksi hakkama saada, on aga hoopis teine küsimus ja minu vastus oleks sellele kindel EI. Mulle meeldib, kui mees mulle ukse avab või mulle ütleb, et ma näen hea välja. See on minu arvates väga meeldiv ja teeb südame alt natuke soojakski.

Mulle meeldib mõnikord tunda, et minu kõrval seisev mees on tõeline mees. Kasvõi siis, kui ma ei saa moospurki lahti, aga pannkooke tahaks küll süüa. Muidugi meeldib mulle endale ise ka pusida, kruvi seina keerata, kõiki katkiseid asju teibi ja superliimiga ära parandada, aga mulle meeldib ka, kui vahepeal tuleb mees ja oma abi pakub.

Muidugi ei meeldi mulle, kui minust eeldatakse midagi ainult sellepärast, et ma olen naine. Kuigi kohati oleks see täiesti õigustatud. Ma olen vägagi võimeline haamrit kätte võtma või puuoksa saagima (muidugi mitte selle haamriga). See, et mul peenist ei ole, ei tähenda, et ma ei oleks piisavalt tugev, et teha füüsilist tööd. Ma ei eelda, et mehed ja naised peaksid olema täiesti võrdsed, selleks oleme me lihtsalt liiga erinevad nii füüsiliselt kui vaimselt. Küll aga tahaks ma saada enda tehtud töö eest väärilist palka. Palka, mille ma olen välja teeninud enda tehtud tööga, mitte sellega, et mul on rinnad või mulle meeldib, kui mu küüned on lakitud.

Kui ma kunagi oma eluga nii kaugele jõuan, et mul on poeg, siis ma tahan talle õpetada seda, kuidas kohelda enda elus olevaid naisi vääriliselt ja kuidas neid hinnata mitte selle järgi, kui paljastavalt nad riides käivad, vaid selle põhjal, kuidas need naised mu poega tundma panevad. Kuidas olle rüütel ja mehelik ja kuidas teada, missugused naised on teda väärt.

Kui mul on tütar, siis ma tahan talle õpetada seda, et iga mees ei ole sitapea ja see kui mees sulle ilusti ütleb ei tähenda alati seda, et ta tahab ainult ühte asja. Ma tahan talle õpetada, et ta saaks ise ka hakkama, aga ta ei pea seda tegema. Et ta oskaks valida enda ellu mehi, kellel ta lubab endale mõnikord haiget teha, aga ainult neil, kelle puhul on see lõpuks seda väärt. Et ta oskaks eristada head meest halvast ja kui kohe ei oska, siis ta oskaks seda võimalikult kiirelt märgata, et midagi on valesti.

Selle jutu lõpuks ma tahan öelda seda, et minu arvates on feminism kui selline, natuke liiga kaugele läinud. Võib- olla tunnen ma end piisavalt tugeva naisena, et ma ei pea kartma seda, kui mees mul ilma luba küsimata käest haarab. Võib- olla sellepärast julgen ma öelda, et mulle meeldib tunda, et mu kõrval on keegi tugevam ja ma ei taha alati ise hakkama saada.

5 Dec 2014

Blogmas #5: Laps vs noor täiskasvanu?


Vahtisin tükk aega seda tühja akent ja tundsin, et täielik sein on tulnud minu ja kirjutamise vahele. Väga halb. Mulle on alati meeldinud kirjutada. Lapsena kirjutasin sahtlisse kolm raamatut. Ma küll päris täpselt ei mäleta, millest need olid ja pole neid pärast kirjutamist ka lugenud, kuigi kuskil on nad kindlasti olemas. Kirjutamine oli kunagi (tegelikult on siiani) minu väike põgenemistee teise maailma. Maailma, mille ma ise saan enda jaoks luua. Ja see maailm on täpselt selline nagu mina tahan. Kõik tegelased teevad täpselt seda, mida mina tahan. Kõlab julmalt? Tegelikult natuke ongi. Sama julmalt, kui julmad võivad olla lapsed. Eriti need lapsed, keda on kiusatud...nagu mind.

Tegelikult ma ei olnud kirjanduslikus mõttes nii julm midagi. Kõik lood lõppesid alati hästi. Täpselt nii nagu mina tahtsin, et minu lugu kunagi võiks lõppeda. Mitte, et mul nii halb lapsepõlv oleks olnud. Eks omad mured olid ikka, nagu ma olen aru saanud, et väga paljudel on. Võib- olla võiks isegi öelda, et vähemuses on need teised. Muidugi elasin mina, nagu ka paljud teised, kõike iseenda sisse. Ükskõik, mis see siis ka ei olnud- kas see, kuidas keegi mind kiusanud oli või see kui ma koolis halva hinde sain ja ei julgenud seda vanematele öelda. Kõlab kuidagi nõrgalt, kuid siinkohal peaks meeles pidama, et lapse jaoks ongi just see kõik- kool ja kodu ja mõnikord trenn.

Ma ei saaks öelda, et mul lapsena väga palju sõpru oli. Ma elasin linnast väljas, külas, kus ei olnud väga palju lapsi ja ma ei saa ka öelda, et ma nooremates klassides just populaarsete laste nimekirjas end nägin. Mul oli kaks väga head sõbrannat- üks lasteaiast ja üks sealtsamast külast, kus ma elasin. Varsti tekkis ka kolmas kõrvalt külast. Ülejäänud aja meeldis mulle üksinda oma nukkudega mängida. Ma olen äärmiselt uhke enda Barbie kollektsiooni üle, kuhu hiilgeajal kuulus 11 nukku, kolmekordne Barbie maja koos sisustusega ja kaks plastikust hobust. Lisaks veel natuke suurem nukk ja väike köök-magamistuba-vannituba komplekt tema jaoks.

Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas mu põhikooli aastad möödusid. Peale selle muidugi, et mind esimesest füüsika tunnist nädalaks ajaks välja visati. Enne kui te halvasti mu peale vaatate selle pärast, siis ma pean ütlema, et see oli asi, mis mind lõpuks õppima pani. Füüsika polnud muidugi ainuke tund... emakeele tundides ei suutnud ma ka kuidagi vakka jääda ja seega pidin osa ajast ukse taga diivanil jalgu kõõlutama. Ma ei ütleks, et ma ka siis väga popp tüduk olin. Vähemalt mulle tundus, et ei olnud. Võib-olla oli asi saabuvas puberteedis, aga mulle tundus, et inimesed vaatasid mu peale halvasti ja seda sellepärast, et ma ei olnud isegi mitte ligilähedane keskmisele ilusale tütarlapsele. Vähemalt nii ma ennast nägin.

Mingi hetk ma aga sattusin kokku õigete inimestega, kes mind endaga õpilasesinduse maailma kaasa haarasid ja seal ma alles avastasin, mis mulle tegelikult meeldib ja kus ma vaata et lausa andekas olin. Õpetajate silmis ma tõusin kindlasti automaatselt, kooli juhtkonnaga sain suurepäraselt läbi, koolis sai mitmeid väga edukaid üritusi korraldatud ja mina olin rahul, sest nii suurenes ka sõprade ring ja äkitselt ei tundnudki ma end väga üksikuna. Gümnaasiumi lõpp oli väga äge.

Ja inimesed olid õnnelikud, et lõpuks ometi oli keegi, kes viitsis asju teha, et teistel ka lõbusam ja parem oleks. Üks põhi lauseid, mis ma usun, et enamuse peas kõlguvad, kui kohustused silmapiiril on, on ju "ma loodan, et keegi teine teeb". Kahjuks alati ei ole nii. Aga siis on juba selle inimese enda kahjuks ja tõesti on kahju, kui midagi oma laiskusest tegemata jääb.

Ma ei saa öelda, et ma olin klassikaline koolikiusamise ohver. Kindlasi oli palju hullemaid juhtumeid ja neid ikka oli. Kahjuks ma pean tunnistama, et mingi hetk muutusin ma ise samasuguseks. Seda ei tea ma siiamaani, kas selleks, et sisse sulanduda või sellepärast, et ma tõesti olingi muutunud selliseks, kes selleks, et end paremini tunda, teisele halba peab ütlema. Kui mitte otse näkku, siis selja taga. Ja mul on siiralt kahju, et ma seda tegin! Kui sina, kes sa tunned, et ma olen sulle kunagi midagi halvasti öelnud, lihtsalt niisama, ilma põhjuseta, siis ma palun vabandust!

Kõige kurvem on asja juures see, et tegelikult on need asjad ka praeguses noore täiskasvanu eas täpselt samamoodi. Täpselt samamoodi räägitakse tagaselga inimestest, kellele tänaval naeratatakse. See on mõnes mõttes kurb, aga mul on tunne, et inimene vist ei oskagi teistmoodi. Vähemalt täiesti tavaline keskmine inimene. Ja ma ei oskagi öelda, kas see on nüüd halb või hea. Eks see on midagi piiripealset. Mina olen siiamaani üritanud suuremate konfliktide vältimiseks lihtsalt inimest vältida. See võib tunduda üdini halb, kuid mina ütleks, et selles on ka midagi head. Mina isiklikult üritan ennast kedagi vältides lihtsalt lohutada sellega, et ma säästan seda teist inimest. Seda teist inimest, kellel ma tean, et on endalgi muid muresid küllaga. Ja seda isegi juhul, kui ma tean, et mul on põhjust ja seda ka väga palju, et minna tema jutule ja talle öelda, et tead, et sa teed valesti. Eriti raske on see siis, kui teine inimene on nii jäik, et suheldes on ainult vastu seina jooksmise tunne.

Ma tahaks uskuda, et lõpuks maksavad kõigile omad vitsad ise kätte ja täpselt nii palju, kui nad seda väärt on. Elu on hea, aga mõnikord karm ja seda ka õigusega. Kuidas muidu saaksime me koos pidevalt muutuva ühiskonnaga ja eluga muutuda ja kasvada...

Olge mõnusad ja näeme juba homme Imede Ööl Salomonis (võite päeval ka tulla, ma ootan!).

Teie Liisu

Blogmas #4 Mis saab järgmine päev?


Ma olen ikkagi suhteliselt lootusetu hetkel selle blogimise koha pealt. Mitte, et mul hetkel NII palju teha oleks, et ma ei saaks endale võtta seda aega, et midagi kasulikku välja mõelda. Tegelikult on mul vahepeal ideid ka olnud, millest võiks kirjutada, aga kuna me neid endale kohe üles ei kirjuta, siis ega need mulle meelde ka ei jää.

Ega see tänane päev ka väga kasulikult ei möödunud. Põhipõhjuseks see, et eilne Tarkadeklubi koosolek läks väga pikale ja koju jõudsin ma alles pool neli hommikul. Hommikul pidin juba kell 9 ärkama ja see oli juba omaette proovikivi, sest eilne õhtu ja öö oli veel luudes...ja igal pool mujal. Kooli oli vaja end siiski vedada, kuid koolis selgus, et samahästi oleks võinud veel edasi magada ja mõne tunni pärast juba täitsa tip-top vormis olla. Aga elu...

Täna jõudis aga natuke kohale see, et mul on veel jäänud põhimõtteliselt kaks nädalat veel koolis sellel õppeaastal ja seejärel algavad praktikad - jaanuaris kaks nädalat vet. keskuses, kaks nädalat Valga lihatööstuses, seitse nädalat väikeloomakliinikus ja siis veel seitse nädalat suurloomakliinikus. Ja siis on suvi ja ma jätkuvalt ei tea, mis siis edasi saab. Aga ma otsustasin pärast postituse "Kes minust saab?" kirjutamist, et elu käib juba praegu mitte ei alga siis, kui minul plaanid otsa saavad. Selle peale mõeldes on hea tunnistada, et tegelikult on niimoodi palju lihtsam päeva mööda saata, kui katsud mitte muretseda selle pärast, mis paari aasta pärast saab. Tegelikult ei tea ma päris täpselt sedagi, mis homme saab - v.a paar koosolekut, millel osalema pean.

Kohtume jälle homme, seniks aga olge mõnusad! :)

4 Dec 2014

Blogmas #3: Kuidas ma targaks sain?


Ma küll lubasin, et ma kirjutan täna midagi asjalikku, aga...mul on ainult 15 minutit aega. Kuhu see aeg kaob, selles ma pole päris kindel, aga ma kahtlustan, et osaliselt on süüdi Tarkadeklubi, mille tegemistes olen ma viimasel ajal päris tihedalt kaasa löönud.

"Millega Tarkadeklubi siis tegeleb?" te küsite. Põhimõtteliselt koosneb see väga tarkadest ja ilusatest inimestest, kes saavad mõni õhtu nädalas kokku ja arutavad tähtsaid asju. Mõnikord teeme me jõutõstmist ka. See on vist üks väheseid, kui mitte ainus seos spordiga, millest see blogi siin pealkirja järgi peaks olema. Vähemalt biitseps kasvab. Kõhulihased ka.

Aga kas see mitte ei peakski kõige olulisem olema, et su elus on inimesed, kes sind järgmisele tasemele viivad- nii vaimselt kui sotsiaalselt. Need inimesed, kellega sa saad naerda kõige lollimate naljade üle ja kellega sa saad arutada kõige sügavamatel teemadel. Need inimesed, kes aitavad sul üle saada eksamitest, kus küsitakse selliseid küsimusi nagu "joonista sarkomeer" või "mis annab kalapulkadele nende värvi".

Kui mitte homme, siis kunagi saab ikka olema siin ka üks asjalik postitus. Senikaua aga olge mõnusad ja nautige nende inimeste seltskonda, kes teie ümber on.

#vasikarusikareegel
#kassaikkaraputasid

2 Dec 2014

Blogmas #2: Kuidas ma õpin nagu loom.


Lugu ühest väikesest vetitudengist, kellel on järgmisel päeval eksam.
Autor ei vastuta järgneva teksti sisukuse, vaimukuse või loogilisuse eest!

Oli üks ilus varajane varatalvehommik. Mis varajane, kell oli juba kümme. Ilmselgelt ma pean ära vahetama oma äratuskella helina, mis hetkel on mahe merelainete kohin, sest selle peale äragata on juba suhteliselt raske. Eriti kui uni saabub nii ühe ajal varahommikul alles. Igaljuhul, kell oli 10 ühel ilusal talvehommikul ja üks väikene vetitudeng ajas end voodist välja. Esimene ehmatus oli muidugi suur, sest jälle pidin tunnistama, et jumal hoiab lolle, sest kes see ikka ööseks küünla põlema jätab.

Järgmiseks suutis see väike vetitudeng kuidagi kaks ja pool tundi niimoodi mööda saata, et ise tähelegi ei pannud. Ma olen üpris kindel, et eriti olulisi asju tehes (nagu sarjade vaatamine) liigub aeg poolteist korda kiiremini, kui tavaliselt. Lõpuks suutis ta end ikkagi riidesse saada ja bussi peale vedada, et sõita salapärasele maale, kus on tasuta wifi ja tasuta kohv. Hea seltskond muidugi pealekaubaks.

Lõpuks jõudis väikesele vetitudengile kohale, et järgmisel päeval on üks tüütu eksam, mille materjal on liiga suur, et seda esimese hooga üldse hoomata suudaks. Teise hooga ei jõudnud ka veel ja nii need tunnid möödusid ja leheküljed ei vähenenud teps mitte. Kui kell oli saanud juba kakskümmend kaks, siis läks peale turbolugemine, mis tähendab maakeeli seda, et lõikude esimesed laused loetakse poolikult läbi ja liigutakse edasi....sest et miks mitte.

Selliste mõtetuna tunuvate eksamitega on aga see oht, et kogu seda materjali lugedes tekib tunne, et seda ma juba tean ja see on ka õpitud. "Miks see ohtlik on?" küsite teie. Aga sellepärast, et järgmisel päeval eksamit kirjutades tuleb ikka lootma jääda õlujumalatele, et nood annaksid natukenegi loogilist mõtlemist ja head õnne. Ja siis kui kell on kohe löömas südaööd, siis on peal selline paanikamoment, kus on võimatu õppida. Magama minemise peale pole üldse mõtet mõelda, sest see nii kui nii ei õnnestu.

Kokkuvõte.

Kuidas ära tunda vetitudengit, kellel on järgmisel päeval eksam:
- naljad muutuvad halvemaks;
- naer muutub valjemaks;
- tantsuoskus "pareneb";
- aju maht väheneb;
- silmist peegeldub meeleheide;
- kaob igasugune filter aju ja häälepaelte vahel.

***

Kui ma luba, et homne postitus on parem, siis kas te annate mulle selle andeks?

1 Dec 2014

Blogmas #1


Esimesed jõulutuled läkis küll välja juba umbes nädal tagasi ja igaastane küünlahullus jõudis minuni oodatust varem, aga nüüd on ametlikult 1. detsember käes ja jõulutunne on tugevam kui see eelmised aastad olnud on.

Blogi on jäänud natukeseks tahaplaanile, kuid nüüd mõtlesin, et kuni jõuludeni võiks iga päev midagi siia siiski kirja panna....et möödaläinud aega tagasi teha või siis lihtsalt 'huvitav' olla. Üritan iga päev midagi välja mõelda, päris lubadust ei anna, sest ma ei tea jätkuvalt, kas mul aega on...või äkki kaob motivatsioon jälle nii ära, et seda ei leiaks mitte keegi üles. Või äkki olen ma vahepeal nii igavaks muutunud, et ei suuda midagi meelelahutuslikku toota.

Oktoober ja november olid spordi koha pealt väga tagasihoidlikud. Isegi rohkem kui tagasihoidlikud, sest viimane kord, kui ma mäletan, et korralikult trenni sai tehtud, oli Sügisjooks. Natuke piinlik olukord isegi. Kuigi...tõin EMÜst slideboardi endale koju ja olen selle peal natuke libisenud. Vabandusi, miks ma midagi sportlikku teinud pole, on mitu, aga need kaotatud aega tagasi ei too, seega pole neil ka mõtet. Aga tänavust esimest detsembripäeva alustasin ma pilatesega. Mõnus hommikune äratus.

Spordiga seoses, ühe meili, mis oleks pidanud juba ammu ammu välja minema, panin ka täna teele. Kuhu või mida see sisaldas räägin täpsemalt siis, kui mulle vastus tulnud on.

Aga olge mõnusad ja nautige külma, kes teab kauaks seda jäänud on!!

Tartu on tuledes! Allikas: Tartu Ülikool

*Päise allikas.

4 Nov 2014

Kes minust saab?

Ma vabandan juba ette teie ees, kes te olete siia tulnud, et lugeda spordist või kõigest, mis sellega seostub. Täna te seda siit ei leia. Võite rahus järgmist korda oodata! :)

***

Ma tunnistan päris ausalt, et ma olen natuke kade nende inimeste peale, kes ütlevad, et nad on juba lasteaiast saadik tahtnud loomaarstiks saada. Minul tuli mõte veterinaariat õppima minna alles vahetult enne gümnaasiumi lõpueksamite valimist. Lihtsalt juhuslikult sattusin maaülikooli leheküljele ja juhuslikult avastasin, et Eestis saab loomaarstiks õppida. Nii ma sinna siis paberid sisse andsid.

Alguses olin ma üpris kindel, et see jääb minu jaoks natuke kaugeks, kuna isegi kui mu eksamitulemused olid üle keskmise, motivatsioon oli ka olemas, aga pingereas olin ma kaugelt joone all. Isegi mitte joone lähedal ei olnud. Ma olin üpris kindel, et pean aasta aega Tallinnas bioloogiat õppima, lõpueksameid uuesti tegema ning uuesti proovima...kui vahepeal just mingit uut ideed ei oleks tulnud. Ühel augustiööl kuskil kella 3 paiku mõtlesin, et võiks SAISi vaadata ja endalegi väga suureks üllatuseks avastasin ma end joone pealt. Järgmisel päeval sai ära kinnitatud, et jah, ma tulen õppima ja sellega sai minu järgmised 6 aastat ära planeeritud.

Esimene ja teine õppeaasta olin ma täiesti kindel, et jah just see on minu eriala. Kolmandal aastal tabas mind aga erinevatel põhjustel terve ports kahtlusi. Kas ma ikka tahan või kas ma ikka olen piisavalt nutikas või...kas see on ikka minu ala. Kõige tipuks taipasin ma üks hetk, et ma olen suureks saanud ja selle suureks saamisega kaasnesid ka erinevad mured eraelus. Elurütm muutus, muutusid tunded ja soovid ja koos nendega ka mina. Ja nii jäi see idee saada loomaarstiks kuidagi tahaplaanile. Samas mõte pooleli jätmisest tundus mu jaoks kuidagi väga võõras ja hirmutav, et seda ma ei teinud. 

Neljas aasta tõmbas seda motivatsiooni veel rohkem alla poole. Neljas aasta on veti üliõpilaste seas tuntud kui nn surma aasta. Ja ma ütlen, et jah, tõesti oli raske. Samal ajal toimus veel muid muutusi mu elus, mille jaoks ma otseselt valmis ei olnud ja mis tegid kogu selle eksisteerimise minu jaoks veel raskemaks. Ütleme nii, et suurt osa mängis selles ka minu jabur aju, kes ei olnud nõus minuga koostööd tegema, et kiiremini muutunud oludega harjuda. Teisel pool oli süda, mis oli lihtsalt haiget saanud. 

Igasuguseid abinõusid kasutusele võttes elasin ma selle neljanda aasta üle. Nüüd oli mõte pooleli jätmisest veel jaburam, sest põhimõtteliselt oli kõige raskem üle elatud ja nüüd pidi ees ootama see kõige huvitavam ja praktilisem pool minu õpingutes. Õigemini algab see paari kuu pärast.

Hetkel ei ole minu peas mingit küsimust, kas ma saan selle DVM'i kätte. Ma tean, et selle ma saan (kui ma just mingit erilist jama ei suuda korraldada). Praegu on minu peas küsimus, et mis ma pärast seda DVM'i kätte saamist peale hakkan...

Mul ei ole õrna aimugi, kas ma tahan saada praktiseerivaks loomaarstiks või uurimisi tegevaks teoreetikuks või tegeleda hoopis toiduhügieeni valdkonnaga või siduda end rohkem mõne veterinaaria alla kuuluva valdkonna köögipoole ehk seadusandlusega... Mul ei ole õrna aimugi... Sisimas ma loodan, et järgmise poolaasta praktikad (vet. keskuses, lihatööstuses, väikelooma- ja suurloomapraksises) aitavad mul selles selgusele jõuda. Aga mis siis kui ei aita?

Allikas: Internet

Mul oleks endal palju lihtsam elada ja oma toimetustega tegeleda, kui mul oleks keegi, kes ütleks, kes või mis minust saab. Selline teadmatus on üks mu suurimaid hirme. Teadmatus mis saab. Ja kas see ei ole mitte kohutav asi millega elada, sest kogu elu ongi ju üks suur teadmatus, mis oleneb nii paljudest erinevatest faktoritest (erinevad inimesed sealhulgas), et võimatu on teada, mis võiks saada homme või ülehomme või kolme aasta pärast...

Erakogu

Täiendus
Ja kohe pärast postitamist ilmus minu postkasti üks artikkel.

18 Oct 2014

Tohuvapohu

Kaks nädalat on parajalt pikk aeg, et kirjutamist igatsema hakata, sest täpselt nii palju aega on möödas viimasest siinsest šedöövrist. Ei, ma ei ole laisk, kui mitte välja arvata seda, et ma pole peale hooaja lõpetamise väikese matka, ennast üldse sportlikul eesmärgil liigutada saanud. Sellele on mul ainult üks vabandus vastu öelda- lihtsalt pole aega olnud. Kuid samas, kes teeb see jõuab? Ja äkki ma olengi siis laisk olnud?

Igal juhul sai siis eelmisel laupäeval Otepääle põrutatud ning koos ägedate inimestega sealset loodust ja ilusat ilma nauditud. Ja ilm oli tõesti ilus, eriti kui ma seda eelnevate ja/või järgnevate päevadega võrdlen.

Otepääl toimus Tartu Rulluisuklubi hooaja lõpupidu ja pealekauba ka sünnipäevapidu. Päeval seadsime endale eesmärgik 4 mäge ja 13 kilomeetrit. 4 mäge- Tehvandi, Väike-Munamägi, Apteekrimägi ja kui ma ei eksi siis Linnamägi. Üllatavalt kerge ja chill oli. Võib-olla oli asi ka toredas seltskonnas, kellest enamust polnud juba tükk aega näinud, sest minust ju sellel aastal uisutajat ei olnud. Pärast matka oli mõnus õhtusöök, hunnik mänge, auhinnad, tants,
tort, šampus ja trall. MÕNUS!







Kõik ülejäänud on olnud üks suur tohuvapohu ja ringi jooksmine. Kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis vastus on talle juba teada - "kiirelt". Selts, Sügispäevad, Rebastepäv ja -pidu jne...jne. Kõige sellega olen rohkemal või vähemal määral seotud olnud. Ja siis veel üritanud kooliasjadega järje peal olla. See viimane on üle ootuste hästi õnnestunud, kuigi need mõned varahommikused loengud on mu jaoks siiski veel natuke kättesaamatud. Kuigi, eelmisel nädalal olin ma rohkem kohustatud kui muidu neis käima.

Need viimased kaks nädalat tõotasidki sama kiired ja hullud olema, kui ma märkmikku vaadates kartsin. Samas sain ma ilusti nendega hakkama, kõik õnnestus peaaegu, et 100%-liselt ning nüüd on see kõik läbi. Kahjuks ei ole kõik muidugi nii roosiline lillepidu, sest vahepeal on kogu sellest närveerimisest ja ringi jooksmisest ja enda peale mitte-mõtlemisest, mind mõned korrad külastanud jälle need samused ärevushäired, mille ma enda arvates üle-eelmisesse talve jätsin. Aga võta näpust, kuskil kohvripõhjas on nad minuga kaasa reisinud. Kindlasti ei aita ka see, et ma ei saa jälle toitumisega järje peale. Nii raske on planeerida ette, mida, kui palju, kus ja mis kell sa sööd, kui sa ei ole isegi päris täpselt, mis kell ja kus sa saad olla. Ja see teeb meele nii mõrudaks ja paneb mind vastikustunnet enda suhtes tundma. Selle viimasega olen ma võidelnud nii kuidas jaksan, sest kogu selle sporditegemise-tervisliku-toitumise-ja-kaalulangetamise-krempli juures on see kõige kurja juur.


Vähemalt on sügisene Tartu ilus, mõnus ja hubane. :)

Olge mõnusad,
Liisu


5 Oct 2014

Tartu Sügisjooks 2014

"Ja lõpuks on selle aasta viimane "võistlus" ka tehtud!" ütles Liisu ja pistis draakoni kommi suhu. Ei, tegelikult ei ole see draakoni komm seal üldse oluline ja isegi see mitte ei ole oluline, et viimane rahvaspordiüritus see aasta läbi sai. Tegelikult on palju olulisem see, et eilne Tartu Sügisjooks läks mu vaatamata mõnele viperusele, millest ma kohe pikemalt räägin, väga hästi ja täna hommikul ärkasin mõtte ja tundega, et tahaks jooksma minna. Aga, et jõuda homsesse, pean ma alustama eelmisest pühapäevast.

Pühapäev 29.09: Hull mõte- jookseks Tartu Sügisjooksu raja läbi
Pakkisin end riidesse, pistsin kaardi taskusse ja suundusin õue. Alustasin oma jooksu kodu juures, sellepäras tuli ka teekond pikem, kui TSJ tegelikult on. Võistlusrajale astusin Kesk ja Sõbra tänava ristis ja suundusin Sõpruse silla poole. Ise ka imestasin kui hea oli olla. Jalad olid üpris kerged, tunne oli ja hea ja mis kõige tähtsam, isegi mitte ei pistnud...nii hullusti. Vahepeal ikka tulid mõned kõnnisammud ka vahele. Lõpus viimased 4 km olid juba raskemad, siis tuli kõndimist juba natuke rohkem ette.

Pühapäeva õhtul küsisin klubikaaslase käest nõu, kuidas ma peaks järgmise nädala jooksutrennidega tegema. Tema soovitus oli esmaspäeval 45 minutit, kolmapäeval 60 minutit ja reede hommikul, kui tunne on hea, 30 minutit. Tempoks iga kord 7:00 min/km.

Esmaspäeval olin enda üle uhke, et pärast tööd veel öösel jooksma end sundisin, Kolmapäevaks olid lihased aga nii valusad, et sama sundimismeetod ei toiminud. Reedel ei olnud lihtsalt aega ja nii ma laupäeva hommikusse jõudsingi.

Õhtul magama heites ei olnud mingit närvi sees... 

Laupäev 04.010: Tartu Sügisjooks
...hommikul ei olnud ka. Kuniks stardini oli umbes 2h jäänud. 3h enne starti sõin veel korraliku stardieelse hommikusöögi, mida ma tavaliselt ei tee- puder ja viinamarjamahl. 

Riidesse suutsin ma panna ennast muidugi ilmale mittevastavalt, sest kui ma lõpuks linna jõudsin, siis oli mul juba väga palav. Hea, et mul oli võimalik üks kiht vähemaks võtta, sest muidu oleks ma raja peal lihtsalt ära sulanud. 

Linnas oli juba närv sees. Tundsin veel hommikusööki oma neelus. Stardini oli ka veel tükk aega aega, aga õnneks läks see aeg kuidagi väga kiirelt mööda. Lõpuks stardikoridoris seistes oli juba kerge elevus sees ja soov, et see juba läbi oleks.

Esimene kilomeeter läks väga kiirelt. Liiga kiirelt, aga elevus oli sees ja läksin rahvaga kaasa. Rookie mistake. Tore oli rajal ja raja ääres tuttavaid nägusid näha. Tuju oli hea. Kuskil Karlovas hakkas aga jubedalt pistma, et ma pidin jalutama. Vaheldumisi mõned jooksusammud, natuke kõndi jõudsin ma lõpuks esimesse TPsse, kus otsustasin, et minu pistmise põhjus ei saa olla hingamises, sest sellele olin ma eriti pingsat tähelepanu pööranud, Seega sõin paar kurgitükki, jõin vett peale ja jätkasin oma jooksu. Ja kohe läks paremaks. Pistmine kadus ära ja viimased 5 kilomeetrit olid juba väga toredad. Kuigi kuskil 6-7 vahel hakkas mul pea miskipärast ringi käima. Võtsin korraks rahulikumalt.

Ja siis oligi kuidagi kiirelt see asi läbi saanud ja mina sain oma medali lõpuks kätte. Aega sihtisin küll 1:10 kanti, aga pole hullu, eesmärk "Paremini kui TJM" sai täidetud 59 sekundiga. :)

Erakogu

Erakogu

Eile õhtul sai veel Atlantises natuke lihased soojaks ja kangus neist välja tantsitud. Täna on ainult vasakus sääres tunda, et midagi vist on toimunud. :)

Ma tegelikult tahaks veel siia lisada, et niipalju kui ma olen sellistel rahvaspordiüritustel käinud (kas osalenud või pealtvaataja olnud), siis minu arvates on TMi üritused alati väga suurepäraselt korraldatud olnud ja minu eesmärk saada kätte kõik TMi medalid on ainult kolme medali kaugusel!

Olge mõnusad,
Liisu



27 Sep 2014

Mina ja Murphy ja veebitreener.ee

Erakogu
Mul on vahepeal nii palju mõtteid pähe tulnud, mida siia kirjutada, aga lihtsalt aega ei ole olnud, et korralikult maha istuda ja ennast sellele blogile siin pühendada.....ja nüüd ma enam ei mäleta, mis need head ideed olid. Note to self: kirjuta rohkem asju üles.

Et natukenegi endale midagi meelde tuletada, mis vahepeal on olnud, võtsin ma lahti vana hea Endomondo. Natuke nadi seis, kui arvestada, et nädala pärast on juba Sügisjooks. Ainult üks pisike jooksutrenn teisipäeval. Aga samas on see ka mainimist väärt.

Kõigepealt ma pean ütlema, et tollel päeval oli ilm erakordselt külm ja tuuline ja vihmane. Nagu sügisele kohane. Tollel päeval toimus meil ülikoolis traditsiooniline aastapäevajooks ehk siis 10x63m teade. Kuna meie instituudist väga suurt tungi sinna ei olnud, siis pidin ka kaasa lööma. Olgu öeldud, et ma ei ole kiire jooksja. Õigemini, ma ei ole üldse jooksja. Aga kohatäiteks käras kah. Kolmanda koha saime lõpuks.

Kuna see väike 63m oli piisavalt lühike, et mitte trennina kirja minna ja mul oli enne õhtust koosolekut veel aega, siis ma otsustasin Tähtveres veel ühe väikese jooksuringi teha. Plaanitud oli küll natuke pikem "väike jooksuring", aga ilm oli tõesti kole külm ja minul polnud pikki pükse kaasas. Tundsin, et see ei tee mu lihastele kohe üldse head. Piirdusin umbes pooletunnise ja umbes 5 kilomeetrise väikese sörgiga. Külmast olid veel järgmine päevgi lihased valusad.

Kuidagi raske on ikka mu jaoks see jooksmine. Võib-olla isegi mitte nii füüsiliselt vaid vaimselt. Jube keeruline on ennast jooksma sundida, kui jalutada on palju lihtsam ja mõnusam. Jooksmine ei ole mu jaoks mugav. Eks sellel on ka omad põhjused olemas ja ma tegelen praegu tõsiselt, et need põhjused lõplikult likvideeritud saaksid.

Küsi ja sulle antakse. Õigemini tegele asjaga ja lahendused hakkavad ise sinu teele sattuma. Nii sattus minu teele veebitreener.ee. Olen isegi viimased paar kuud oma toitumisele tõsisemat tähelepanu hakanud jälle pöörama ja seda isegi mitte sunniviisiliselt, vaid mul ongi lihtsalt isu igasuguste köögiviljade järele. Näiteks kui ma enne ei sallinud brokkolit silmaotsaski, siis täna kuulub see mu menüüsse igapäevaselt.

Ava veebitreener, mis see on? Põhimõtteliselt on see üks võimalus kuidas lihtsalt oma toitumist planeerida. Teed endale sinna konto, paned sisse oma mõõdud (peale menüü planeerimise on seal ka väga lihtne oma mõõtude muutumist jälgida), programm arvutab sulle välja optimaalse kalorikoguse ja annab sulle võimaluse ise oma menüü kokku panna. Toiduained on jaotatud nelja kategooriasse- valgud, süsivesikud, rasvad ja roheline. Sina aga kliki erinevates kategooriates olevate toiduainete peale, mida plaanid süüa, ning programm viskab sinu päevast kaloraaži arvesse võttes sulle ette soovitatavad kogused. Tundub lihtne? Tegelikult ongi.

Minu ainuke mure seda programmi kasutades on see, et oma kiire elutempo juures (ma ei tea mitu korda ma seda juba öelnud olen, et see kiire on) ei oska ma väga ette planeerida, mida ma söön. Kellaaegadest saab ikka kinni hoitud, aga söögi mõttes panen ikka suhu seda, mis parasjagu olemas on. Samas usun ma ka, et see on minu puhul ainult harjumise asi. Lõpuks hakkavad ikka korduma need toidud, mida sa sööd ja kui sul on juba mingid kindlad lemmikud välja kujunenud, siis tõenäoliselt on nende valmistamiseks vajalikud toiduained sul ka kodus olemas. Ja nii on ka lihtsam ette planeerida, mida täna süüa.

Võrreldes igasuguste teiste toitumiskavade ja -programmidega, mida ma enne proovinud olen, on veebitreeneri programm minu jaoks uudne. Uudne just selles mõttes, et enamasti on sulle retseptid ette antud, mida sa siis peaksid sööma ja siis on sinu ülesanne valida nende hulgast välja need, mis sulle meeldivad. Eelmine kevad, kui ma ühe personaalse toitumiskava järgi toitusin, siis lõpuks hakkasid need ühed ja samad toidud, mis mulle reaalselt kogu sellest retseptihunnikust maitsesid ja mida mul oli võimalik endale lubada, jubedalt ära tüütama. Kaua sa ikka tatart iga päev endale sisse ajad, onju? Samas need täitsid ka oma eesmärki ehk kaal langes küll, aga toit, mida sa sööd, võiks olla eelkõige ikkagi meeldiv. Selle praeguse programmiga on mul võimalik endale meeldivad toiduained ja retseptid ise kokku panna, mis on äraütlemata tore.

Aga üldiselt on kõik tipp-topp. Mõne erandiga muidugi (ehk mina ja Murphy ei ole kõige paremad sõbrad hetkel). Näiteks hirmus, et mu arvuti võiks jälle otsad anda ja kõik failid jälle kaduma võiks minna, tõstsin ma kõik tähtsad asjad välise kõvaketta peale. Ja arvake ära, mis nüüd otsi hakkab andma?! Just my luck!!!


Ja vaadake toredat väikest filmikest, mille tegemisele ma ka oma käe külge sain panna. :)


14 Sep 2014

Jooksuga sügisesse

Sügis tuli nii suure haamriga, et ainus, mis ma olen jõudnud teha, on selles tohuvapohus ellu jääda....ja jooksmas käia. Tegelikult ei ole asi nii hull. Kõik on kontrolli all. Kalendermärkmikku vaadates tuleb küll pool pisarat vasakusse silma, aga pole hullu. Ma tean, et ma saan hakkama ja selline kiire elutempo sobib mulle, sest mida vähem mul on aega, seda rohkem ma trenni jõuan. Kes teeb see jõuab?!

Ja haige olen ka vahepeal juba jõudnud olla. Ma ei teagi kas see oli äkiline elutempo tõus või siis kas ma tõesti külmetasin kuskil, kuigi see viimane võib olla küsitv, sest esimest korda elus käisin ma augustikuus jopega, millega ma talvel käin, ning isegi mütsi leidsin sahtlipõhjast üles. Kaks päeva olin voodis. Tegelikult rohkem vabatahtlikult, kui haigusest tingituna. Aga kas need nädalavahetused pole mitte parimad, kus sa saad 48 tundi järjest olla pidžaamas ning tekkide ja patjade hunniku all...

Kool. Koolis olin ma jõudnud käia kaks päeva ja juba oli vaja teha 3 referaati ja 1 uurimustöö plaan. Ärge saage valesti aru, mulle hullult meeldib kirjutada selliseid töid. Kevadel kirjutasin kursusetöö emakakeeru teemadel ja isegi kui teistel oli see keskmisel 20 lehekülge (küll teistel teemadel), siis minu oma andis bakalaurusetöö mõõdu välja. Aga! Siin on üks aga. Need teemad. Katsu sa leida teaduslikku infot pasteetide kohta. :)

Ja EVÜS kogub jälle tuure, et see õppeaasta veel suuremaks ja edukamaks kasvada. Ja EMÜ ÜE'ga olen ma ka ennast natuke tihedamini sidunud. Ja siis veel natuke Tartu RUKi asju vahele. Ja siis veel uus töö Salomonis. Tundub üpris palju, kui mõelda, et päevas on kõigest 24h. 

Vaatamata kõigele sellele olen ma jõudnud päris mitu korda jooksma ja ma olen seda ka nautinud. Mina ja naudin jooksmist?! Mida päev edasi, seda rohkem ma jõuan, seda rohkem ma ka naudin. Never say never I guess? 

Sellel jooksmas käimisel on muidugi põhjus ka. 20 päeva pärast on Tartu Sügisjooks, kuhu ma end kirja panin. 10km, siit ma tulen. Ei hakka enne õhtut hõiskama. Tuleb, mis tuleb ja mina lähen sinna ainult medali järgi. Tulemus ei olegi nii oluline.

Sügisjooksule mõeldes, soetasin uued linnajooksutossud ka. Praegu mul on speedcrossid ja no need on maastiku jooksukad. Õigemini kõlbavad nad juba praeguseks ainult prügikasti viskamiseks, sest nende eluiga on läbi saanud. Kand vajub läbi ja asfaldil jooksmisest on tossu tald ära kulunud (need on ju mõeldud pehmema pinnase jaoks kui kivi). Aga no nad on mul ka üle aasta vanad ja oma ettenähtud 800+ km ära elanud ja seda väga edukalt. 

Seekord otsustasin Salomoni Sense Mantra kasuks. Esiteks nad näevad head välja ja teiseks olen ma neist ainult positiivset kuulnud. Kolmandaks õigustas mu valikut ka väike google'i taustauuring. Eile panin nad esimest korda ka jalga ja ma pean ütlema, et hea tunne oli jalgadel. Kuigi neil on sees endofit, mis oli võõralt tihedalt ümber mu jala ja mille tõttu mu parem jalg alguses ära suri. Usun, et see on harjumise asi. Nende jooksukatega on mõnusalt lihtne ka "õigesti" ehk päka peal joosta kuna kanna ja päka vahe on väike. Homme pistan oma jalad uuesti nende sisse, loodan, et parem jalg ära ei sure jälle. :)

Las need rulluisud ootavad oma aega...

Liisu

Erakogu

25 Aug 2014

Eneseületus ehk SEB 8. Tartu Rulluisumaraton (21km)

Reedel käisin siis seal Rullibussi koolitusel. Nagu alati on olnud, siis ka seekord oli juba sellest ühest tunnist palju abi. Ja kuna kohapeal oli võrreldes Tallinna koolitustega üpris vähe inimesi, siis ma sain põhimõtteliselt erakoolituse, mis oli lausa suurepärane. Enamus harjutusi olin ma küll juba teinud, kuid oli ka uusi ning nüüd on mõneks ajaks jälle harjutused olemas, mida ma lihvima saan hakata.

Laupäeva, sprindipäeva, hommikul tegin A&T's ära veel viimased uisuputitamised (soojendasin hüppeliigese koha pealt kokku poole uiske) ja suundusin Tartu Rulluisumaratoni expole. Inimesi oli üpris vähe, aga tuttavaid nägusid see-eest päris palju. See on üks plusse uisuvõistluste juures, nii palju tuttavaid nägusid, keda pole tükk aega näinud. Sprindid on minu jaoks alati huvitavad olnud. Ise ma neid küll ei sõitnud, aga raja kõrval elasin häälekalt kaasa küll. Nii häälekalt, et õhtuks oli mul hääl läinud. Tore oli seista seal teiste kaasa elavate inimeste keskel.

Erakogu

Päev oli aga mega pikk ja minu jalad väsinud, nii et õhtul ma enam uisutama ei läinud. Samas tuli sisse aga väikene mandraaž. Üritasin seda alla suruda mõttega, et ma lähen rada lihtsalt läbi sõitma ja nautima. See mu põhieesmärk oligi- pärast kahte katkestamist teha üks rullivõistlus ilusti läbi. Aeg ei olnud mu jaoks oluline. Salamisi muidugi tahtsin hästi sõita, aga ma teadsin, et selle aastane uisuvorm ei kannata kriitikat.

Erakogu

Hommikul oli väike mandraaš tõelise mandrossi taseme saavutanud. Ainus asi, mida ma ootasin, oli see, et see juba läbi saaks. Suundusin võistluspaika, sain kokku Astiga, käisime jooksmas, tegime väikesed uisuringid ja suundusime starti. Kontrollisin veel enne starti rattapoldid üle, et kas on ikka korralikult kinni. Olid. Võtsin sisse ka ühe guaraana, mis on kõige halvema maitsega asi, mida ma enda suhu viimasel ajal olen pannud. Ma tean küll, et ei tasu võistlustel uusi asju proovida, aga lootsin, et see on sama hea maitsega nagu sama sarja magneesium, aga oh ei. Õnneks hunnik vett viis selle rõveda maitse suust ära ja tõenäoliselt oligi see shot see, mis mind alguses edasi aitas.

Erakogu

Kui stardipauk kõlas, siis oli tunne täitsa hea. Muidugi sattusin grupi etteotsa vedama. Tunne oli hea, naeratus oli näol, seltskond oli tekkinud. Kuskil Kõrveküla ja Inglimäe vahepeal otsustasin ma grupi taha puhkama minna. Alguses oli kõik tore, üks hetk ma sain aru, et see sõit saab ikkagi raske olema, vaatamata sellele, et algus oli mõnus. Inglimäe all jäin grupist maha ja ülejäänud tee kuni järgmise korrani, kui ma sinna mäe otsa pidin ronima, sõitsin uhkes üksinduses. Pärast esimest TP'd hakksin endaga võitlema ja endale korrutama, et ma sõidan selle lõpuni. Maksku, mis maksab. Tagasipööret ei jõudnud ma lihtsalt ära oodata. Kui ma lõpuks sinna jõudsin, siis ma võtsin kurvi vist liiga järsult, sest üks hetk tagasiteel avastasin, et mul on vasaku jala uisuraam lahti. Neid ma ju üle ei kontrollinud. Ma teadsin küll, et kohtunikel on olemas uisuvõtmed, aga mul oli peas ainult üks mõte- jõuda lõpuks sinna finishisse.

Kõige raskem koht oli minu jaoks pärast tagasipööret olev lauge ja pikk tõus. Seal langes kohati mu kiirus endomondo andmetel isegi 11 km/h. Panin mängu oma viimased jõuvarud, vedasin end üles ja võtsin oma geeli sisse. Natuke jõudu tuli juurde. Õnneks tundub ka tagasitee alati lühem. Inglimäelt üles saades sain ühele härrale sappa, kes oli hea meelega nõus mind aitama. See oli kogu selle sõidu kõige parem hetk. Pulss langes automaatselt ja ma ei pidanud vastutuulega enam üksinda võitlema. Ma ei tea mitu korda ma teda tänasin selle eest, et ta oli nõus mind vedama. Ja raam lhakkas saapa all üha rohkem liikuma.

Kui Kõrvekülast jälle Tartu poole sai pööratud, siis tuli natuke eluvaimu ka sisse. Mida lähemale finish jõudis, sest paremaks läks tuju. Isegi lõpuspurdi suutsin endast veel välja pigistada. Aga rohkem minus vist polekski olnud.

Võtsin oma medali naeratus ees vastu ja hakkasin võistluskeskuse poole liikuma. Nägin sõpru ja istusin korra maha. Võtsin uisud jalast ja kohe kui uisud jalast ära sain, lõi mõlemasse säärde krambid. Vähemalt ei olnud sõidu ajal krampidega probleeme. Ja õnneks olid kohe abimehed võtta, kes mind venitamisega aitasid. Aitäh!

Erakogu

Ja lõpuks ometi oli see läbi ja ma ei katkestanud ja selle üle olin ma väga-väga õnnelik! Mul on päris naljakas hetkel võrrelda enda eelmist hooaega selle hooajaga. Kuidas ma praegu rõõmustan selle üle, et ma ei katkestanud. Aga aastad ei ole vennad ja põhjused, miks minust see aasta sõitjat ei ole, on mul teada ja eesmärgiks on uuel treeningperioodil paremini teha.

Erakogu

Sellega sai rulluisuhooaeg minu jaoks selleks aastaks läbi. Statistika on närune, aga siit on minna ainult paremuse suunas. :)

Olge tublid ja näeme rajal! :)

Liisu

Foto: Lille Loo

21 Aug 2014

Uisk ja jooks ja RUMi ootuses.

Blogimaastik on viimasel ajal kohe hästi vaikseks saanud. Ega siingi asi kiita pole, aga minu plaan end arvutist võimalikult palju eemal hoida toimib! Nagu näha.

Põhimõtteliselt olen enamuse aja tööd teinud. Kui ma just parasjagu oma uuel töökohal pole asjadega tutvumas käinud, siis olen kas oma beebi Vet Seltsi või Tartu Rulluisuklubi asjade kallal tegutsenud. Aga positiivne on see, et mul ei lähe enam päevi aega, et end lõpuks trenni või üldse liigutama sundida. Täitsa vabatahtlikult tõmban riided selga ja sean sammud õue. Ja see on väga positiivne. Võib-olla aitab kaasa ka väike ärevus segatuna hirmuga, mis mul RUMi ees on.

Rääkides RUMist. Kaks ühistreeningut on olnud siin Tartus. Lisaks veel Tartu Rulluisuklubi korraldatud maratonieelsed koolitused, kus ma olen korra abis käinud ja kus ma oma näo katki kukkusin, mis nüüdseks on ilusti paranemas (natuke on veel lõua peal nahk katki). Ühistreeningud on ka väga hästi läinud. Esimesel võtsin ma laste Rulluisukooli enda kanda ja teisel juhendasin algajaid. Lastele oli alguses päris hirmus õpetussõnu jagada, eriti vanemate pilkude all, aga kui lapsed mulle ütlema tulid, kui väga neile uisutamine selle tunni ajaga meeldima on hakanud, siis tekkis küll väga hea tunne sisse. :) Teisele ühistreeningule Inglimäel jõudsin ma küll surmväsinuna (5h und ja 10h tööd) ja väikse hirmuga laskumise ees, kuid kohapeal ei saanud ma enam aru, miks ma seda hirmu selle (juba tuttava) laskumise ees tundsin. Ja muidugi on tore ka vaadata nii palju uisutamisest mõnu tundvaid inimesi.

Mõned korrad olen ka jooksurajale jõudnud, mis minu puhul on väga suur ime, sest kõik vist teavad kui vähe mulle see tegevus meeldib. Eelmisel nädalal aga ühel õhtul jooksmas käies avastasin end mõtlemast, et tegelikult ei olegi väga hull. Tegelikult on päris mõnus, kuigi jah, jooksmine on jätkuvalt natuke igav. Ja ma nautisin täiega, isegi kui mul terve tee rämedalt pistis ja mitte miski ei aidanud.

Täna hommikul kui ma silmad lahti tegin ja nägin, et päike paistab, oli selge, et on uisutama minek. Et ma ümber ei saaks mõelda, panin end turbokiirusel riidesse ja suundusin Tammale, kus oli varajasest hommikutunnist vaatamata kaks klubikaaslast ees, kellel oli sarnane trenniplaan. Täna oli kiire trenni päev. Minu jaoks tähendas see tabatat. Ega sellest nii väga kasu ei ole, kui pole tõsiselt trenni teinud, aga ma arvan, et ega see mööda külge ka maha ei jookse. Jalg sai natuke kiiremini liikuda ja süda natuke kiiremini tööd teha. Muidugi harjumatu oli kiireid liigutusi teha, sest viimased kuud olen ma kas puhanud või siis rahulikke otsi teinud. Viimased pool tundi tegin kiiremaid ja aeglasemaid jooksuharjutusi. Lihtsalt sellepärast, et jalgu kiiremini tööle panna. Ega ta kerge ei olnud, sest esmaspäeval tegin ma mõned ÜKE ja EKE harjutused, mida pole tükk aega juba teinud ja see võttis jalad oodatust rohkem valusaks.

Homme on pool puhkepäev, sest õhtul on plaan minna teha üks vaikne tehnikatrenn Lõunakeskuse parklas, kus 20ne kordne Eesti meister mu tehnika üle saab vaadata ja näpunäiteid jagada. Soovitan kõigil, kellel võimalik kohale tulla! Eelmine suvi käisin paar korda Tallinnas Rullibussi koolitusel ja sellest oli väga palju kasu! Ja kui sa veel kahtled, siis vaata SIIA! :)

Ja siis on pühapäeval see kauaoodatud püha üritus Tartu Rulluisumaraton...Oleks, et ilm peaks! Yr.no nii häid uudiseid mulle kohe kuidagi edastada ei taha.

A ja veel lisaks suutsin ma oma uisuvõtme ühe rattapoldi sisse ära murda nii, et me pidime seda täna A&T's välja puurima. :D Liiga tugev?

Erakogu

10 Aug 2014

Kaks nädalat RUMini

Juba natuke vähem kui kahe nädala pärast pean ma jälle seisma stardijoone taga ja ootama stardipauku. Ma arvan, et ma ootan seda sama palju nagu ma seda ei oota. Äraütlemata loogiline lause. Tubli Liisu! 

Seekord ma vaagisin üpris pikalt selle üle, kas minna või mitte minna. Kui minna, siis kas pikale või lühikesele. Kas minna või mitte minna?! Ma teadsin, et ma tahan igal juhul oma eelmise aasta sõidust paremini sõita. Samas ma teadsin ka, et esiteks on rada teine ja teiseks ei ole ma sellel aastal samas vormis, mis ma eelmisel olin. Ja siis tuli mulle meelde, et ma ei oska võtta võistlusi (või rahvasõite, kuidas keegi seda nimetada tahab) lihtsalt rahulikult ja treeninguna. 

Täna Kalevipoja eraldistarti vaatamas käies oli ka põhi küsimus mulle, et miks ma ei sõida. Ma ei oska enam midagi uut vastata. Ma lihtsalt ei taha võistelda praegu. Ma ei oska veel kuidagi selle võistluseelse mandraaziga ja sõiduaegse pettumusega (et ma ei jaksa sõita) toime tulla. Ja kohe kindlasti ei oska ma neid sõite võtta kui lihtsalt treeningut. Loodetavasti on see õpitav. Aga niikaua, kuni ma seda ei oska, üritan ma sellest ennast eemale hoida. Kuigi täna võistluspaika sõites oli mul ka kerge närv sees miskipärast. Ma teadsin, et ma ei pea stardikoridoris närveerima ja seda hirmu natuke ebamäärase naeru ja imelike naljade taha peitma. Võib-olla olin ma lihtsalt närvis nende inimeste pärast, kellele ma kaasa läksin elama, sest seda spordiala jälgides ja endale kallitele inimestele kaasa elades on mul kohati tunne, et ma olen ise rajal. 

Aga RUM. Tartu Rulluisumaraton. Miks ma lõpuks ikkagi otsustasin end kirja panna? Tegelikult ma teadsin hooaja algusest peale, et RUM on see mis jääb, kuid mida lähemale see registreerimise kuupäev jõudis, seda suuremaks muutus mu hirm ja see küsimus, et mis siis kui ma ei jõua?! Alguses panin ma end klubi siseselt kirja maratonile. Siis muutusid need küsimused veel hirmsamaks. Seda kõike üha üle ja üle mõeldes lõpuks jõudis mu aju otsusele, et ma ei lähe ikka sinna sellel aastal. Korraks rahunesin maha, aga siis tuli see imelik tunne sisse, et kuidas ma siis ei lähe. See on ju RUM! Harrastajate "püha üritus". Ja siis ma otsustasin viimase päästerõngana treeneriga nõu pidada. Õigemini nõu küsida, et mida tema arvab. Vastuseks tuli kindel "MINE". Põhjenduseks, et kõik oleneb sellest, mis eesmärgiga sa sinna lähed. Et see võiks olla üks üritus, mis jääb. Kasvõi traditsiooni mõttes. Ja siis mu "jah" pirnike lõi põlema. 

Järgmine küsimus oli, et kas maraton või poolmaraton. Õnneks oli mul pärast selle lambi süttimist kokku lepitud trenn Astiga, kellega sai ka seda teemat natuke arutatud. Koos otsustasime, et me läheme poolmaratonile. Ma olen väga kindel, et me sõidaksime koos selle maratoni ka rahus ja lõbusalt läbi, aga meie meele muutis mõrudaks fakt, et maraton on 2 ringi. See tähendab seda, et seal esimese ringi lõpus ja teise ringi alguses on see üks kõige raskem koht- mitte alla anda väsimusele ja tulla rajalt maha. See, et eelmisel aastal oli tegu ühe sirgega oli üks väga suur põhjus, miks mulle nii hullult see rada meeldis. Ei ole nagu mingit varianti vahepeal pooleli jätta, sest õhtuni laibaautot ootama jääda küll ei taha. 

Ja nii ongi jäänud minu poolmaratonini 2 nädalat....

Erakogu

Ootame, vaatame, uisutame!

Eelmise aasta RUMist võid lugeda SIIT :)

6 Aug 2014

Kuidas ma näole asfalti tutvustasin?

Bulgaariast tagasi. Tükk aega tegelikult juba. Seal läks hästi. Soe oli. Mõnusad äikesevihmad ja päike. Jetski'ga sai sõitmas käidud, nõrkemiseni sai šopatud ja natuke jume sai ka peale. Aga nüüd olen ma tagasi ja tagasi Tartus ja tagasi trennirajal. Päris nii hea seis endomondosse vaadates ei ole, kui eelmisel aastal, aga pole hullu, sest aastad ei ole vennad ja mina katsun mõnuga võtta ja mitte end võistluste pärast närvi ajada.

Laupäeva õhtul käisin rattaga veeremas. Tegin ühe Nõo ringi. Distants 33.69 km ja aeg 1h:28m:49s. Tuult ei olnud, külm ei olnud, aga natuke oli ikkagi tunda, et käes on august. Selline natuke teistsugune õhk. Seekord andis vale sõiduasend ja liiga suur ratas ikka endast juba päris kurjalt tunda, sest küünarnukid ja ülaselg jäid ikka nii valusaks, et vahepeal pidin käsi valugrimass näol painutama ja sirutama. Ei kipu väga tagasi sellele rattale, aga no mul ei ole mingit paremat ka varianti hetkel. Uue ratta ostuplaan on mul siiski veel kuklas olemas, ratas on välja valitud, nüüd on vaja ressurssi.

Erakogu

Eile mõtlesin pärast ühte pikka lõunauinakut, et peaks siiski trenni minema ja kuna paari tunni pärast pidi hakkama täiskasvanute rullikoolitus A le Coqi spordihoone ees, siis sai oma suund sinna poole seatud. Ei osanud ma midagi halba arvata, istusin ratta selga ja vurasin kohale. Seltskond oli tore ja need harjutused kuluvad aegajalt kõigile ära. Kuri saabus karja, aga ühe pisikese kivikese näol, mis üks hetk mu uisuratta vahele kinni jäi just parasjagu siis, kui ma väikese ringi peal tõukamist harjutasin. Ja järgmine hetk lamasin ma juba näoli asfaltil ja katsusin püsti end ajades, kas mu nägu on ikka alles. Riided jäid õnneks kõik terveks, aga nagu tavaliselt ikka on, siis riiete alt läks nahk katki, nii et peale näo sain väikseid sõjahaavu meenutavaid kriime ka reiele, põlvele ja säärele, peopesadest rääkimata. Ja no siis see õnnetu vasak põsk, mis tegelikult pole väga hull (oleks saanud kõvasti hullem olla), aga näo peal võib selline asi teist inimest alguses päris ära hirmutada. Ärge siis mind lähinädalal nähes väga ära kohkuge. See on kõigest sport, mis vahepeal võib olla tervisele kahjulik. :) Õnneks kõige hullemast päästsid mind prillid (mille ühe klaasi peal on nüüd kriimud) ja kiiver.

Ja siinkohal ma tahaks kõigile öelda, et palun kandke kiivrit, isegi kui see teie soengu ära võib rikkuda, sest õnnetus võib saabuda ka väikese hoo pealt ja väikese kivina, mis on lihtsalt valel ajal vales kohas. 


Erakogu

Tagasiteel koju jäin oma tagumist ratast vaatama, mis oli imelikult tühi ja kui ma lõpuks pea püsti tõstsin oli lambipost liiga lähedal, et ma ohutult sellest mööda oleks saanud manööverdada ja nii ma pidingi sellest lihtsalt ühe käega kinni haarama, et mitte päris õnnetuse mõõtu situatsiooni tekitada. Üks autojuht vist nägi seda pealt, aga õnneks oli aeg üpris hiline ja inimesi tänaval ei olnud. Mina hakkasin selle peale lihtsalt kõva häälega naerma. Parem käsi on natuke imelik täna, aga nüüd läheb see ainult ära kriibitud vasaku poolega kokku. :)

Ja kõik uisutajad, homme (07.08) toimub Tammal kell 18:00-19:00 laste Rullikool ja 19:00-21:00 täiskasvanute ühissõitmine, kus on kohal ka Tartu Rulluisuklubi sõitjad ja saate igasugust rulluisutamisalast nõu küsida. 

Minu õnnetusesaaga jätkuks jääb üle vaid küsida, kas kaks ei jää ilma kolmandata?! Või kutsun ma sellega kurja ainult karja? Ah, tuleb mis tuleb, mis tuleb ja lõpuks oli see kukkumine tegelikult hea, sest mingil imelikul moel annab see sõiduenesekindlust ainult juurde ja RUMi eel on see väga oodatud. Muide, see aasta sai Astiga (minu uisuduo teine pool) vastu võetud otsus, et me läheme koos poolmaratonile, aga sellest otsusest ma ei hakka praegu pikemalt rääkima.


22 Jul 2014

Bulgaaria, mu Bulgaaria

Ei ütleks, et need päevad siin just väga kiirelt mööduks, samas ei veni nad ka sama palju nagu kohati Tartus on ette tulnud. Ilmad on palavad, meri on kraadiklaasi järgi "supp". Real feel minu arvates nii soe ei ole.

Erakogu 

Üleeile saime tuppa umbes kaks ja pool tundi varem kui plaanitud. Enne seda tegime esimese rannakülastuse. Tuba on merevaatega ja kõvasti parem, kui paljudes teistes hotellides, kus olen enne peatunud. Muidugi mitte ükski neist ei anna võrrelda Brüsseli kesklinnaga, kus ma eelmise aasta lõpus paar ööd veetsin. Voodi on täpselt paraja pehmusega. Telekast tuleb bulgaariakeelseid saateid. Kõlab nagu vene keel, aga aru ei saa. Kohati kõlab kauguses ka nagu hispaania keel, aga aru ei saa.

Välibassein on akna all. Sealt tuleb alatasa ühte retro jama, mille järgi on siin mingi tants. ÕNNEKS ei tule mulle hetkel meelde, kuidas see käis (enamasti see ikkagi kummitab siin).

Eile hommikul ärkasin kell 7. Läksin jooksma. Kõigepealt jooksin promenaadil ja autotee ääres paarkümmend minutit, siis suundusin randa, võtsin tossud kätte ja üritasin paljajalu "kõva liiva" peal joosta. Pärast olid tallad hellad. Aga tunne oli mõnus. Tegin 15 minutit joogat ka veel otsa ja ennergia tuli. Suureks üllatuseks oli "minusuguseid" seal rohkem ja veel. Toredad rõõmsad näod hommikust trenni tegemas.

Erakogu

Erakogu

Täna käisin ujumas. Sisebasseini temperatuur peaks olema 27 kraaid. Minu varvas ütles, et rohkem nagu 20 kraadi. Aga ujudes hakkas soe. 45 minutit ja umbes 1 kilomeeter. Päris distantsi ei saa öelda, sest bassein on ebamäärase kujuga, aga üritasin valida kõige pikema diagonaali, mille pikkus oli silma järgi umbes 20 meetrit. Aga ega see minu silm alati kõige täpsem ka ei ole.

Pärast hommikusööki oleme läinud otse randa. Kuni lõunani. Eile põlesin natuke rinna pealt ära. Tänaseks oli punetus taandunud, valus ka ei olnud. See äthendas seda, et uuesti randa. Täna võtsin end kokku ja rentisin endale jet ski. 60 lev'i 15 minutit (60 lev on umbes 30€). Alguses oli kergelt kõhe kui laine suuremaks läks. Siis vajutasin gaasi põhja ja lendasin. Nii mõnus ja vabastav tunne. Üritasin iga lainega üha kõrgemat lendu teha. Ega väga kõrgele ei julgenudki. Esimest korda ju. Lõpuks harjusin keeramisega ka ära ja nautisin. Aeg sai liiga kiirelt täis. Nüüd peab mõtlema, et kas minna veel sõitma või säästa poeretke jaoks...

Erakogu

Erakogu

Eile pärast lõunat võtsin väikese pampering sessioni. Maniküür-pediküür, kõigest 70 lev'i (tegelikult oleks pidanug 65 olema, sest neil oli mingi sooduskampaania käsil parasjagu (see on nii kui nii seal koguaeg ja aasta ringi), aga ma ei tahtnud vaielda).

Toitu siin on. Enamasti pakutakse ikka eestlase silmale tuttavaid roogasid. Maitse on aga erinev. Kohati on maitse minu maitse jaoks maitsetu. Aga kõhu saab täis. Hommikused järele jäänud keedetud munad on lõunaks endale täidise saanu ja puuviljasalat leidnud tee puuviljatordi sisse. Lõunane magustoiduks pakutav järele jäänud kreem on õhtuks leidnud endale tordi, mille peal olla. Päevased makaronid saavad õhtuks endale hakkliha sekka. Täna oli Itaalia õhtu. Põhimõtteliselt olid lihtsalt toitude siltidele itaalia lipud juurde pandud. Lasanje oli "uus" toit. Maitse totaalselt erinev, mis ma Eestis olen harjunud saama või tegema. Soola nad väga siin ei kasuta, aga pigem vähe soola kui liiga soolane.

Need kohalikud veinid, mis AI pakeeti kuuluvad, on liiga kuivad minu jaoks. Küll aga on neljapäeval plaan minna kohalike veinide degusteerimisele. Äkki on seal ka mõni kohalik pärl. Klaas õlut (isegi toidu kõrvale) annab korraks sulle ka lisasammu. Maitseb nagu õlu ikka. Natuke mõrudam ainult kui Premium või Rock, mida Eestis joodud saab. Tegelikult on ilm liiga palav, et alkoholi järgi isutaks. Enamasti on minu esimene valik siiski vana hea Sprite või apelsinimahl, mis tänaseks maitses rohkem nagu värviline ja õrna maitsega vesi. Eile veel oli isegi viljaliha seal sees tunda.

Soojale maale reisides olen harjunud kauplema. Siin seda vist ei tehta. Sama solen alet saanud küll. Küll mitte kauplemise teel, vaid kui ma olen lihtsalt öelnud siiralt, et ma tulen varsti tagasi, käin natuke ringi. Selle peale langeb hind vähemalt 5 lev'i.

Erakogu

Üpris kuiv jutt tuli vist. Pole lugu. Pole ka väga kirjutamistuju. Üldse on see viimasel ajal kuidagi ära kaduma hakanud. Pole lugu. Küll ta kunagi tagasi tuleb.