17 Apr 2014

Ma olen 23!

Tere!

Long time, no see... Nii peaks algama iga mu sissekanne viimasel ajal. Tegemist on palju, samas leiaks aega ka kui väga tahta, ju siis ei taha.

Viimased kuud on mind piinanud üks asi. Nimelt see, et ma ei tea enam mida ma tahan...mida ma oma eluga üldse peale tahan hakata. Ma olen peaaegu, et 16 aastat varsti koolis käinud. Need 16 aastat on läinud kindla plaani järgi. Ja nüüd kui hakkab varsti lõpp ja praktikad paistma, siis ma ei tea enam mida peale hakata. Jube hirmus on. Äkki ma ei tahagi loomaarstiks saada. Siis nagu oleks kõik see viimased 4 ja tulevased 2 aastat peaaegu et mahavisatud aeg. Samas, pooleli ei jäta. Pole väga poolelijätja tüüpi. Äkki praktiseerides muutub see kõik mulle taas vastupandamatult mõnusaks.

Ma ei taha üldse mõelda koolilõpu või tuleviku peale. Hea on selles peaaegu et soojas kevades elada ja nautida kõike, mis just praegusel hetkel mu ümber on. Aga ma pean! Ma pean mõtlema, kus ma järgmised aastad elan või kellega, kuhu suveks tööle minna, kuidas neljas kursus ära lõpetada, kuidas trenni teha, kuidas võistelda jne jne jne... Minu praegune vastus neile küsimustele oleks "Ma ei tea!"

Kõik ütlevad, et ela hetkes...naudi seda, mis sul praegu on... Aga nii päris ei saa ka ju. Eriti kui sul on miljon asja mille pärast muretseda - alustades sellest kuhu raha läheb ja lõpetades sellega, kuidas ma selle pleki oma lemmikpusa pealt maha saan.

Ma olen endale hetkel lubanud, et aprilli lõpuni lasen ma endal veel natuke puhata kõigist neist suurematest ja väiksematest küsimustest ja siis tuleb end kasvõi vastu tahtmist kokku võtta ja kõik kõige pakilisemad mured ära lahendada ja vastused välja mõelda.

Ma olen juba 23. Eile sain. Äraütlemata tore päev oli! Nautisin iga hetke, aga ikkagi kripeldas see samune uss mu sees, kes pidevalt korrutab, et sa oled piisavalt vana juba, et ise endaga hakkama saada...piisavalt vana... Tegelikult ei ole asi muidugi päris nii hull...vähemalt siis, kui ma oma lähedasemaid sõpru ja tuttavaid vaatan. Päris paljud (enamus) on sama vanad või vanemad kui mina ja elavad samamoodi nagu mina - üürivad eluaset, söövad ja elavad vanemate rahakoti peal. Miskipärast on mul tunne, et 30 aastat tagasi oleks mind juba ammu saapaga tagumikku löödud ja oma elu peale lükatud. Tegelikult on äärmiselt ebamugav iga kuu alguses arveid maksta mitte oma raha eest.

Iseenesest võiks tööle minna. Siin on minu ajus igasugused agasi. Erialase töö jaoks arvan ma, et mul pole piisavalt palju adekvaatseid teadmisi, et hakkama saada (aga kõik on õpitav). Öötöö oleks mu jaoks ilmselt liig. Seda just kooli mõttes, kuna üks kuu on küll mõnus vaba, aga järgmine kuu on see eest juba täis igasugust cräppi, et ma lähen kell pool 8 hommikul uksest välja ja naasen alles 14 tunni pärast surmväsinuna. Võib-olla olen ma lihtsalt nõrk, sest neid tudengeid, kelle koolielu kulgeb samamoodi nagu minul, on jõudu küll öösel tööd teha. Siinkohal muidugi kannatavad tugevalt ka tulemused, mida mina olen siiamaani suutnud hoida enda arvates väga headena.

Mis seal ikka. Elu läheb edasi kiiremini kui ma kohati tahaksin. Kohanemisaega peaaegu, et üldse ei ole, kõik muutub liiga kiirelt. Ümberrigni vaadates tundub nagu kõigil oleks olemas kindel eesmärk ja siht, kuhu poole nad tüürivad. Ja siis olen mina, kes ma ei suuda isegi mitte ära otsustada, mis värvi sokke endale jalga panna. Valik on muidugi meeletult suur - mustad või valged.

Aga eile oli siiski mu sünnipäev. Ainus päev, mida ma nii meeletult ootan, et ma tegin selle kohta lausa "laulu". Päris lauluks seda tegelikult nimetada ei saa. Pigem üks tüütu šadööver, millega ma oma sõprade närve viimased nädal aega süüa sain. Koolist oli vaba päev. Kooli läksin ma ikka. Lõuna paiku väike istumine Seltsis, pärastlõunat esinduses, õhtul minu juures. Põhimõtteliselt erve päev oli šampa klaas käes. Piimavann oli puudu, muidu oleks Anu Saagim valmis. Homme tuleb suurem pidu ja tähistamine, sest ükski sünnipäev pole minu arvates liiga väike, et seda tähistama ei peaks.

Olge mõnusad! Varsti teen uue ülevaate hetkeolukorrast! Ülejärgmine nädal sõidan Käärikule trennilaagrisse. Siis hakkab loodetavasti iga päev midagi siia ilmuma. Saate sõrme pulsil ja pilku peal hoida, mida RUKi kevadlaagris tehakse. Lõbus saab igal juhul olema, sest kokku tuleva kambaga muudmoodi ei saagi.

Eelmise aasta RUKi laagrist saate lugeda siit:
Esimene päev
Teine päev
Kolmas päev
Neljas päev
Viies päev

Liisu

Erakogu

No comments:

Post a Comment