20 Jan 2014

4. Schänkel Tartu Rull ehk nädalavahetus täis uisutamist

Registreerimise peale hakkasin  mõtlema mõned nädalad enne võistlust. Üks kutsus ja teine kutsus ja treener soovitas, aga mitte mingit tunnet ei olnud, et tahaks sprintima minna, kuigi olin üpris kindel, et suudan seal end heale kohale sõita. Minu võistlusklassi (WAM ehk women amateurs) ei olnud ka väga suurt tungi, lõpuks oli regatud koos minuga 3 inimest, kellest ühe nime taha oli lõpp-protokollis kirjutatud DNS. But you only need one!

Eelmisel esmaspäeval sõitsime trennis 100m ja 500m aja peale. 100m aeg tuli 12,96 (eelmisel aastal 13,8) ja 500m 1:11,77 (eelmisel aastal 1:12,5). Väike parandus seegi. Neljapäeval sõitsime trennis 200m ja 1000m. Esimene tuli 31,40 (eelmisel aastal 29,15) ning teine 2:18,57 (eelmisel aastal 2:33,96). Pärast 1000m köhisin ma põhimõtteliselt verd...mitte küll päris, aga vere maitse oli suus ja köha kestis kuni reede õhtuni. 

Neljapäeva päeval ei olnud ma ikka veel kindel, kas ma tahan osaleda. 200m oli ju aeglasem, kui ta oleks pidanud olema, aga miskipärast otsustasin ma selle osalustasu siiski ära maksta ja reede õhtul suundusin juba oma numbri järgi, milleks oli 79. 

Laupäeva hommik läks jube kiireks. Magasin kergelt sisse, mis oli üsna imelik, sest tavaliselt olen ma enne võistlusi piisavalt närvis, et ärgata tunde enne kella. Süüa ma ei jõudnud, krabasin kapilt kaasa banaani, snickersid, Värska vee ja viinamarjamahla. See oli kogu mu päevane toit. Mitte just eriti tervislik. Ja siis vaatasin ma veel bussi aegu ka valesti ja passisin sellepärast 30 minutit bussipeatuses (aga koju tagasi ka ei viitsi ju kõmpida, tervelt 3 minuti pikkune kõnnak). 

Kohale jõudes käis juba kõva soojendus enne võistlusi. Põrand oli uisutajaid täis ja aega oli veel pea tund aega. Natukene vara minu jaoks sooja teha, eriti kui arvestada seda, et minu esimene sõit algas alles umbes pooleteise tunni pärast. Lõpuks pool 12 tegin mõned ringid uiskudel ja sellega kogu minu võistluseelne soojendus piirduski, sest kolmveerand kupatati kõik mitte PRO klassi sõitjad rajalt maha ja siis algasid juba päeva esimesed sõidud. 

Närvivärin oli enne starte ees.
Foto: Janne Ööpik
Esimene distants oli 100m lendstart. See distants mulle meeldib, sest esiteks ei pea koha pealt startima ning teiseks on see piisavalt lühike, et anda endast kõik. Sõit oli nagu oli. Oleks võinud kiirem olla, aga oma kiireimast ajast siiski ainult mõned sajandikud vähem- 12,999. Ja numbriliselt ilus. :) Sellele järgnes üks pikem ootamise paus (sprindivõistluste puhul need kõige tüütumad asjad) ning lõpuks ka 300m poolfinaal. Kuna minu klassis oli ainult 2 sõitjat, siis pandi meid kokku PRO klassi naistega. Poolfinaal läks täitsa hästi, olin oma sõidu kolmas. Sealt edasi tuli B finaal. See kukkus mul haledalt läbi. Ma olin ikka päris pettunud endas pärast seda sõitu. Pole ammu nii pettunud olnud. Aga väike uni aitas (aega järgmise sõiduni oli tund aega). Ärkasin üles mõttega, et ma ei lähe mitte sõitma vaid võitma. "When you miss a shot, never think of what you did wrong. Take the next shot thinking of what you must do right." (Tony Alfonso) 

800m, kõik tundus ilus kuniks ma starti astusin ja muidugi sealt kohe minema ei saanud. Jäin oma konkurendi taha ja ainus võimalus temast mööda saada, oli jälgida kuni ta ühe kurvi lahti jätab ja ma seest poolt mööda saan end pressida (tavaliselt ainus võimalus kuidas mööda kellestki sellisel võistlusel saada on sisekurvist ja väga hea taktika, kuidas ise ees püsida, on kõik kurvid ära katta). Kuskil sõidu keskel see mul ka õnneks õnnestus. Sõidu lõpuks läks ringide lugemine sassi ja meil tekkis seal tagaotsas küsimus, et kas on kõik või oli vaja veel üks ring sõita (meile viimase ringi kella ei lastud). Laiutasin käsi, kuniks üks kaameramees ergutuseks paar sõna lausus. Ju siis oli vaja veel sõita. 

100m lendstardist Foto: Janne Ööpik
Päeva lõpuks olin ma võitnud 2 distantsi ja ühe kaotanud. Pühapäeval ootas mind ees veel kaks distantsi, mis tähendas seda, et ma pidin neist vähemalt ühe võitma, et üldvõit minu oleks. Vaja oli sõita 200m paigalt-eraldi ja 500m. Ennast tundes, oli minu jaoks ainus pääsetee 200m hästi sõita. See tekitas minus natuke kõhedust, sest paar päeva enne võistlust oli just see distants mul sinna samusesse läinud. 

Pühapäeval tegin korralikuma soojenduse, sain rahulikult joosta, mõned võimlemisharjutused teha ja otsa veel slideboard'il liuelda. Vahetult enne esimese distantsi avapauku panin veel rullid ka alla ning harjutasin starti. Avastasin uiskudele tõustes, et mingeid kindlaid liigutusi tehes lööb mu paremast jalalabast väga vastik terav valu läbi. Mõtlesin, et nojah, sinna see võit läheb, õnneks sõidu ajal ei olnud aega valu peale mõelda. 

Minu põhikonkurent startis enne mind. Mõnes mõttes hea, saad vaadata tema aega ja siis selle üle sõita, aga kui tema aeg oli peaaegu sama, mis minu rekord siiani, siis lõi korraks närv sisse küll. Aga mis see närv sind enam päästab, kui sa stardijoone taga seisad ja kohtunik sulle veel viimaseid reegleid tutvustab. Sõidu enda ajal oli tunne üpris okei, tehnika muidugi laguneb automaatselt mul kohe, kui on vaja aja peale sõita (soojenduse ajal oli kõik veel ok). Tuletasin endale meelde veel eelmisel õhtul saadud treeneri korraldusi ja läksin välja jõulise tõuke peale. Esimest ringi lõpetades viskasin pilgu korraks kellale ja see aeg ei meeldinud mulle, mis ma seal nägin. Ju ma siis panin tempot natuke juurde, sest teise ringi lõpetasin ma oma isikliku 200m rekordiga- 27,709. Ja siis ma karjusin vist natuke. Pärast pilte vaadates leidsin veel ühe asja, mida ma harjutama pean- võidukarje... pildi peal nägi see päris kole välja. :) Aga ma olin lihtsalt super õnnelik, sest nüüd oli vaja ainult 500m läbi sõita, kaks korda, ja seda ma tegingi. Poolfinaalis sain kokku Ukraina ja Valgevene tippudega ning ühe Eesti tütarlapsega, kes on minust kiirem. Stardis andsin vabatahtlikult sisemise ringi positsioonid neile ja sõitsin sõidu naeratus näol lihtsalt lõpuni. Ainus eesmärk oli mitte lasta endale ringiga pähe teha ja see ka õnnestus. B finaali võtsin ma ka täisrahuga ja panin ilusale päevale ühe rahuliku ja ilusa lõpu. Vähemalt enda peas.

Ilmselgelt õnnelik! Foto: Argo Sõõru
Laupäeval jõudis mulle kohale see, et mulle ikka ei meeldi sellistel sprindivõisltustel osaleda, sest see tekitab mulle ainult lisastressi. Pühapäeva õhtuks olin ma endaga üpris rahul, kui ma sain poodiumile astuda ja oma nänni naeratus näol vastu võtta. Koju jõudes istusin aga maha ja mõtlesin uuesti üle kõik asjad, mis mulle ei meeldinud, mida ma veel kõvasti harjutama peaksin. Tegin lausa nimekirja. Eks ma nüüd hakkan vaikselt nimekirja algusest pihta, et trennides just neile asjadele rohkem tähelepanu pöörata. 

Lõpp-kokkuvõtteks. Oli valu, oli (sisemisi) pisaraid, oli nalja ja oli naeru. Aitäh kõigile pöidlahoidjatele ning fännitsooni vallutanud sõpradele. Järgmise aasta kohapealt ei hakka ma mingeid lubadusi hetkel veel andma, sest see aeg on veel natuke liiga kaugel (järgmine nädalgi on kaugel). Hetkel tean ma ainult seda, et kui praegu peaks osalema PRO klassis, siis ma saaks seal haledalt peksa (nimelt kord harrastaja klassi võitnud, pead sa järgmine kord võistlema juba eliidiga). 
Foto: Argo Sõõru

No comments:

Post a Comment