30 Apr 2014

Valmis olla, tähelepanu - Laager!

Eile öösel ma jõudsin muidugi alles kell öösel koju. Kevadpäevad ju. Pakkida ma enam ei jõudnud. Hommikul ärkasin pool tundi enne kella. Väsimus oli to the max. Viskasin kiiruga asjad kotti. Loodan, et kõik sai kaasa. Läks libedamalt kui eelmisel aastal see pakkimine.

Kodus mul muidugi jälle süüa ei olnud. Praekartul ainult. Kell pool 10 tuli uuesti uni peale. Olin juba pooleldi unes, kui telefon helises ja Evelin ukse ees oli, et mu kodinad peale võtta. Ega siis sellest tukkumisest enam midagi välja ei tulnud. Võtsin oma voki ja istusin selga. Ilm oli selline kahtlaselt jahe. Aga ma olin ju kõik oma soojemad riided juba autoga Kääriku poole teele saatnud. Mis seal siis ikka.

Sadulasse istudes avastasin, et rehvid on natuke tühjad. Igaks juhuks põikasin A&T Spordist ka läbi, et sealt lennuluba saada. Sain. Edasi läbi Ülenurme Võru mnt'le. Maanteele jõudes taipasin, et tuul saab olema küljelt või vastu. See ei olnud üldse meeldiv uudis. Veidi kartsin ka raja profiili. Kusjuures see viimane ei olnud üldsegi nii hull, kui ma alguses arvasin. Muidugi ma ei tea, kes selle rattaga pühapäeval pärast RUKi kevadrulli tagasi Tartusse sõidab. Siia tulles olid need tõusud ju järsemad kui langused. Tagasi minnes saavad tõusud olema pikemad ja langused järsemad. See teine variant on vist raskem. Tunnistan, Otepääle sissesõidu tõusu võtsin ma ratta kõrval. Ei olnud motivatsiooni sealt üles end push'ida. Ma ei oleks nii kui nii tippu jõudnud. Otepääl tegin väikese lõunapeatuse. Ostsin Konsumist natuke sooja sööki, istusin pingile ja nautisin päikest. Jahe oli ikka.

Pärast väikest tankimist hakkasin Pühajärve poole sõitma. Kaks ägedat laskumist. Minu lemmikud. Aga ega see lõbu kaua ei kestnud, sest Pühajärvelt Kääriku poole suundudes muutus see naeratus natuke vähem naeratuseks. Läbi Sihva kuni Käärikuni välja olid need tõusud ikka päris kurjad mu vastu. Seekord jäin sadulasse. Viimasel tõusul tõusin püsti korraks. Kohale jõudsin ma 2h:22m:22s hiljem. Telefoniekraanil seisis 53,51 km.

 
Tuba on umbes kaks ja pool eelmise aasta tuba. Söök oli maitsev ja seltskond on jätkuvalt mõnus. Homme-ülehomme ja laupäeval tuleb veel lisa. Tänase trenniga olen täitsa rahul. Praegu on mõnusalt väsinud olla. Päeva teise trenni ma ei läinud, kuna siis oleks mul kahe trenni vahel vaid poolteist tundi olnud. Pole vist mõtet esimesel laagripäeval end ribadeks tõmmata. Aga homme jälle uue hooga, kell 8 hommikujooks. Loodame, et ilm peab ja hommikul saab rullidel Otepää-Kääriku tõuse võtta. Aga nii ju saabki tugevaks. Eelmise aasta laager andis mulle eelmisel hooajal kohe kindlasti paljude ees eelise tõusudel.

***

Ja kuna täna on aprilli viimane päev, siis natuke eelmise kuu numbritest ka. Viimase kuu jooksul sai üsna "palju" end liigutatud võrreldes aasta algusega.



 
Vaikselt hakkab tagasi tulema see igapäevane trenniigatsus. Hetkel küll veel mitte uisutamise vastu, vaid rohkem tahaks ratast sõita. Tahaks oma vana voki uue matšoga ainult asendada. Ta ikka ootab mind truult veel Tallinnas. Peab veel natukene ootama, sest kui üks asi läheb katki, siis lähevad kõik asjad riburadapidi oma teed ehk kõigepealt peab uue arvuti endale leidma.

Aga palju päikest teile ja pöidlad pihku, et YRNO valetab ja ei hakka vihma sadama. Kuigi ma ei imesta. Eelmise aasta laager oli samasugune.

Olge mõnusad,
Liisu

27 Apr 2014

Pidu, matk ja pillerkaar

Viimased nädalad on olnud äraütlemata kiire aeg. Jookse sinna, tee seda, mõtle seda, õpi seda, käi seal, ole sellel koosolekul ja nii edasi....

Eelmine reede oli üks pisuke sünnipäeva tähistamine, mis läks üle ootuste suurepäraselt. Laupäeval taastusime pikast pidutsemisest, aga pühapäeva hommikul, kui ma luugid lahti sain, siis paistis väljas olevat nii suurepärane ilm, et patt oleks olnud mitte uisutama minna. Võtsin ma siis oma kodinad kõik kokku ja suundusin juba üheksast sinna.

Nohikuteparaad Erakogu

Üksi on jätkuvalt väga mage sõita, aga no mu hetke ajagraafik ei sobi kuidagi klubi trennidega kokku. Väga nadisti, tahaks nendega koos liuelda. Õnneks on kolmapäeval sõit laagrisse. Seal saab. Mõtlesin, et läheks sinna rattaga. Teeks ühe pisikese hommikuse trenni veel enne põhitrenne. Umbes täpselt 50 km peaks olema mu koduuksest Käärikule. Natuke künkaid ja loodetavasti on hea ilm (ehk päike ja tagant tuul). See tähendab muidugi seda, et ma pean oma kodinad enne ärasõitu kellegi auto peale viskama, sest meenutades eelmist aastat, siis neid kodinaid ikka tuli ja küllaga.

Tartu Rullusuklubi Erakogu

Aga rääkides rattasõidust. Viimasel ajal ma ainult seda olengi teinud (kui välja arvata see üksik uisutrenn eelmisel pühapäeval). See samune pühapäev sai veel õhtul sõbraga üks 40 km rattaring tehtud, järgmisel päeval see sama ring, ainult et 25 min kiiremini. Teisipäeval oli ratas mu transpordivahendiks ja reedel sõitsin ma oma suksuga rattamatkale.

Rattamatka korraldasid tublid Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi inimesed, kes kutsusid ka meid veterinaariaüliõpilasi kaasa. Äraütlemata mõnus seiklus oli. Kõigepealt sõitsime Tartus Kõrvekülla oma peatumispaika, panime telgid üles ning täitsime veepudelid ja alustasime sõitu Saadjärve suunas, kus mõned tugevad ka ujuma läksid. Tahtmine oli mulgi suur minna, aga kuna pea on veidi tatine ja neel veidi tõbine, siis hoidsin ennast (kolmapäeval vaja ju laagrisse minna, seal küll haige ei tahaks olla). Kiikusime Äksi kirikuplatsil, käsime veel Lähtel poes jäätist ostmas, Lähte terviseradade alguses olevas vaatlustornis päikeseloojangut vaatamas ning siis suundusime tagasi ööbimispaika. Kokku sõitsime umbes 37 km ja kogu see kulgemine võttis meil 2h:39m. Aga ülimõnus oli! Matkale muidugi läksin ma oma Sputnikuga, mis ei ole just ideaalne ratas kruusateedel sõitmiseks, aga me saime hakkama. Teise, veidi sobilikuma ratta, loovutasin ma sõbrale.

Rattamatkalised Erakogu

Foto: Egle Pääslane
 
 Foto: Egle Pääslane

Foto: Egle Pääslane

Terve eilse päeva tšillisime me metsa istutades. Umbes 2000 pisikest kuusebeebit leidsid endale uue elukoha. Jalad ja käed on kõik muidugi ära kriimustatud igatepidi, nagu oleks sõjas käinud ja nägu on ka täna punane päikesest, aga mõnus päev looduses oli see ikka. Õhtul väike grill ja chill ja siis tulime me ühe kambaga Tartusse tagasi. Üldse ei olnud tahtmist veel ühte ööd telgis külmetada. Mu niigi habras tervis ei oleks vist praeguse seisuga seda üle elanud. Nüüd tuleb kaks päeva hoolikalt teed, teed ja veelkord teed juua ja üks kiirtervenemiskuur teha ja äkki on kolmapäevaks köha-nohu taandnud. Õnneks või kahjuks on täna-homme-ülehomme ka muude asjadega nii palju tegemist, et vist ei jõuakski ajaliselt trenni minna. Kuigi tahaks. Tahaks ratast sõitma minna. Tahaks oma uut matšot juba näppida ja talle ilma tutvustada.

Üks kurb uudis ka. Mu vana hea kiiver läks katki! Jälle üks väljaminek, aga no ilma selleta ei saa ka ju!

PÜHAPÄEV
Kõnd 4 km ja 40m
Uisk 21.05 km ja 59m:34s + pealejooks
Ratas 40.04 km ja 2h:05m:26s

ESMASPÄEV
Ratas 38.62 km ja 1h:39m:26s

TEISIPÄEV
Ratas 14.65 km ja 50m:11s

REEDE
Ratas 37.48 km ja 2h:39m

LAUPÄEV 
Puude istutamine (ehk aktiivne puhkus) 4h
Ratas 14.15 km ja 35m


Ja midagi mõnusalt kevad-suvist!


Olge mõnusad,
Liisu

17 Apr 2014

Ma olen 23!

Tere!

Long time, no see... Nii peaks algama iga mu sissekanne viimasel ajal. Tegemist on palju, samas leiaks aega ka kui väga tahta, ju siis ei taha.

Viimased kuud on mind piinanud üks asi. Nimelt see, et ma ei tea enam mida ma tahan...mida ma oma eluga üldse peale tahan hakata. Ma olen peaaegu, et 16 aastat varsti koolis käinud. Need 16 aastat on läinud kindla plaani järgi. Ja nüüd kui hakkab varsti lõpp ja praktikad paistma, siis ma ei tea enam mida peale hakata. Jube hirmus on. Äkki ma ei tahagi loomaarstiks saada. Siis nagu oleks kõik see viimased 4 ja tulevased 2 aastat peaaegu et mahavisatud aeg. Samas, pooleli ei jäta. Pole väga poolelijätja tüüpi. Äkki praktiseerides muutub see kõik mulle taas vastupandamatult mõnusaks.

Ma ei taha üldse mõelda koolilõpu või tuleviku peale. Hea on selles peaaegu et soojas kevades elada ja nautida kõike, mis just praegusel hetkel mu ümber on. Aga ma pean! Ma pean mõtlema, kus ma järgmised aastad elan või kellega, kuhu suveks tööle minna, kuidas neljas kursus ära lõpetada, kuidas trenni teha, kuidas võistelda jne jne jne... Minu praegune vastus neile küsimustele oleks "Ma ei tea!"

Kõik ütlevad, et ela hetkes...naudi seda, mis sul praegu on... Aga nii päris ei saa ka ju. Eriti kui sul on miljon asja mille pärast muretseda - alustades sellest kuhu raha läheb ja lõpetades sellega, kuidas ma selle pleki oma lemmikpusa pealt maha saan.

Ma olen endale hetkel lubanud, et aprilli lõpuni lasen ma endal veel natuke puhata kõigist neist suurematest ja väiksematest küsimustest ja siis tuleb end kasvõi vastu tahtmist kokku võtta ja kõik kõige pakilisemad mured ära lahendada ja vastused välja mõelda.

Ma olen juba 23. Eile sain. Äraütlemata tore päev oli! Nautisin iga hetke, aga ikkagi kripeldas see samune uss mu sees, kes pidevalt korrutab, et sa oled piisavalt vana juba, et ise endaga hakkama saada...piisavalt vana... Tegelikult ei ole asi muidugi päris nii hull...vähemalt siis, kui ma oma lähedasemaid sõpru ja tuttavaid vaatan. Päris paljud (enamus) on sama vanad või vanemad kui mina ja elavad samamoodi nagu mina - üürivad eluaset, söövad ja elavad vanemate rahakoti peal. Miskipärast on mul tunne, et 30 aastat tagasi oleks mind juba ammu saapaga tagumikku löödud ja oma elu peale lükatud. Tegelikult on äärmiselt ebamugav iga kuu alguses arveid maksta mitte oma raha eest.

Iseenesest võiks tööle minna. Siin on minu ajus igasugused agasi. Erialase töö jaoks arvan ma, et mul pole piisavalt palju adekvaatseid teadmisi, et hakkama saada (aga kõik on õpitav). Öötöö oleks mu jaoks ilmselt liig. Seda just kooli mõttes, kuna üks kuu on küll mõnus vaba, aga järgmine kuu on see eest juba täis igasugust cräppi, et ma lähen kell pool 8 hommikul uksest välja ja naasen alles 14 tunni pärast surmväsinuna. Võib-olla olen ma lihtsalt nõrk, sest neid tudengeid, kelle koolielu kulgeb samamoodi nagu minul, on jõudu küll öösel tööd teha. Siinkohal muidugi kannatavad tugevalt ka tulemused, mida mina olen siiamaani suutnud hoida enda arvates väga headena.

Mis seal ikka. Elu läheb edasi kiiremini kui ma kohati tahaksin. Kohanemisaega peaaegu, et üldse ei ole, kõik muutub liiga kiirelt. Ümberrigni vaadates tundub nagu kõigil oleks olemas kindel eesmärk ja siht, kuhu poole nad tüürivad. Ja siis olen mina, kes ma ei suuda isegi mitte ära otsustada, mis värvi sokke endale jalga panna. Valik on muidugi meeletult suur - mustad või valged.

Aga eile oli siiski mu sünnipäev. Ainus päev, mida ma nii meeletult ootan, et ma tegin selle kohta lausa "laulu". Päris lauluks seda tegelikult nimetada ei saa. Pigem üks tüütu šadööver, millega ma oma sõprade närve viimased nädal aega süüa sain. Koolist oli vaba päev. Kooli läksin ma ikka. Lõuna paiku väike istumine Seltsis, pärastlõunat esinduses, õhtul minu juures. Põhimõtteliselt erve päev oli šampa klaas käes. Piimavann oli puudu, muidu oleks Anu Saagim valmis. Homme tuleb suurem pidu ja tähistamine, sest ükski sünnipäev pole minu arvates liiga väike, et seda tähistama ei peaks.

Olge mõnusad! Varsti teen uue ülevaate hetkeolukorrast! Ülejärgmine nädal sõidan Käärikule trennilaagrisse. Siis hakkab loodetavasti iga päev midagi siia ilmuma. Saate sõrme pulsil ja pilku peal hoida, mida RUKi kevadlaagris tehakse. Lõbus saab igal juhul olema, sest kokku tuleva kambaga muudmoodi ei saagi.

Eelmise aasta RUKi laagrist saate lugeda siit:
Esimene päev
Teine päev
Kolmas päev
Neljas päev
Viies päev

Liisu

Erakogu

5 Apr 2014

Uudised

Eelmine aasta samal ajal sai veel suusatada. Hetkel on mind tabanud jooksumõnu. Näiteks täna hommikul tegin sellist Usain Bolti bussi peale joostes, et ise ka ei usu. Sõitsin rongijaama ja rongiga Tallinnasse. Täna olid sealsed istmed kohe eriti puised. Tundsin oma musculus gluteus maximus'es tõelist koolnukangestust. Väike reis Tallinna AT Sporti, kus ma kohtasin oma eluarmastust. Tõeline matcho. Sakslane. Natuke lõunamaise nimega. Nagu daamile kohane, siis jätsin ta siiski pealinna ennast ootama veel natukeseks. Kogun natuke ja siis võtan ta endale. Ma loodan, et ta ootab mind samamoodi nagu mina teda.

Panin end Heateo Jooksule kirja! Pange teie ka! Kohe pead TJM'ile ka end ära regama.

Minu kolmas spordilaager läheneb tulekiirusel. Ei tea, kas mu uus, täna kohatud matcho ka juba selleks ajaks päris minu on?! Ma loodan. Mul on mida oodata! Võimalik, et ma ootan teda rohkem, kui oma sünnipäeva, mis on juba ei rohkem ega vähem kui 10 päeva pärast. 

Erakogu

Ja palju õnne mu kallile treenerile, kes on kõik mu tujud välja kannatanud ja abistab ja õpetab mind siiani rõõmuga!

Erakogu