24 Jan 2014

Uus-vana arm ei roosteta

Kolmapäeval murdsin ma nädala selgroo kirurgia eksamiga ja ülejäänud päeva lihtsalt lebotasin, vaatasin sarju, puhkasin. Neljapäeva hommikul võtsin end lõpuks kokku ja määrisin oma suusad köögilaual ära. Esimest korda päris ise, aga no kui raske see ikka olla saab. Õnneks ei oludki. Piisavalt palju seda juba pealt nähtud. Köök oli küll pärast igasuguseid ülejääke täis, aga no mis sellest. Hoidsin pöialt, et nad libiseksid. 


Lippasid küll, isegi liiga hästi, pärast esimest tõuget olin selili. :) Hakkasin nii kohutavalt naerma selle peale. Esimene ring oli väga ebakindel, teine läks natuke paremaks, kolmas oli juba täitsa okei. Päris kõva trenn oli, võttis ikka läbi küll.

Inimesi oli üllatavalt palju selle kellaaja kohta. Pooled vihtusid klassikat, ju valmistuvad TM'iks, ülejäänud pool kihutasid uisusammu. Hoidsin ennast paremasse äärde, lasin inimesi rahulikult mööda ja ise nautisin. Mõnus oli. Mäletasin, et eelmisel aastal oli veel mõnusam, aga siiski mõnus oli.

Külm oli ka. Pagana külm! Katsin end kolme riidekihiga ja ikka oli külm. Enne sõitu ja esimese ringi ajal mõtlesin, et mu sõrmed kukuvad kohe otsast ära. Ei võtnud pakse kindaid kaasa, sest tavaliselt mu käed ei külmeta, aga see esimene väike selili käimine ja käe maha panemine ajas külma sisse. Õnneks neljanda-viienda ringi ajal oli kätesse veri tagasi jõudnud ja sain sõrmeotsad kindast välja pista. Pärast sõitu pidin veel bussi oma 15 minutit ootama ja siis hakkas küll mega külm. Loodan, et ma oma köhale-nohule juurde sellega võimu ei andnud. 

Teine negatiivne asi oli see, et mu päkk andis jälle valu. See sama, mis pühapäeval võistlustel valutama hakkas. Ma arvan, et see valu on mul seotud selle suure varba juures oleva liigese valuga. Ja on võimalik, et seal on mul väike põletik sees. Nii vähemalt arvas mu füsio.



Täna uisutama. Homme võiks veidike soojem olla, tahaks veel suusatama minna, aga see külm no üldse kohe ei kutsu...


Pildid Erakogu

20 Jan 2014

4. Schänkel Tartu Rull ehk nädalavahetus täis uisutamist

Registreerimise peale hakkasin  mõtlema mõned nädalad enne võistlust. Üks kutsus ja teine kutsus ja treener soovitas, aga mitte mingit tunnet ei olnud, et tahaks sprintima minna, kuigi olin üpris kindel, et suudan seal end heale kohale sõita. Minu võistlusklassi (WAM ehk women amateurs) ei olnud ka väga suurt tungi, lõpuks oli regatud koos minuga 3 inimest, kellest ühe nime taha oli lõpp-protokollis kirjutatud DNS. But you only need one!

Eelmisel esmaspäeval sõitsime trennis 100m ja 500m aja peale. 100m aeg tuli 12,96 (eelmisel aastal 13,8) ja 500m 1:11,77 (eelmisel aastal 1:12,5). Väike parandus seegi. Neljapäeval sõitsime trennis 200m ja 1000m. Esimene tuli 31,40 (eelmisel aastal 29,15) ning teine 2:18,57 (eelmisel aastal 2:33,96). Pärast 1000m köhisin ma põhimõtteliselt verd...mitte küll päris, aga vere maitse oli suus ja köha kestis kuni reede õhtuni. 

Neljapäeva päeval ei olnud ma ikka veel kindel, kas ma tahan osaleda. 200m oli ju aeglasem, kui ta oleks pidanud olema, aga miskipärast otsustasin ma selle osalustasu siiski ära maksta ja reede õhtul suundusin juba oma numbri järgi, milleks oli 79. 

Laupäeva hommik läks jube kiireks. Magasin kergelt sisse, mis oli üsna imelik, sest tavaliselt olen ma enne võistlusi piisavalt närvis, et ärgata tunde enne kella. Süüa ma ei jõudnud, krabasin kapilt kaasa banaani, snickersid, Värska vee ja viinamarjamahla. See oli kogu mu päevane toit. Mitte just eriti tervislik. Ja siis vaatasin ma veel bussi aegu ka valesti ja passisin sellepärast 30 minutit bussipeatuses (aga koju tagasi ka ei viitsi ju kõmpida, tervelt 3 minuti pikkune kõnnak). 

Kohale jõudes käis juba kõva soojendus enne võistlusi. Põrand oli uisutajaid täis ja aega oli veel pea tund aega. Natukene vara minu jaoks sooja teha, eriti kui arvestada seda, et minu esimene sõit algas alles umbes pooleteise tunni pärast. Lõpuks pool 12 tegin mõned ringid uiskudel ja sellega kogu minu võistluseelne soojendus piirduski, sest kolmveerand kupatati kõik mitte PRO klassi sõitjad rajalt maha ja siis algasid juba päeva esimesed sõidud. 

Närvivärin oli enne starte ees.
Foto: Janne Ööpik
Esimene distants oli 100m lendstart. See distants mulle meeldib, sest esiteks ei pea koha pealt startima ning teiseks on see piisavalt lühike, et anda endast kõik. Sõit oli nagu oli. Oleks võinud kiirem olla, aga oma kiireimast ajast siiski ainult mõned sajandikud vähem- 12,999. Ja numbriliselt ilus. :) Sellele järgnes üks pikem ootamise paus (sprindivõistluste puhul need kõige tüütumad asjad) ning lõpuks ka 300m poolfinaal. Kuna minu klassis oli ainult 2 sõitjat, siis pandi meid kokku PRO klassi naistega. Poolfinaal läks täitsa hästi, olin oma sõidu kolmas. Sealt edasi tuli B finaal. See kukkus mul haledalt läbi. Ma olin ikka päris pettunud endas pärast seda sõitu. Pole ammu nii pettunud olnud. Aga väike uni aitas (aega järgmise sõiduni oli tund aega). Ärkasin üles mõttega, et ma ei lähe mitte sõitma vaid võitma. "When you miss a shot, never think of what you did wrong. Take the next shot thinking of what you must do right." (Tony Alfonso) 

800m, kõik tundus ilus kuniks ma starti astusin ja muidugi sealt kohe minema ei saanud. Jäin oma konkurendi taha ja ainus võimalus temast mööda saada, oli jälgida kuni ta ühe kurvi lahti jätab ja ma seest poolt mööda saan end pressida (tavaliselt ainus võimalus kuidas mööda kellestki sellisel võistlusel saada on sisekurvist ja väga hea taktika, kuidas ise ees püsida, on kõik kurvid ära katta). Kuskil sõidu keskel see mul ka õnneks õnnestus. Sõidu lõpuks läks ringide lugemine sassi ja meil tekkis seal tagaotsas küsimus, et kas on kõik või oli vaja veel üks ring sõita (meile viimase ringi kella ei lastud). Laiutasin käsi, kuniks üks kaameramees ergutuseks paar sõna lausus. Ju siis oli vaja veel sõita. 

100m lendstardist Foto: Janne Ööpik
Päeva lõpuks olin ma võitnud 2 distantsi ja ühe kaotanud. Pühapäeval ootas mind ees veel kaks distantsi, mis tähendas seda, et ma pidin neist vähemalt ühe võitma, et üldvõit minu oleks. Vaja oli sõita 200m paigalt-eraldi ja 500m. Ennast tundes, oli minu jaoks ainus pääsetee 200m hästi sõita. See tekitas minus natuke kõhedust, sest paar päeva enne võistlust oli just see distants mul sinna samusesse läinud. 

Pühapäeval tegin korralikuma soojenduse, sain rahulikult joosta, mõned võimlemisharjutused teha ja otsa veel slideboard'il liuelda. Vahetult enne esimese distantsi avapauku panin veel rullid ka alla ning harjutasin starti. Avastasin uiskudele tõustes, et mingeid kindlaid liigutusi tehes lööb mu paremast jalalabast väga vastik terav valu läbi. Mõtlesin, et nojah, sinna see võit läheb, õnneks sõidu ajal ei olnud aega valu peale mõelda. 

Minu põhikonkurent startis enne mind. Mõnes mõttes hea, saad vaadata tema aega ja siis selle üle sõita, aga kui tema aeg oli peaaegu sama, mis minu rekord siiani, siis lõi korraks närv sisse küll. Aga mis see närv sind enam päästab, kui sa stardijoone taga seisad ja kohtunik sulle veel viimaseid reegleid tutvustab. Sõidu enda ajal oli tunne üpris okei, tehnika muidugi laguneb automaatselt mul kohe, kui on vaja aja peale sõita (soojenduse ajal oli kõik veel ok). Tuletasin endale meelde veel eelmisel õhtul saadud treeneri korraldusi ja läksin välja jõulise tõuke peale. Esimest ringi lõpetades viskasin pilgu korraks kellale ja see aeg ei meeldinud mulle, mis ma seal nägin. Ju ma siis panin tempot natuke juurde, sest teise ringi lõpetasin ma oma isikliku 200m rekordiga- 27,709. Ja siis ma karjusin vist natuke. Pärast pilte vaadates leidsin veel ühe asja, mida ma harjutama pean- võidukarje... pildi peal nägi see päris kole välja. :) Aga ma olin lihtsalt super õnnelik, sest nüüd oli vaja ainult 500m läbi sõita, kaks korda, ja seda ma tegingi. Poolfinaalis sain kokku Ukraina ja Valgevene tippudega ning ühe Eesti tütarlapsega, kes on minust kiirem. Stardis andsin vabatahtlikult sisemise ringi positsioonid neile ja sõitsin sõidu naeratus näol lihtsalt lõpuni. Ainus eesmärk oli mitte lasta endale ringiga pähe teha ja see ka õnnestus. B finaali võtsin ma ka täisrahuga ja panin ilusale päevale ühe rahuliku ja ilusa lõpu. Vähemalt enda peas.

Ilmselgelt õnnelik! Foto: Argo Sõõru
Laupäeval jõudis mulle kohale see, et mulle ikka ei meeldi sellistel sprindivõisltustel osaleda, sest see tekitab mulle ainult lisastressi. Pühapäeva õhtuks olin ma endaga üpris rahul, kui ma sain poodiumile astuda ja oma nänni naeratus näol vastu võtta. Koju jõudes istusin aga maha ja mõtlesin uuesti üle kõik asjad, mis mulle ei meeldinud, mida ma veel kõvasti harjutama peaksin. Tegin lausa nimekirja. Eks ma nüüd hakkan vaikselt nimekirja algusest pihta, et trennides just neile asjadele rohkem tähelepanu pöörata. 

Lõpp-kokkuvõtteks. Oli valu, oli (sisemisi) pisaraid, oli nalja ja oli naeru. Aitäh kõigile pöidlahoidjatele ning fännitsooni vallutanud sõpradele. Järgmise aasta kohapealt ei hakka ma mingeid lubadusi hetkel veel andma, sest see aeg on veel natuke liiga kaugel (järgmine nädalgi on kaugel). Hetkel tean ma ainult seda, et kui praegu peaks osalema PRO klassis, siis ma saaks seal haledalt peksa (nimelt kord harrastaja klassi võitnud, pead sa järgmine kord võistlema juba eliidiga). 
Foto: Argo Sõõru

11 Jan 2014

Keep on swimming

Mitte midagi erilist ei ole vahepeal juhtunud, päike tõuseb ikka idast, väljas on täielik sopp ja mina elan jätkuvalt raamatukogus. Aju hakkas üles ütlema liigsest õppimisest vahepeal, otsustasin trenni minna ja aitas...

Allikas: Internet

Teisipäeva öösel oma väikse laua taga istudes, oma väikses toas, mida vooderdavad valged pilvekesed, ja märkmikku lehitsedes otsustasin, et kolmapäeva hommikul lähen ma ujuma. Oli aeg suvel ostetud ujumismüts ja -prillid lõpuks ära katsetada. Panin kella helisema kaheksaks, et hiljemalt kell 9 Auras olla. Kell helisesja sama targalt panin ma selle ka kinni. Enne muidugi pidasin maha väikese debati endaga, kas ärgata praegu, minna trenni ja olla mega väsinud või magada nii kaua kuni ma olen välja puhanud, minna siis trenni ja ülejäänud päev rahulikult raamatukogus veeta. Võitis see teine variant, kuigi praktikas nägi see natuke teistsugune välja. 8:25 tegin ma uuesti silmad lahti ja miski vägi vedas mind voodist välja. Jõudsin trenni väikese pooletunnise hilinemisega.

Plaan oli välja uurida, mis seis minu ja ujumisega hetkel on. Ujusin 1km aja peale, tuli 30 minutit ja mõned sekundid peale. Ei olegi nii hull kui ma arvasin. Kunagi oli see aeg umbes 25 minutit. Tahaks selle uuesti sinna (või paremaks) saada. Loodan edaspidi tihemini ujulasse jõuda kui 1x aastas. Samas ma arvan, et see 20-25 minutit (või parem) ei ole midagi ületamatut, eriti kui ma arvestan maha kõik jokutmaised ja prillisättimised (jube halvad prillid on!). Ujusin veel 25 minutit peale ja lebotasin saunas. Lõpuks jõudsin ka raamatukokku. Sinna jõudes tuli mulle meelde, miks ma hommikuti ujumas ei ole tahtnud käia. Pärast sellist trenni haarab mind kohutav füüsiline väsimus. Mitte ühegi teise trenniga niimoodi ei ole. Pärast uisutamist on mul energiat alati üle.

Aeg: 55 m in
Distants: 1.3 km


Aga see väsimus ei takistanud mul planeerida neljapäevaseks treeninguks kell 7:30 hommikul algav vesivõimlemine seal samas Auras. Seekord ärkasin isegi enne kella, aga kuna enne kelle jätkuvalt põhimõtteliselt voodist ei tõusta, siis võitlesin veel need pool tundi, et mitte magama jääda, sest kui ma oleks magama jäänud, poleks ma mitte mingil juhul sinna trenni jõudnud. Vahet pole kas kellaga või ilma.

Vesivõimlemine on selline mõnus ja rahulik sulistamine, kuid kuna viimastel päevadel olen ma kodus igasuguseid huvitavaid intensiivseid kõhu-, käte- ja jalalihaste sette teinud, siis olid lihased isegi vees suts hellad. Vesi oli ka veidike madal minu jaoks (ja sügavam vesi oli kaugel, Aura bassein on veits imelik). Pärast veel natuke pealeujumist ja koju. Magasin end välja ja muidugi suundusin jälle oma teise (või siis praegu esimesse) koju.

Aeg: 55 min
Distants: 300m


Reedel jälle Nõkku. Kõigepealt tund jõusaali (kõht, selg, käed, jalad) ja siis tund uisutamist (10+5). Seal on põrand ära vahetatud. Alguses tundus, et on libedam, aga kiiremaid liigutusi tehes sain aru, et pigem oli asi kerges ebakindluses. Ma pole nii mitu nädalat uisutanud, et kerge hirmupisik oli kuskil sügaval sees. Õnneks see kadus. Harjutasin ka starti mõeldes järgmisel nädalavahetusel toimuvale Schänkel Rullile. Oma osalemises ei ole ma muidugi ikka veel kindel. Erinevad põhjused. Põhiline on see, et ma ei viitsi väga ja see, et sellele järgneval nädalal on kirurgia eksam. Kumb suurem põhjus on, seda ma ei teagi veel. Õnneks aega on veel otsustada.

Jõusaal: 1h
Uisk: 1h
Venitus: 30 min


Mis täna ja homme saab, seda ma veel ei teagi. Äkki läheks teeks õhtul/öösel ühe pisikese jooksuringi ja homme puhkaks, et esmaspäeval EMÜ'sse uisutama minna?!

4 Jan 2014

Tasa ja targu mõtted eesmärkidest

Tegelikult ma eelmises postituses vist natuke valetasin, kui ma ütlesin, et ma endale eesmärke ei sea. Täna avastasin raamatukogust koju kõndides, et mu peas on kuskil selle segapudru sees ka mõned mõtted, mis sarnanevad väga just eesmärkidele. Võib-olla pole need isegi eesmärgid, võib-olla hoopis mingid pidepunktid. Kui neil kahel on üldse vahe sees... Panen need siia kirja. Ma ei ole seadnud endale kindlat ajalist limiiti, annan endale mänguruumi, sest nagu minevik on näidanud, siis mu elu ja mõtted on pidevas muutumises ja ma ei taha end alt vedada ja lõpuni pushida midagi, mida ma enam ei naudi.

1) Hobused ja ratsutamine
Ma vist olen siin juba seda maininud, kuskil hästi ammu, et ma käisin ratsutamas kunagi ammu ennemuistsel ajal, kui ma veel maailmast ei ööd ega mütsi jaganud. Aga siis ma kukkusin ühel korral oma lemmiku Tornado seljast, murdsin oma rangluu (see ja kõik muud hobuvigastused, mis mul olnud on, on juba hoopis teine jutt), taastumine võttis päris pikalt aega (sest ma ei lase ju rahulikult olla oma käel, isegi kui see on katki) ja siis juba oli huvi kadunud. Ma arvan, et ma ei lõpetanud selle spordialaga tegelemist hirmu pärast. Lihtsalt, kuidagi avastasin muid asju enda jaoks vahepeal (mul kipub lihtsalt huvi kaduma vahepeal asjade vastu, millesse ma olen  nii väga kiindunud olnud).

Tegelikult on see mõte juba vähemalt kolm aastat peas mul keerelnud. Olen aegajalt ühele hobusehullule kursaõele pinda käinud, et ta mind ratsutama viiks, kuidagi on see alati jutuks jäänudki. Siis ma olen vahepeal plaaninud oma vanasse talli külla minna, aga see on ka ära vajunud. Ja nüüd paar päeva tagasi, kui ma raamatukogus järjekordselt õppisin, suutsin ma enda mõttekäigus tabada ära täpselt selle hetke, kus tahtmine ja igatsus olid maksimumis ja nii ma hakkasingi uurima, kuidas ja kus oleks võimalik. Väikese jutuajamise käigus avastasin ühe nunnu ja MEGA HEA hinnakirjaga talli umbes 20 kilomeetrit Tartust. Sai ka kokku lepitud lausa kahe inimesega, et kui jaanuar saab läbi, siis anname minna! Elame näeme, mis saab! Ootan juba kannatamatult!
Aastal 2004 Erakogu

2004. a Erakogu

 2) 30 Days Challenges
Võib-olla märkasid blogi üleval paremas servas ühte pilti... Ma mõtlesin, et teeks enda jaoks iga kuu natuke teistsugusemaks. Tooks midagi huvitavat oma igapäevasesse rutiini. Mõtlesin, et iga kuu tee mingi toreda 30 päeva Challenge'i läbi. Jaanuaris sai valituks kõhulihaste treenimine. Tegelikult alustasin ma sellega juba detsembri lõpus, sest miks oodata uut aasta, kui saab kohe alustada?! Täna on kuues päev. Eile oli kodus igav, tegin tripel. :)

3) Juhiload
See on ka juba omamoodi komejant, millesse ma ei hakka siin süvenema. Ühesõnaga autokool on mul juba ammu ammu läbi, auto ootab ka garaažis mind truult juba ammu ammu. Nüüd on vaja see ARK ka lõpuks läbi saada. Vahepeal muutus see minu jaoks lausa hirmuks, aga üks pisike vestlus ühe uue sõbraga andis mulle selle viimase tõuke, et ma endale selle märkmikusse kirja paneksin (kui asja märkmikus pole, siis seda ei eksisteeri). Seegi väikestviisi võitlus saab alguse veebruarist.


4) Saa kaaluga sõbraks
Ma tean mida selle jaoks tuleb teha. Ma veel üritan ikka veel leida enda jaoks selle õige tee, kuidas seda täpselt teha. Aga tasa ja targu. Ta tuleb! Ma tean, et ta tuleb ja ma ei anna alla!


5) Ära tee miljonit asja korraga
Näiteks see, et ma söön, olen arvutis, õpin ja vaatan telekat ja seda kõike korraga, sest niiviisi jäävad kõik asjad kuidagi poolikuks. Neid asju on kindlasti veel, mul ei tule ükski meelde praegu, aga kui tuleb, siis panen kirja.

Allikas Internet

6) Sõida jalgrattaga!
Miskipärast olen ma nördinud sellepärast, et rattaga sai eelmisel aastal nii vähe kilomeetreid läbitud. 1000 kilomeetrit- kas see on liiga palju tahetud?!

Minu esimene ratas, '95 Erakogu

7) Käi ikka jooksmas
Mul on jooksmisega selline love-hate suhe. Ükshetk on see ainus asi, mida ma tahan, järgmine hetk on see ainus asi, mida ma ei taha. 500 kilomeetrit võiks ikka täis tulla.

Allikas Internet

8) Armasta, kallista, naerata!
Sõnu polegi vaja...

9) Adrenaliin!
Olen sõltlane. Mul on vahest vaja end jälle viia kuskile sinna maale, kus ma tunnen seda mõnusat värinat oma rinnus. Ma tahan teha selliseid asju rohkem. Ükskõik, mis need siis ka ei oleks. Langevari? Miks mitte.