31 Mar 2014

Plirts-plärts läbi on märts

Novot siis. Ongi läbi. Läbi ta saigi. Minu motivatsioon oli oma all time low'l. Aga õnneks on parenemise märke näha ja täna ma käisin isegi vabatahtlikult jooksmas. Ja ma tundsin ennast hästi, kuigi pärast esimest kümmet sammu hakkas pistma ja pistis kuskil 20 minutit, teine 20 minutit oli juba palju parem. Pulssi ei vaadanud, aga ma sain oma muusikale kaasa laulda, nii et küllap oli normaalne. Pulssi pole tegelikult juba ammu jälginud, aga enesetunne on hea.

Eile oli lausa ideaalne kevadilm õues. Võtsin oma voki, panin Roiu poole ajama. Tegin oma selle tavapärase peaaegu 40nese ringi. Kui ma esimest korda seda teed oma tee- ja vaimse juhiga läbi sõitsin, siis me sõitsime kuidagi läbi Ihaste ja jõudsime ilusti Eedeni juures silla alla. Seekord ma suutsin kuidagi seal ära eksida, nii et pidin ikka lõpuks läbi Nõlvaku ja Annelinna sõitma. Ja kuna ilm oli nii vapustavalt soe ja kevadine, siis oli nii palju inimesi välja tulnud, et ma peaaegu, et seisinvahepeal rattaga. Või siis sõitsin muru pealt ja selle vokiga on üpris ebamugav murul sõita. Eedeni sillal ma avastasin, et rehvid on kuidagi imelikult tühjad. Ma loodan, et nende kõrgete äärekivide pealt üles alla sõitmine seal midagi ära ei lõhkunud. Eks ma pumpan natuke enne järgmist trenni ja hoian pöidlaid.

Aga märts kokkuvõttes oli väga trennivaene. Ei kurda tagantjärele. Ju siis pidi nii olema. Kokku 11h:48m (see number peaks umbes 3x suurem olema teoorias), millest enamus oli kõnd ja kõigest 122km. Pole hullu. Ilmad lähevad ilusamaks, mulle tuleb energiat järjest rohkem tagasi ja küll see trenniisu ka kasvab.


Olgem mõnusad,
Liisu

29 Mar 2014

Kuidas ma uisutamist uuesti nautima hakkasin?

Eile sain ma lõpuks ometi trennis tunda seda mõnusta tunnet, mille pärast ma üldse trennis hakkasin käima. See küll polnud päris trenn-trenn mu jaoks, pigem aitasin kaassõitjal tehnikat parendada, aga mõnus kulgemine oli see sellegipoolest. Ma ei hakka tagasi ajama, enne trenni minekut käis ikka hea mitu korda peast läbi mõte, et mu kõht ju valutab, mida ma trügin sinna välja. Pikuta rahus, puhka. Jumal tänatud, et ma läksin, sest nii mõnusat chillimistunnet pole tõesti juba ammu tundud. Teine positiivne asi, mida ma märkasin oli see, et üldiselt olen ma õhtu lõpuks päris kapsas, kui ma lõunauinakut teha ei saa. Eile oli pärast trenni energiat veel ülegi. Kokku sai rahulikult tiirutatud tunnike ja uus trennigi (seekord "kuiv trenn") sai kokku lepitud.

Tänaseks hommikuks oli teine rulluisukulgemine kokku lepitud. Seekord Tartu-Külitse kergliiklusteel. Väljas on vapustav päikseline ja peaaegu tuulevaikne mõnus kevadilm. Kahjuks olid mu jalalabad jälle üles ärganud ja andsid endast karjudes pidevalt teada. Kohe nii kõvasti andsid, et kogu selle ühe edasi-tagasi sõidu jooksul sai paar korda mahagi istutud ja lihtsalt uisud jalast katkutud. Uuesti jalga tagasi pannes ja sõites oli nii 500m jube mõnus ja siis hakkas jälle sama jama otsast peale. Õnneks pärast trenni on see jalavalu üle läinud ja jäänud on vaid mõnus energialaks ja emotsioon rahulikust kulgemisest. Kulgetud sai jällegi umbes tunnike.

Laupäevahommikused mõnulemised (Erakogu)

Üldiselt on minu trennipäevik väga tagasihoidlik olnud viimase kuu-kahe jooksul. Ühelt poolt ei ole olnud tahtmist ja teiselt poolt ei ole olnud aega. Aega oleks muidugi saanud alati tekitada, aga kui tahtmist ei ole, siis ei ole midagi teha. Üritan nüüd seda taasavastatud emotsiooni ära kasutada ja nii kaua lasta, kui võimalik on.

Õnneks läheneb väga kiirelt ka RUKi kevadlaager, kuhu ma kindlasti ka sellel aastal minna kavatsen. Kui enne ei saa, siis seal saab kindlasti mõnusa rutiini jälle sisse. Ja kui ma laagrist tagasi tulen, siis jõuab Asti ka oma maailma kõige pikemalt reisilt tagasi ja selleks ajaks on meil juba suured trenniplaanid välja mõeldud.

Võistluste koha pealt olen ma nii palju välja mõelnud, et Raplarullil ma kahjuks see aasta ei osale, kuna sellele eelneval päeval on toimumas üks pulm, kuhu ma kutsutud olen ja ilmselgelt ei ole minust mingit võistlejat siis. Kohale katsun end ikka vedada. Kaasa tuleb ikka elada! Ülejäänud sõitude koha pealt on veel asi lahtine. Otsustan jooksu pealt. Vaatame kuidas minema hakkab. Kui entusiastlik mu duo teine pool on.

Aga miks minust siin nii vähe kuulda on? Sellepärast, et minus on taasärganud aktiivne ühiskonnaliige, kes käib mööda koosolekuid, ajab asju ja oma vabal(ja ka mitte vabal-)ajal pahteldab, lihvib ja värvib. Meil on nimelt üks pisike euroremont pooleli EVÜS'i peakontoris ja siis ma olengi end seal välja elanud igatepidi. Käelihased on rullimisest natuke hellad isegi. :)

Remondimehed/naised (Erakogu)

Kaalust ma ei hakka parem rääkima. See käib oma teed hetkel. Põhjuseks vähene treenimine ja vale toitumine. Nagu ikka. Püüan ikka õigele teele vaikselt tagasi saada.

Mis veel?
Ahaa. Haarake lettidelt Tervis+ lisa Kilo&Kalor. Seal on pisike intervjuu minuga. :) Teine nupuke, mille ma juhuslikult avastasin oli Lõunalehes. Oli täitsa meelest läinud, et ma selliseid sõnu olen ka kellelegi lausunud.
(feim-feim-feim) :D

Tervis+ Kilo&Kalor (Erakogu)

Eelmisel nädalavahetusel võtsin ette väikese reisi Lätti. Ikka väljamaale ja puha! Läksime maasturitega. Läksime mutta müttama. Muda ei pidanud olema. Muda oli ja ikka piisavalt. Kõik me kuus autot istusime mingi hetk sees ja ootasime, et keegi appi tõttaks. Aga üldiselt pole mul nii fun'i seiklust ammu juba olnud. Kes pole veel offroad'i kunagi proovinud, siis soovitan soojalt!

Läti mets ja muda (Erakogu)

Ja meie tiimi auto, "hellitavalt" Girl Power (Erakogu)

Olge tublid ja kui kellelegi on siin Tartus treeningkaaslast vaja, siis otsin endalegi hetkel sõpra kõrvale, kellega sporti koos nautida!

Liisu

15 Mar 2014

Räägime suu puhtaks: trennieri.

See blogi siin on ellu kutsutud mitmel põhjusel.

1. Mulle meeldib kirjutada ja see on võimalus lihtsalt ennast väljendada. Lisaks aitab see elus hoida mingitki grammatilist mõtlemist, sest ülikoolis ma seda oma erialal lihtsalt ei saa.
2. See on omamoodi trennipäevik. Vahepeal on ikka hea tagasi kerida ja lugeda, millega ma tegelenud olen.
3. See on lihtsalt koht, kus ma end välja elada saan. See "välja elamine" käib mul küll periooditi, nagu elu ikka on. Kohati hakkab mulle tunduma, et liiga palju hala, liiga vähe tegusid. 

Viimasel ajal on mul hakkanud aga üks asi kripeldama. Ikka tõsiselt palju kripeldama. Ikka nii palju, et ma mõtlesin siin oma suu puhtaks rääkida. Ma ei ole üldse kindel, kas selle kirjatüki lõpuks saab vajutatud "avalda" nuppu või "kustuta" nuppu. Aga kui Sa seda praegu loed, siis ju suutsin ma mingigi julguse kokku koguda ja ikkagi selle asja internetiavarustesse kõigile lugeda panna. 

Ma ei ole päris kindel, miks ma seda teha tahan. Võib-olla on kellelgi sellest kunagi abi. Võib-olla on kellegi jaoks lihtsalt oluline teadmine, et ta ei ole üksi. Võib-olla teen ma aga hoopis ühe mõttetu käigu. Aga nüüd asjast. 

Mind on viimasel ajal kripeldama hakanud see, et ma teoorias kirjutan siia küll oma "teekonnast", aga miskipärast kirjutan ma siia alati ainult positiivsest. Eks positiivset ongi kõigiga palju parem ja lihtsam jagada, kui negatiivset. Tegelikult olen ma ümber nurga ja vihjates natuke negatiivset poolt ka maininud, aga ma olen oma isiksuselt üks täiesti tüüpiline jäär, kes kõigest halvast lihtsalt üle vaatab ja sellest üle proovib astuda. Mõnikord see õnnestub, teine kord läheb asi ikka väga kurjaks kätte. 

Minu siinne "teekond" koosneb kahest poolest- sport ja toitumine. Eks seal on veel oma nüansse ja kõrvalosasid, aga need on need kaks peaosalist, kellele siin kogu prožektorivalgus suunatud on. Spordiga hakkasin ma tutvuma, siis kui ma Tartusse kolisin ja inimestega kohtusin, kes mulle sinna suunda väikeseid ja suuri tõukeid andsid. See oli umbes 3 aastat tagasi. Toitumise teekond on olnud sama pikk. Õigemini endale selle teadvustamine, et see mida ma söön ei tee mu kehale pai. Selle teadvustamine tuli pinnale umbes 3 aastat tagasi. 

Spordiga oli alguses kõik asjad väga tipp-topp. Ma siiralt hakkasin nautima seda, mida ma teen. Mulle meeldis rattaga sõita ja uisutada ja pikemaid jalutuskäike ette võtta. See oli mõnus ajaviide. Ja äraütlemata mõnus on märgata oma arengut ja näha seda, kuidas sa päev päevalt üha rohkem jõuad teha. Minu tolleaegse kaalu juures ei jõudnud ma väga palju korraga. Lihtsalt raske oli ja siis kui raske hakkas, siis ma pettusin endas, et mis mõttes ma ei jõua, ma olen noor inimene (klassikaline case, kus vaim tahab, aga keha ei jõua jjärgi). Ja endas pettununa annan ma tavaliselt alla ja salgan maha selle, et midagi on valesti läinud. Õnneks need uued tutvused olid minu jaoks piisav motivatsioon, et järgmine päev uuesti proovida. 

Ma proovisin nii kaua, kuni ma lihtsalt üks hetk avastasin ennast eelmise aprilli lõpus oma elu esimesest trennilaagrist. Te ei kujuta ette ka kui suur hirm mul oli selle ees, et trennis üks hetk mu keha veab mind alt ja ma ei jõua järgi neile inimestele, kes on enamjaolt terve elu trenni teinud, võistelnud ja elanud oma elu üdini spordis. Suur oli aga minu üllatus, kui ma jaksasin. Ja suur oli mu üllatus, kui ma oma elu esimese võistluse (treeninglaagri raames) naeratus näol läbida suutsin. Ja siis seisin ma juba Raplarulli stardis ja sõitsin üle finishi joone. Minu elu raskeim kogemus ja seda oli ka pärast finishit mu näost näha, kuigi ma naeratasin. 

Kogu selle treenimise, võistlemise ja proovimise vahel on aga olnud nii kohutavalt palju raskeid hetki, et ma ei suudaks neid kokkugi lugeda. Ikka tõeliselt raskeid hetki. Probleem ei ole olnud selles, et mu keha ei jaksaks teha, vaid mu vaim on olnud (ja on tegelikult siiani) nõrk. Mul on nii selgelt siiamaani meeles need trennid aasta tagasi EMÜ spordihoones, kus ma olin sunnitud üksi olema ja üksi tegema. Enamuse neist trennidest lõpetasin ma seina ääres istudes ja oodates, millal ärevushoog üle läheb, et saaks saalist välja ruttu ja õue. Mul tekkisid ärevushood. Need ei olnud mitte ainult seotud trennidega või sellega, et ma oleks endale liiga kõrged eesmärgid kohe seadnud või et ma tahan kohe praegu liiga palju (nagu ma kipun alati tahtma). Tegelikult olid need seotud ka kõige muuga, mis sellel perioodil mu elus toimus. Aga alati tulid need välja siis, kui ma pidin üksinda trennis olema. Ühe korra on see kurja juur end isegi ilmutanud siis, kui ma ei olnud üksi. Siis ei saanud muidugi keegi kohalolijatest päris täpselt aru, mis toimub- "ah ta niisama mossitab". Treener käis küll küsimas, et mis mul viga on, aga ega sellel hetkel minust midagi targemat välja ei tule, kui "mitte midagi" ja seda üpris kurjalt, mis andis juurde sellele "ta niismama mossitab" mõttele. 

Õnneks olen ma praeguseks hetkeks neist vabanenud. Isegi kui ma üksi pean trennis olema. Kuid siin on tekkinud uus probleem. Ma lihtsalt ei taha üksi teha trenni, ma olen kambainimene (mitte rühmatrennide inimene, mulle meeldib väikses seltskonnas ratast ja uisku teha või matkata, joosta). See on minu jaoks negatiivne kogemus. Selle tõttu on ka hetkel minu treenimine jäänud tahaplaanile, sest ma olen saanud seda negatiivset maitset tunda ja sellega ju kaob ära kogu see fun kogu selle asja juures. Ma olen hakanud vaikselt tööd tegema, et see halb maitse ära kaoks. Vahepeal õnnestub, vahepeal mitte. Aga ma ei jäta proovimist. Veel mitte! 

Järgmine point kogu selle trenninduse juures on võistlused. Minu nõrk koht on alati olnud minu närvid, mis mind üpris tihti igas eluvaldkonnas alt veavad. Võistlustel tuleb see probleem eriti hästi esile. Kui toimuksid võistlused mandraažitamises, siis ma olen üpris kindel, et ma oleks seal poodiumil. Eks enamus inimesi närveerib ja põeb enne starti, aga kuskilt läheb ikka see normaalsuse piir ka ju?! Jumal tänatud, et pärast stardipauku mul tavaliselt see põlvenõrkus, tühi pea ja selline "vaimuta olek" (ma ei oska seda tunnet kuidagi paremini kirjeldada), kaob. Siis lööb sisse see "ellujäämise" instinkt. "Kõik või mitte midagi" mentaliteet. Tegelikult ma ei pea seda õigeks, et ma nii tunnen või mõtlen. Puhtalt sellepärast, et see on minu jaoks ainult hobi. Midagi, mida ma teoorias harrastan sellepärast, et see on äge ja see on asi, milles on mul ülimalt palju areneda ja  millest lihtsalt rõõmu tunda. Aga miskipärast suudan ma oma peas selle asja enda jaoks alati suuremaks mõelda, nagu see oleks elu ja surma küsimus, et ma PEAN hästi sõitma. Õnneks olen ma selleks ka võimeline nagu eelmisest hooajast selgus. Eriti lõpu poole, kui mingi vormi sarnane asi saabuma hakkas. Näiteks Kalevipojal olin ma oma klassis esimene ja see oli nii suurepärane tunne. 

Paar päeva tagasi oli mul treeneriga üks pikk pikk vestlus sellel teemal. Minu viimaste nädalate mure on see, et ma ei tea, kas ma peaksin järgmisel hooajal võistlema või mitte. Ühest küljest, mulle hullult meeldivad need üritused ise, ma saan ägedate inimestega terve päeva vabas õhus koos veeta ja kõige toredam on see, et meid kõiki ühendab seal üks asi- armastus kiirrulluisutamise vastu. Teisest küljest ei ole ma see talv võrreldes eelmisega, end väga liigutanud ja oma põhja parandamiseks midagi väga teinud. Pikemaid ja rahulikke trenne on küll kuhjaga rohkem olnud kui eelmisel aastal, sest siis neid peaaegu et üldse ei olnud. Kolmandast küljest tuleb sisse mul see mõte "Pean hästi tegema!", mis on tegelikult kogu selle ettevõtmise kurja juur. Mis pagana pärast mu aju sellist asja genereerib ja kuidas ma sellest üle saaksin. Vot selles on küsimus. Olgem ausad, mul ei ole mitte kuhugile jõuda sellega, ma ei jõua mitte kuhugile sellega. Ma olen natuke hiljaks jäänud, et üldse kuhugile selle spordialaga jõuda. Ma elan väga palju erinevat elu nendest inimestest, kes selle spordialaga kuhugile jõuavad. 

Põhimõtteliselt tuli kogu sellest pikast vestlusest välja üks point minu jaoks- "võta end kokku". Selliseid sõnu küll ei kasutatud sellises järjekorras, aga minu jaoks oli point lühidalt kokkuvõttes selline. Mis kuradi pärast on mul vaja ülegenereerida?! Võta rahulikult (ma olen noor!), naudi seltskonda ja olgem ausad, üks kõige olulisem põhjus, miks üldse sportida- Sa näed siis lihtsalt paganama hea välja (mul on sinna veel küll minna)!! Ja ilusat inimest on ikka hea vaadata ju, või ma eksin...

Kokkuvõttes on tegelikult see lühike, kuid samas nii pikana tunduv teekond, olnud väga raske mu jaoks. Samas on see õpetanud mulle väga palju. Ma olen iseennast ja oma nõrkki (ja tugevaid) kohti tundma õppinud. Ma tean, mis on need kohad, kus mul on vaja veel väga palju tööd endaga teha. Lõpuks on see ikkagi kõik minu jaoks minu enda peas kinni. 

Teile, kallid sõbrad, on ju alati parem rääkida kõigest sellest, mis on hästi ja sellega võib-olla anda teile motivatsiooni juurde, et ise end käsile võtta. Aga kuna see on tõesti mind närima hakanud, siis ma lihtsalt tahtsin selle enda õlgade pealt ära tõsta. Võib-olla see ei olegi Sinu jaoks midagi nii märkimisväärset ja uut, aga minu jaoks on ja ma loodan ja usun, et ma olen selle kirja panekuga astunud ise oma peas ühe sammu edasi helgema mõtlemise poole. 

.....

See teine raske peategelane minu loos on võib-olla isegi see kõige suurem vaenlane ja sõber mulle. See on see toitumise osa, mida ma ei ole suutnud siiani päris selgeks teha endale. Samas mulle tundub, et see üllitus siin on natuke liiga pikale veninud, et ma jätan selle teise osa mõneks järgmiseks korraks teile jutustada. Võib-olla saan ma sellega juurde endale aega mõelda, võib-olla lööb jänes jälle püksi ja te jäätegi seda ootama. Ma loodan, et seda viimast ei juhtu. Ma üritan oma generaatori niikauaks välja lülitada. 

Alati teie,
Liisu

Erakogu