15 Mar 2014

Räägime suu puhtaks: trennieri.

See blogi siin on ellu kutsutud mitmel põhjusel.

1. Mulle meeldib kirjutada ja see on võimalus lihtsalt ennast väljendada. Lisaks aitab see elus hoida mingitki grammatilist mõtlemist, sest ülikoolis ma seda oma erialal lihtsalt ei saa.
2. See on omamoodi trennipäevik. Vahepeal on ikka hea tagasi kerida ja lugeda, millega ma tegelenud olen.
3. See on lihtsalt koht, kus ma end välja elada saan. See "välja elamine" käib mul küll periooditi, nagu elu ikka on. Kohati hakkab mulle tunduma, et liiga palju hala, liiga vähe tegusid. 

Viimasel ajal on mul hakkanud aga üks asi kripeldama. Ikka tõsiselt palju kripeldama. Ikka nii palju, et ma mõtlesin siin oma suu puhtaks rääkida. Ma ei ole üldse kindel, kas selle kirjatüki lõpuks saab vajutatud "avalda" nuppu või "kustuta" nuppu. Aga kui Sa seda praegu loed, siis ju suutsin ma mingigi julguse kokku koguda ja ikkagi selle asja internetiavarustesse kõigile lugeda panna. 

Ma ei ole päris kindel, miks ma seda teha tahan. Võib-olla on kellelgi sellest kunagi abi. Võib-olla on kellegi jaoks lihtsalt oluline teadmine, et ta ei ole üksi. Võib-olla teen ma aga hoopis ühe mõttetu käigu. Aga nüüd asjast. 

Mind on viimasel ajal kripeldama hakanud see, et ma teoorias kirjutan siia küll oma "teekonnast", aga miskipärast kirjutan ma siia alati ainult positiivsest. Eks positiivset ongi kõigiga palju parem ja lihtsam jagada, kui negatiivset. Tegelikult olen ma ümber nurga ja vihjates natuke negatiivset poolt ka maininud, aga ma olen oma isiksuselt üks täiesti tüüpiline jäär, kes kõigest halvast lihtsalt üle vaatab ja sellest üle proovib astuda. Mõnikord see õnnestub, teine kord läheb asi ikka väga kurjaks kätte. 

Minu siinne "teekond" koosneb kahest poolest- sport ja toitumine. Eks seal on veel oma nüansse ja kõrvalosasid, aga need on need kaks peaosalist, kellele siin kogu prožektorivalgus suunatud on. Spordiga hakkasin ma tutvuma, siis kui ma Tartusse kolisin ja inimestega kohtusin, kes mulle sinna suunda väikeseid ja suuri tõukeid andsid. See oli umbes 3 aastat tagasi. Toitumise teekond on olnud sama pikk. Õigemini endale selle teadvustamine, et see mida ma söön ei tee mu kehale pai. Selle teadvustamine tuli pinnale umbes 3 aastat tagasi. 

Spordiga oli alguses kõik asjad väga tipp-topp. Ma siiralt hakkasin nautima seda, mida ma teen. Mulle meeldis rattaga sõita ja uisutada ja pikemaid jalutuskäike ette võtta. See oli mõnus ajaviide. Ja äraütlemata mõnus on märgata oma arengut ja näha seda, kuidas sa päev päevalt üha rohkem jõuad teha. Minu tolleaegse kaalu juures ei jõudnud ma väga palju korraga. Lihtsalt raske oli ja siis kui raske hakkas, siis ma pettusin endas, et mis mõttes ma ei jõua, ma olen noor inimene (klassikaline case, kus vaim tahab, aga keha ei jõua jjärgi). Ja endas pettununa annan ma tavaliselt alla ja salgan maha selle, et midagi on valesti läinud. Õnneks need uued tutvused olid minu jaoks piisav motivatsioon, et järgmine päev uuesti proovida. 

Ma proovisin nii kaua, kuni ma lihtsalt üks hetk avastasin ennast eelmise aprilli lõpus oma elu esimesest trennilaagrist. Te ei kujuta ette ka kui suur hirm mul oli selle ees, et trennis üks hetk mu keha veab mind alt ja ma ei jõua järgi neile inimestele, kes on enamjaolt terve elu trenni teinud, võistelnud ja elanud oma elu üdini spordis. Suur oli aga minu üllatus, kui ma jaksasin. Ja suur oli mu üllatus, kui ma oma elu esimese võistluse (treeninglaagri raames) naeratus näol läbida suutsin. Ja siis seisin ma juba Raplarulli stardis ja sõitsin üle finishi joone. Minu elu raskeim kogemus ja seda oli ka pärast finishit mu näost näha, kuigi ma naeratasin. 

Kogu selle treenimise, võistlemise ja proovimise vahel on aga olnud nii kohutavalt palju raskeid hetki, et ma ei suudaks neid kokkugi lugeda. Ikka tõeliselt raskeid hetki. Probleem ei ole olnud selles, et mu keha ei jaksaks teha, vaid mu vaim on olnud (ja on tegelikult siiani) nõrk. Mul on nii selgelt siiamaani meeles need trennid aasta tagasi EMÜ spordihoones, kus ma olin sunnitud üksi olema ja üksi tegema. Enamuse neist trennidest lõpetasin ma seina ääres istudes ja oodates, millal ärevushoog üle läheb, et saaks saalist välja ruttu ja õue. Mul tekkisid ärevushood. Need ei olnud mitte ainult seotud trennidega või sellega, et ma oleks endale liiga kõrged eesmärgid kohe seadnud või et ma tahan kohe praegu liiga palju (nagu ma kipun alati tahtma). Tegelikult olid need seotud ka kõige muuga, mis sellel perioodil mu elus toimus. Aga alati tulid need välja siis, kui ma pidin üksinda trennis olema. Ühe korra on see kurja juur end isegi ilmutanud siis, kui ma ei olnud üksi. Siis ei saanud muidugi keegi kohalolijatest päris täpselt aru, mis toimub- "ah ta niisama mossitab". Treener käis küll küsimas, et mis mul viga on, aga ega sellel hetkel minust midagi targemat välja ei tule, kui "mitte midagi" ja seda üpris kurjalt, mis andis juurde sellele "ta niismama mossitab" mõttele. 

Õnneks olen ma praeguseks hetkeks neist vabanenud. Isegi kui ma üksi pean trennis olema. Kuid siin on tekkinud uus probleem. Ma lihtsalt ei taha üksi teha trenni, ma olen kambainimene (mitte rühmatrennide inimene, mulle meeldib väikses seltskonnas ratast ja uisku teha või matkata, joosta). See on minu jaoks negatiivne kogemus. Selle tõttu on ka hetkel minu treenimine jäänud tahaplaanile, sest ma olen saanud seda negatiivset maitset tunda ja sellega ju kaob ära kogu see fun kogu selle asja juures. Ma olen hakanud vaikselt tööd tegema, et see halb maitse ära kaoks. Vahepeal õnnestub, vahepeal mitte. Aga ma ei jäta proovimist. Veel mitte! 

Järgmine point kogu selle trenninduse juures on võistlused. Minu nõrk koht on alati olnud minu närvid, mis mind üpris tihti igas eluvaldkonnas alt veavad. Võistlustel tuleb see probleem eriti hästi esile. Kui toimuksid võistlused mandraažitamises, siis ma olen üpris kindel, et ma oleks seal poodiumil. Eks enamus inimesi närveerib ja põeb enne starti, aga kuskilt läheb ikka see normaalsuse piir ka ju?! Jumal tänatud, et pärast stardipauku mul tavaliselt see põlvenõrkus, tühi pea ja selline "vaimuta olek" (ma ei oska seda tunnet kuidagi paremini kirjeldada), kaob. Siis lööb sisse see "ellujäämise" instinkt. "Kõik või mitte midagi" mentaliteet. Tegelikult ma ei pea seda õigeks, et ma nii tunnen või mõtlen. Puhtalt sellepärast, et see on minu jaoks ainult hobi. Midagi, mida ma teoorias harrastan sellepärast, et see on äge ja see on asi, milles on mul ülimalt palju areneda ja  millest lihtsalt rõõmu tunda. Aga miskipärast suudan ma oma peas selle asja enda jaoks alati suuremaks mõelda, nagu see oleks elu ja surma küsimus, et ma PEAN hästi sõitma. Õnneks olen ma selleks ka võimeline nagu eelmisest hooajast selgus. Eriti lõpu poole, kui mingi vormi sarnane asi saabuma hakkas. Näiteks Kalevipojal olin ma oma klassis esimene ja see oli nii suurepärane tunne. 

Paar päeva tagasi oli mul treeneriga üks pikk pikk vestlus sellel teemal. Minu viimaste nädalate mure on see, et ma ei tea, kas ma peaksin järgmisel hooajal võistlema või mitte. Ühest küljest, mulle hullult meeldivad need üritused ise, ma saan ägedate inimestega terve päeva vabas õhus koos veeta ja kõige toredam on see, et meid kõiki ühendab seal üks asi- armastus kiirrulluisutamise vastu. Teisest küljest ei ole ma see talv võrreldes eelmisega, end väga liigutanud ja oma põhja parandamiseks midagi väga teinud. Pikemaid ja rahulikke trenne on küll kuhjaga rohkem olnud kui eelmisel aastal, sest siis neid peaaegu et üldse ei olnud. Kolmandast küljest tuleb sisse mul see mõte "Pean hästi tegema!", mis on tegelikult kogu selle ettevõtmise kurja juur. Mis pagana pärast mu aju sellist asja genereerib ja kuidas ma sellest üle saaksin. Vot selles on küsimus. Olgem ausad, mul ei ole mitte kuhugile jõuda sellega, ma ei jõua mitte kuhugile sellega. Ma olen natuke hiljaks jäänud, et üldse kuhugile selle spordialaga jõuda. Ma elan väga palju erinevat elu nendest inimestest, kes selle spordialaga kuhugile jõuavad. 

Põhimõtteliselt tuli kogu sellest pikast vestlusest välja üks point minu jaoks- "võta end kokku". Selliseid sõnu küll ei kasutatud sellises järjekorras, aga minu jaoks oli point lühidalt kokkuvõttes selline. Mis kuradi pärast on mul vaja ülegenereerida?! Võta rahulikult (ma olen noor!), naudi seltskonda ja olgem ausad, üks kõige olulisem põhjus, miks üldse sportida- Sa näed siis lihtsalt paganama hea välja (mul on sinna veel küll minna)!! Ja ilusat inimest on ikka hea vaadata ju, või ma eksin...

Kokkuvõttes on tegelikult see lühike, kuid samas nii pikana tunduv teekond, olnud väga raske mu jaoks. Samas on see õpetanud mulle väga palju. Ma olen iseennast ja oma nõrkki (ja tugevaid) kohti tundma õppinud. Ma tean, mis on need kohad, kus mul on vaja veel väga palju tööd endaga teha. Lõpuks on see ikkagi kõik minu jaoks minu enda peas kinni. 

Teile, kallid sõbrad, on ju alati parem rääkida kõigest sellest, mis on hästi ja sellega võib-olla anda teile motivatsiooni juurde, et ise end käsile võtta. Aga kuna see on tõesti mind närima hakanud, siis ma lihtsalt tahtsin selle enda õlgade pealt ära tõsta. Võib-olla see ei olegi Sinu jaoks midagi nii märkimisväärset ja uut, aga minu jaoks on ja ma loodan ja usun, et ma olen selle kirja panekuga astunud ise oma peas ühe sammu edasi helgema mõtlemise poole. 

.....

See teine raske peategelane minu loos on võib-olla isegi see kõige suurem vaenlane ja sõber mulle. See on see toitumise osa, mida ma ei ole suutnud siiani päris selgeks teha endale. Samas mulle tundub, et see üllitus siin on natuke liiga pikale veninud, et ma jätan selle teise osa mõneks järgmiseks korraks teile jutustada. Võib-olla saan ma sellega juurde endale aega mõelda, võib-olla lööb jänes jälle püksi ja te jäätegi seda ootama. Ma loodan, et seda viimast ei juhtu. Ma üritan oma generaatori niikauaks välja lülitada. 

Alati teie,
Liisu

Erakogu

2 comments:

  1. Olen su pisike fänn ning loodan, et näen sind ikka võistlustel sõitmas suvel! :)

    ReplyDelete
  2. Appi, see seal oleks olnud nagu mina rääkimas. Tundsin end täiesti ära. Niisiis minusuguseid on! Ole vapper! :-)

    ReplyDelete