27 Feb 2014

Järgmine hooaeg avatud!

Minu plaan sellel aasta kõiksugused hooajad enda jaoks võimalikult vara avada töötab täie auruga. Suusatama sain paar nädalat varem kui eelmisel aastal, ratta selga sain kaks kuud varem ning nüüd sain õue rulluisutama, kaks kuud varem kui eelmisel aastal, kuu aega varem kui üle-eelmisel. Nii tore on südatalvel uisutada, kui tegelikult peaks olema paks lumi maas igal pool ning mõtted suusatamise juures.

Tegelikult, nagu ma maininud juba olen, oli mõte juba eelmisel nädalal uisud välja vedada, kuid siis sattusin ma "kevad" koristusega hoogu ning ei jõudnud kuskile. Täna hommikul koukisin ma need aga välja. Võtsin välja ka oma "uisurattakollektsiooni" ning vahetasin veel viimasest Tallinna maratonist alla jäänud võistlusrattad trennirataste vastu. Võistlusratastega trenni tegemine on juba nagu omamoodi patt, kuid õnneks on kõik trennid ja ka üks võistlus siiamaani saalis sees olnud, kus ratas ei kulu. Igal-juhul.

Norrakatelt sain teada, et ühe-kahe paiku on väljas kõige soojem (+3 kraadi tundub praegu jube soe) ning sättisin end selleks ajaks Tammele. Seal on jätkuvalt üksinda jube tüütu tiirutada. Tüütum kui Tähtvere ovaalil suuskadega liuelda. Terve aja igatsesin oma partner in crime'i Astit, kes veel mõned kuud minuga koos trenni teha ei saa (aga paha inimene nagu ma olen, ma loodan, et sa oled hästi kade praegu). Võtsin asja rahulikult, harjusin olukorraga. Väljas sõitmist saab kirjeldada ainult ühe sõnaga megalike. Rohkem polegi nagu vaja öelda. Jalad küll tegid oma nalja edasi, nagu nad alati teevad.

Erakogu

Tamme staadioni asfaltkattega ovaal ise oli aga natuke selle olematu talvega kannatada saanud. Päris palju uusi pragusid on juurde tekkinud ning praegude koha peal on teekate korralikult üles tõusnud. Kõige hullem koht oli vist laskumisega kurvil, kus prao üks serv oli oma 5 cm kõrgemal kui teine. Õnneks on "õige serv" kerkinud, sest sealt saad sa üle sõita "ülevalt-alla" mitte vastupidi. Oeh kui keeruline seletus. Saate aru küll. Äkki kellelegi on sellest infost ka miskit kasu. Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel aastal oli ka pärast lume minekut ka enam- vähem selline olukord, kuid mõne aja pärast ei olnud need praod enam nii hullud. Loodan parimat.

Inimesi oli küll vähe jalutamas, kuid mõni lapsevankriga ema oskas ikka ette astuda mulle. Ärge saage valesti aru. Mulle meeldib näha noori emasid ja isasid oma lastega õues jalutamas, aga kui tegu on avaliku kohaga, eriti kui tegu on spordistaadioniga, siis võiks vähemalt õiget pidigi ringi peal jalutada. Kõige toredam on muidugi see, kui sulle jalutatakse vales suunas vastu ja veel sinu rajal ka (seal on ratta ja inimestele mõeldud rada eraldi). Trotsi täis nagu ma olen, lõpuks pressisin ennast jalutaja ja tee ääre vahelt läbi ning siis ta sai lõpuks aru ka, et võiks omale teeäärele minna. Võib-olla natuke ülbe käitumine minu poolt, aga kamoon, seal on isegi liikumise suunas nooled maha joonistatud ning ratta ja jalakäia pildiga märgid maas, et iga nägev inimene aru saaks, kus ta liikuma peaks. Arvestagem üksteisega palun!

Aga no Tamme staadionil ikka juhtub. Ma olen sellest korduvalt siin rääkinud ja ma arvan, et ma jätkan ka sellest rääkimist (nii siin kui staadionil). Kuigi tundub, et see on lihtsalt soe õhk. Kui sa julged seal oma suu lahti teha ja viisakalt paluda, et äkki te saaksite teises tee ääres kõndida, et ma saaks rahulikult sõita, siis karjutakse su peale, et kuidas sa julged midagi üldse öelda. Lõpuks kui midagi juhtub, siis saame me ühte moodi haiget. Juba "ootan" suve ja ilusaid ilmasid, kui seal väiksed lapsed üle terve tee hakkavad mängima ja töllerdama. Eriti siis kui plaanis on kiiremad sprinditrennid.

Lõpuks on selline olukord kergliiklusteedel üks lõputu probleem ning ma kardan, et mina ei näe aega, kui see asi paremaks muutub. Väga optimistlik minust muidugi. Mis mul ikka üle jääb, kui ise eeskujulik liikleja olla ning teiste liiklejatega arvestada. Äkki keegi näeb ja võtab eeskuju.

Pärast trenni tegin lõpuks sügisese laagrihoolduse A&T spordis (tundsin end nagu kodus (: ) ära, mida ma ilmselgelt päris mitu kuud olen edasi lükanud. Oli ka viimane aeg!

Kui ilm lubab, siis lähen teen homme ühe rattaringi. On kellelgi ühinemissoovi? :) Andke teada! Midagi rahulikku, umbes 1:30-2h.

Olge mõnusad,
Liisu

Erakogu


23 Feb 2014

Rattahooaeg 2014 avatud!

Pikka juttu ei tee täna. Nädal on läbi. Kuu hakkab läbi saama. Olümpia on läbi. Mina olen elus. Kool käib täie auruga. Trenniisu hakkab vist taastuma (ei sõnu ära!). Toitumine on viimasel ajal päris okei olnud. 

Imelik on samal nädalal käia nii suusatamas kui ka ratast sõita. Aga nii sai see nädal tehtud. Kolmapäeva õhtul tegin tähistaeva all ühe väikese jooksuringi ka (plaan oli küll päeval minna uisutama õue, sest kuiv ja mõnus oli, aga ma sattusin koristamisega hoogu). Neljapäeval suusatrennis sai üks päris kõva maokas pandud. Harjutasime terve trenni laskumiselt kurvi minekut. Mul oli eelmisest sõidukorrast ja kukkumisest veel väike hirmupisik sees, nii et jalad olid kui maa külge liimitud. Ja üks hetk olin ma lihtsalt kuidagi külili. Puus ja küünarnukk on kergelt sinakad. Parem põlv sai vist ka sutsu põrutada jälle. Enne trenni triikisin suusale uue lippe alla, liiga hästi libises. Värske lumi oli küll super, aga selle all oli lumesajule eelnenud sulast maa väga konarlik ja jäine. Pole midagi väga imestada, et ma pikali käisin. 

Kuna lumega on meil nagu on, siis lasin oma ratta Tartusse tuua ja täna tegin hooaja esimese ringi ka. Pakkisin end sisse, samamoodi nagu suusatama minnes, ainult rattapüksid tõmbasin veel kõige peale. Jalgadel oli ikka külm. Papude sees oli varvastel eriti külm. Külm tuuleke, mis ei olnud küll väga tugev, oli ka natuke häiriv. Aga mis seal ikka. Rattaga on ikka mega mõnus sõita. Isegi kui vahepeal on raske. Tegin Roiu-Luunja-Tartu ringi ja tänasega olen ma 35,39 km lähemal oma eesmärgile see aasta 1000 km maha vändata. 

Uisutamisele kõige lähemal olin ma 14. veebruaril, kui me sõpradega Lõunaka jää peal mõned ringid tegima. Nagu sõbrapäeva traditsioon ette näeb. Nende jube kõvade kummikutega ma väga sõita ei osanud, harjunud ju teiste uiskudega. Alguses vähemalt oli küll tunne, et siit head nahka ei saa. Lõbus oli ikka! Järgmisel päeval jalgu vaadates ei olnud enam nii lõbus, sest uiskude ülemised ääred olid mu sääred mitte väga mõnusalt siniseks ja lillaks muljunud.

Erakogu

Muud juttu vist väga ei olegi nagu. Load on tegemisel, ratsutamine peab enda järge natuke ootama. Pean lihtsalt oma finantse natuke sättima ja plaanima. Tahaks ju küll minna!

Nädal numbrites:
E vaba
T kõnd ~3 km 30m
K kõnd ~4 km 40m ja jooks 6,65 km 52m
N suusk 9,04 km 1h:11m
R vaba
L kõnd ~4km 40m
P ratas 35,39km 1h:49m

Allikas Internet

8 Feb 2014

Kuidas ma hetke naudin?

Aeg läheb jube kiirelt. Väike puhkus sai nii kiiresti läbi, et ma isegi mitte ei jõudnud trenni. Lihtsalt lasin pärast viimast eksamit oma jalad seinale, puhkasin ja sukeldusin sotsiaalsesse ellu tagasi. Jaanuar tuli trenni mõttes üsna kesine. Ei kurda. Tegin täpselt nii palju nagu see hetk võimalik oli ja nii palju nagu tahtmist oli.

24h:40min ja 124 km 

Eks ta veitsa vähevõitu ole, kui arvestada seda, et umbes täpselt praegu peaks olema kõige suurema mahuga treeningperiood. Samas ma lõpuks suutsin endale tunnistada, et trenni tegemine ei ole mu elu kõige olulisem osa ning et vahepeal peab tooma ohvreid. Vahepeal olen ma muidugi lihtsalt liiga laisk ka, et end liigutada.

Minu esmaseks prioriteediks on siiski saada normaalkaalu ja tunda end oma kehas hästi. Eelmine hooaeg tõestasin ma endale, et ma olen suuteline ka täitsa edukalt võistlema ja seda ei saa minult enam keegi ära võtta. Sellepärast suutsin ma maha suruda endas ka selle üliagara harrastussportlase hääle, kes pidevalt kileda häälega karjus "Tee trenni! Mine tee trenni!" Kõige olulisem on minu jaoks olla siiski terve ja õnnelik, mitte pärast järjekordset "sõitsin vere ninast välja" võistlust öelda, et ma sain hea koha. Kõigepealt näe hea välja ja siis näe hea välja poodiumil. ;)

Aga veebruar on käes. Võtsin end kätte ja võtsin uuesti suusatrennid plaani. Kahjuks küll on mul tunniplaaniga kohati natuke nadisti ja mõnel päeval ei saa ma treeneri kurja pilgu all end liigutada, aga selle ma plaanin korvata trenniväliselt suusatades. See aasta olen jõudnud kolm korda rajale. Viimane kord, reedel, sain ma nii mõnusa tunde sisse. See samune tunne, mida Sa tunned siis, kui sa esimest korda armud. Ma armusin suusatamisse uuesti. Ja tõenäoliselt armun ma veel ja veel ja veel, sest see on seda väärt. Isegi kui rada on tüütult lühike. Isegi kui sõidu ajal tuleb paar mõnusat maokat.

Esimene "Liisu- määrin kõik suusad ära" klient ja katsejänes
Lippas küll...
Erakogu

Teisipäevases Suusaklubi harrastajate trennis tuletasin tehnikat natuke meelde, sain kurviga laskumist harjutada ja tõusudest üles roomata. Jube raske oli kuidagi. Reedel need tõusud nii rasked ei olnud. Ainuke probleem reedel oli see, et ma ei näe valges sõita. Tegelikult ka. Ma ei näe lihtsalt rada. Mul on see Tähtvere rada juba nagu pitser mällu kulunud, aga ma lihtsalt ei näe seda valges. Kõik on ühtlaselt valge. Sellel samal kurviga laskumisel, mida ma teisipäeva õhtul (pimedas) üsna edukalt võtsin, sõitsin ma lihtsalt välja, viskasin end õigel ajal raja kõrval enne kraavi pikali, sest vastasel korral oleks ma seal kraavis oma suusad lihtsalt ära murdnud ja nadid suusad on paremad kui üldse mitte suuski omada.

Ja rulluisutamine? Eks järgmine nädal vaatab, pole ammu uiskudele enam saanud. Kui ma nüüd meenutama hakkan siis peale Schänkelit vist ei olegi kordagi uisutrenni teinud. Vähemalt on tulemas 14. veebruar ja sellel päeval on meil saanud traditsiooniks uisutama minna. Jää peale. See küll pole eriline trenn. See on puhas nauding.

Täna vaatasin meeste 5000m kiiruisutamise medalisõite. Ma ei oskagi päris täpselt öelda seda, mida ma öelda selle kohta tahan. See on lihtsalt nii vapustavalt kaunis spordiala, et ma jäin suu ammuli vaatama neid sõitjaid! Ja ma tundsin end jube hästi, kui ma nende sõitu jälgides suutsin seda natuke ka analüüsida. Vist olen suutnud midagi nende kiir(rull)uisutamise maailmas veedetud aastatega endale kõrva taha panna. Imeline spordiala! Nüüd ma jään ootama, millal meie megatublid Eesti lippu kõrgel hoidvad Saskia, Marten, Aleks ja kõik teised sinna teisele poole telekaekraani jõuavad ja ma neile kaasa saan elada.

Üks väike tähelepanek veel minu praegusest elust ja olust. Ma ei mäleta talve, kui ma nii palju oleks naeratuanud kui praegu. :)

Olge mõnusad, naerge südamest ja nautige seda lumenatukest (väehmalt Tartus) nii kaua, kuni seda veel jäänud on. Lumi, palun ära sula ära!!!

Tegelikult on suveigatsus ka natuke peal! Erakogu