8 Feb 2014

Kuidas ma hetke naudin?

Aeg läheb jube kiirelt. Väike puhkus sai nii kiiresti läbi, et ma isegi mitte ei jõudnud trenni. Lihtsalt lasin pärast viimast eksamit oma jalad seinale, puhkasin ja sukeldusin sotsiaalsesse ellu tagasi. Jaanuar tuli trenni mõttes üsna kesine. Ei kurda. Tegin täpselt nii palju nagu see hetk võimalik oli ja nii palju nagu tahtmist oli.

24h:40min ja 124 km 

Eks ta veitsa vähevõitu ole, kui arvestada seda, et umbes täpselt praegu peaks olema kõige suurema mahuga treeningperiood. Samas ma lõpuks suutsin endale tunnistada, et trenni tegemine ei ole mu elu kõige olulisem osa ning et vahepeal peab tooma ohvreid. Vahepeal olen ma muidugi lihtsalt liiga laisk ka, et end liigutada.

Minu esmaseks prioriteediks on siiski saada normaalkaalu ja tunda end oma kehas hästi. Eelmine hooaeg tõestasin ma endale, et ma olen suuteline ka täitsa edukalt võistlema ja seda ei saa minult enam keegi ära võtta. Sellepärast suutsin ma maha suruda endas ka selle üliagara harrastussportlase hääle, kes pidevalt kileda häälega karjus "Tee trenni! Mine tee trenni!" Kõige olulisem on minu jaoks olla siiski terve ja õnnelik, mitte pärast järjekordset "sõitsin vere ninast välja" võistlust öelda, et ma sain hea koha. Kõigepealt näe hea välja ja siis näe hea välja poodiumil. ;)

Aga veebruar on käes. Võtsin end kätte ja võtsin uuesti suusatrennid plaani. Kahjuks küll on mul tunniplaaniga kohati natuke nadisti ja mõnel päeval ei saa ma treeneri kurja pilgu all end liigutada, aga selle ma plaanin korvata trenniväliselt suusatades. See aasta olen jõudnud kolm korda rajale. Viimane kord, reedel, sain ma nii mõnusa tunde sisse. See samune tunne, mida Sa tunned siis, kui sa esimest korda armud. Ma armusin suusatamisse uuesti. Ja tõenäoliselt armun ma veel ja veel ja veel, sest see on seda väärt. Isegi kui rada on tüütult lühike. Isegi kui sõidu ajal tuleb paar mõnusat maokat.

Esimene "Liisu- määrin kõik suusad ära" klient ja katsejänes
Lippas küll...
Erakogu

Teisipäevases Suusaklubi harrastajate trennis tuletasin tehnikat natuke meelde, sain kurviga laskumist harjutada ja tõusudest üles roomata. Jube raske oli kuidagi. Reedel need tõusud nii rasked ei olnud. Ainuke probleem reedel oli see, et ma ei näe valges sõita. Tegelikult ka. Ma ei näe lihtsalt rada. Mul on see Tähtvere rada juba nagu pitser mällu kulunud, aga ma lihtsalt ei näe seda valges. Kõik on ühtlaselt valge. Sellel samal kurviga laskumisel, mida ma teisipäeva õhtul (pimedas) üsna edukalt võtsin, sõitsin ma lihtsalt välja, viskasin end õigel ajal raja kõrval enne kraavi pikali, sest vastasel korral oleks ma seal kraavis oma suusad lihtsalt ära murdnud ja nadid suusad on paremad kui üldse mitte suuski omada.

Ja rulluisutamine? Eks järgmine nädal vaatab, pole ammu uiskudele enam saanud. Kui ma nüüd meenutama hakkan siis peale Schänkelit vist ei olegi kordagi uisutrenni teinud. Vähemalt on tulemas 14. veebruar ja sellel päeval on meil saanud traditsiooniks uisutama minna. Jää peale. See küll pole eriline trenn. See on puhas nauding.

Täna vaatasin meeste 5000m kiiruisutamise medalisõite. Ma ei oskagi päris täpselt öelda seda, mida ma öelda selle kohta tahan. See on lihtsalt nii vapustavalt kaunis spordiala, et ma jäin suu ammuli vaatama neid sõitjaid! Ja ma tundsin end jube hästi, kui ma nende sõitu jälgides suutsin seda natuke ka analüüsida. Vist olen suutnud midagi nende kiir(rull)uisutamise maailmas veedetud aastatega endale kõrva taha panna. Imeline spordiala! Nüüd ma jään ootama, millal meie megatublid Eesti lippu kõrgel hoidvad Saskia, Marten, Aleks ja kõik teised sinna teisele poole telekaekraani jõuavad ja ma neile kaasa saan elada.

Üks väike tähelepanek veel minu praegusest elust ja olust. Ma ei mäleta talve, kui ma nii palju oleks naeratuanud kui praegu. :)

Olge mõnusad, naerge südamest ja nautige seda lumenatukest (väehmalt Tartus) nii kaua, kuni seda veel jäänud on. Lumi, palun ära sula ära!!!

Tegelikult on suveigatsus ka natuke peal! Erakogu

No comments:

Post a Comment