12 May 2014

Heateo jooks ja SEB 32. Tartu Jooksumaraton (10km)

Minu päevad on ikka veel sama pikad nagu nad viimased paar kuud olnud on. Hommikul välja ja hilja õhtul alles koju. Aga just nii mulle meeldibki. Vähemalt niikaua kuni enam ei meeldi. Isu trenni teha on siiski tagasi tulnud. Neljapäeval (siis kui oleks pidanud) ma sinna küll ei jõudnud, aga reedel oli tahtmine nii suur, et läksin ma jõusaali 20:30 ja lahkusin sealt alles siis kui uksed kell 23 sulgeti. Mõeldes nädalavahetusele ja sellele, et mind ootab ees kaks päeva jooksmist, üritasin ma siiski oma jalgu hoida ja pigem ülakeha treenida. Seda trenni tundsin ma veel tänagi jooksu ajal, kui rinnalihased lihtsalt endast pidevalt märku andsid. Õnneks oli see siiski selline mõnus hellus, mis sulle lihtsalt teada annab, et sa oled ennast liigutanud.

 Erakogu

Eile läksime me sõpradega ja EMÜ ÜE Esimummuga aga head tegema. Ilm oli super, seltskond oli super ja rada oli veel mõnusam. Enamust teest ma siiski kõndisin, kuna Mummul oli turvameest vaja. Aga tundus, et jalg on mõnusalt kerge ja jooksmine hakkam mulle üha enam meeldima.

Sõbrad hoos Erakogu

Täna hommikul, kui ma ärkasin, siis ei olnud küll mingit tunnet, et peaks kuskile Tartu Maratonile minema. Lihtsalt loivasin, nagu ma vabal päeval ikka loivan ja astusin voodist välja alles pool tundi enne väljasõitu. Võib-olla oli asi ka selles, et eelmine öö jõudsin ma alles pool kolm koju. Aga mingit erilist väsimust küll ei olnud. Sõin oma kõhu täis, võtsin oma paar varandust kaasa ja alustasime sõitu Elva poole. Kusjuures parem põlv andis endast pidevalt negatiivselt märku.

Elvasse jõudsime siis, kui Fosti finisheerus. Mina seadsin end raja kõrvale ning jäin tuttavaid nägusid ootama. Lõpuks üks ka tuli- minu tubli treener. Jooksin talle finishisse vastu, tee pealt korjasin veel üles oma uisuduo teise poole Asti, keda pole juba peaaegu, et pool aastat näinud (natuke liialdan). Meie kolme taaskohtumine oli nii rõõmustavalt mõnus, et see seadis kogu ülejäänud päevaks mulle rõõmsa tuju.

Saime vaid natuke juttu puhuda, kui juba oli vaja minul starti kiirustada. Leidsin oma koridori üles ja silmasin ühte tuttavat TIT'i vesti. Läksin ette poole. Ja juba käiski stardipauk....

Pärast esimest TP'd hakkas jubedalt paremalt poolt pistma. Päris seisma ma keeldusin jääma. Küll aga pidin ma natuke jalutama. Selle valuga kaklesin ma järgmised kaks kilomeetrit. Vaheldumisi kõndisin ja jooksin. Pärast viiendat valu kadus. Võib-olla ma unustasin selle lihtsalt ära. Sukeldusin muusikasse. Tänane valik olid eilse Eurovisiooni hitid, täpsemini Prantsusmaa ja Saksamaa laul. Need kaks siiamaani kummitavad mul vaheldumisi. Aga need andsid ka mõnusa tempo mulle.

Mingi hetk, kui kilomeetreid aina vähemaks hakkas jääma, tundsin, et jooksen liiga kiirelt. Võtsin tempot alla. Üks perekond jooksis mööda. Siis tempo jälle tõusis ja mina möödusin neist. Siis jälle nemad minust ja siis mina jälle neist, kuni ma lõpuks taipasin, et nende tempo on ideaalne mulle ja ma nende kõrval edasi jooksin. Ühe tõusu peal nad jäid aga kuidagi väga aeglaseks, panin neil eest ära. Rohkem ma neid enam ei kohanud.

Viimasel kilomeetril oli tore raja ääres tuttavaid nägusid näha ja ergutussõnu kuulda. Viimased mõnisada meetrit läks nagu lennates. Finishikoridoris minu ees olevad mõned jooksjad olid piisavaks motivatsiooniks, et ma tempot juurde paneks ja neist mööda jõuaks veel enne lõpujoont. Kui mulle pärast 10km ja 1h:15m:47s kohale jõudis, et mina, kellel ei ole olnud just jooksmisega häid kokkupuuteid minevikus, sellel TJMil osalesin ja sellest mõnu tundsin, oli mu näol samasugune naeratus nagu siis, kui ma eelmisel aastal RUMi läbi sõitsin.

Medal käes! Erakogu

Ajaga jäin ma väga rahule. Enne jooksu olin ma enda jaoks paika pannud, et 1h:15min kanti võiks see aeg mul tulla. Ja nüüd on mul midagi, mida järgmisel aastal üle lüüa.

Aga joosta oli mõnus! Õhkkond rajal oli siiski kõvasti tõsisem, kui RUMil. Naeratusi ma peaaegu, et ei näinudki. Aga minul oli hea! Pistmine pistmiseks, aga mul on hea meel, et mu jalg rõõmuga lippas. Hommikune põlvevalu oli pigem tingitud sellest väiksest salajasest närviussist mu sees, mitte sellest, et see reaalselt ka mul valutama oleks pidanud.

Loen sellega suvise võistlushooaja avatuks!

Olge mõnusad,
Liis

4 May 2014

Laager läbi, mis edasi?

Laager on ametlikult oma lõpuni jõudnud. Kuidagi vaikselt lõppes. Muidugi ma läksin ka mõned tunnid varem ära. Põhjus oli selles, et ma tahtsin enne ennustatud vihma Tartusse jõuda.

Nagu ma juba eile mainisin, siis võistlusel ma ei osalenud. Erinevatel põhjustel. Stardis istudes ja abikohtunikku mängides tuli küll väike isu peale, et tahaks uisud jalga saada. Aga see selleks. Ilmastikuolud olid samasugused nagu eelmisel aastal Kevadrulli ajal. Tagasiteel oli tuul vastu, aga kõik starti läinud võistlejad rõõmsalt üle finishi ka jõudsid. Palju õnne võitjatele!

Kui viimane oli üle joone saanud, istusin mina ratta selga ja keerasin nina Tartu poole. Olin üpris kindel, et sellest saab olema üks kannatuste rada. Suur oli minu üllatus, kui ma vähem kui kahe tunni pärast juba Tartus olin. Nägu naerul.

Kartsin Pühajärve tõuse. Aga nende tipus olles ei olnudki need enam nii kohutavad. Kõige raksem koht oli vast Pangodi kant, aga kui ma sellest kausist seal välja sain, siis läks asi kuidagi väga libedalt. Kojusõit oli kõvasti lihtsam ja kiirem kui sinna sõit. Tartule lähenedes avastasin ennast lugemast, mitu tõusu veel jäänud on, aga kuna need olid kõik lauged, siis liigitasin nad automaatselt "mõttetute" alla. See tegi tuju rõõmsaks. Paar aastat tagasi olid tõusud mu kõige nõrgem koht. Ega ma nüüd ka kes teab mis tugev ole, aga nende otsa sõitmine ei ole enam nii suur lõhkumine.


Aga laager. Võrreldes eelmise aastaga oli asi kuidagi rohkem laiali valgunud meil. Ei oskagi päris hästi seda seletada, aga Margusel oli kuidagi kõik rohkem koos. Eks see oli natuke väiksem koht ka. Võib- olla sellepärast eelistaksin ma seda kohta Käärikule. Samas jätkuvalt on Käärikul kõik asjad käe-jala juures. Igal juhul on nüüd selle aastane kevadlaager läbi ja üle jääb peagi algavad võistlushooaega ootama jääda.

Laager numbrites:
Ratas 6h:17m:53s ja 145 km
Uisk 1h:10m:02s ja 24.03 km
Jooks 1h:25m:31s
ja 11.75 km
Matk 1h:46m:33s ja 11.51 km
Ujumine 0h:35m
ja 1.2 km
Jõud (ÜKE) 1h:30m
ja 1.7 km

KOKKU 12h:44m:59s ja 195 km

Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel aastal oli lõpus umbes 1h rohkem treenitud, aga siis sai ka rohkem uisutatud. Kolmapäeval proovin uuesti uisud jalga panna ja ühe kiirema trenni teha.

Aga mis edasi? Sellel aastal ma kõigist etappidest kindlasti osa ei saa võtta. Kindlasti jääb vahele esimene Rapla ja juuli alguses ka Pärnu. See viimane puhtalt sellepärast, et mulle üldse ei meeldi see rada seal. Uued- Viitna, Tabasalu ja Tartu, saab tõenäoliselt lihtsalt huvi pärast läbitud. Jõhvi ka, sest see rada oli eelmisest hooajast mu lemmik. Mis Tallinnast saab, oleneb kõik sellest, kus kohas see see aasta toimub. Kindel laks on Tartu Rulluisumaraton.

Järgmine võistlus on mul aga Tartu Jooksumaratoni 10 km (enne seda veel üks soojendav Heateo Jooks), mida ma lähen lihtsalt läbima, kuna jooksja ma suurt ei ole tegelikult. Medalikogu tahab aga uuendust. :)
 
*Väikese boonusena sain ma laagrist kaasa aga prillid, mis mul nüüd näkku päevitatud on. Mitte, et seal niivõrd palju päikest näha sai.

Olge mõnnad,
Liisu


3 May 2014

Kui keha valutab

Hommikul lonkisin ma jälle esimese asjana hommikusöögile. Jalalaba valutas, põletik oli eile tekkinud villi sisse jõudnud. Kindel värk, et uisud võivadki unistuseks jääda see laager. Vähemalt sai selles laagris 24 kilomeetrit uiskudel veedetud. Uisulaager ikkagi ju. Leppisime (peaaegu kõigi) naistega kokku, et esimese trenni veedame me ratta seljas ja teise matkates. See teine jäi küll veel natuke lahtiseks.

Igaljuhul. Istutasime end Käärikul sadulasse ja suundusime Sihvale. Kohe alguses esimestel tõusudel sai mulle selgeks, et see saab üks pressimine olema. Esimesed 10 km läksid tegelikult üllatavalt libedalt. Sihvalt keerasime Sangaste poole ja kui see tee ka otsa sai, suundusime Otepää peale. Eelmisel aastal sõitsin ma seda teed teistpidi läbi, aga kuna niiviisi oleks Pühajärve mäed meile tõusudeks olnud, siis mõtlesime tee teistpidi läbida.

Mingi hetk lagunes meie naiste punt täiesti koost ja sõit jätkus uhkes üksinduses. Tuul oli nii ja naa. Üks hetk vastu, teine hetk küljelt. Panin muusika kõrva. Natuke läks paremaks olek. Reied ähvardasid, et kui ma ära ei lõpeta, siis nad keelduvad minuga edaspidi koostööd tegemast. Munaka kõrval olev tõus ja sellele järgnev Tehvandi tõus olid ikka juba päris kurvad. Ootasin seina. Õnneks jäi sellest natuke siiski veel puudu. Seisma ka ei saanud jääda, sest just samal hetkel tuli vastu ratturite kamp, teretasime. Sain natuke energiat juurde. Jõudsin üles välja.

Puhaksime tsipa Tehvandil, ootasime veel viimase tulija ka ära ja sõitsime edasi. Muidugi jälle uhkes üksinduses. Me isegi mitte enam ei üritanud koos minna, sest ilmselgelt oli meil kõigil erinev tempo. Pühajärve laskumistel hakkas jälle külm. No tõesti oli külm. Ja siis algasid jälle need Sihva-Kääriku tõusud. Neid võttes ma ikka põhimõtteliselt "seisin" vahepeal korraks. Aga lõpuks jõudsin ikkagi poolsurmväsinuna Käärikule tagasi.


Õhtul läksimegi matkama. Võtsime Kekkose raja ette tagurpidi. Harimäel otsustasime mõnega lõigata ja mööda kruusateed alla tagasi tulla. Päris Kekkost läbi ei teinud. Lõputõusudeks olid 5km raja lõpus olevad künkad. Eile tundusid need palju meeldivamad kui täna.


Tänane trennisaak:
Ratas 40.46 km ja 1h:46m:52s
Matk 11.51 km
ja 1h:46m:33s

Homne võistlus jääb minu jaoks vahele. Õnneks või kahjuks. Saatsin isegi uisud Tartusse tagasi täna. Ma ei hakka neid endale jalga toppima. Ega see põletik muidu ju ära ei lähe, kui puhata ei lase. Aga ega see homne mul nii kergelt ka ei lähe, sest ma pean veel ju rattaga Tartusse tagasi vurama. Lasen reitel ka puhata. Loodan, et äkki saan enne vihma tulema ja jõuan ka koju. Vihmaga oleks väga nadi sõita ja sellele laagrile punkt panna.


Kokkuvõtte teen homme. Täna on aeg nii kaugel, et tuleb magama ära minna. Keha valutab. Väsimus on suur. Tuju on samas hea ja vaim on tugev.

Olge ägedad,
Liisu

2 May 2014

Vinguviiul

Hommikul kell küll helises 7:45, aga mina end hommikujooksule ajada ei jõudnud. Uni oli liiga suur. Ega ma sellest poolest lisatunnist enam midagi väga juurde ei saanud, aga see selleks. Vedasin end lõpuks siiski hommikusöögilauda, padi veel näos. Lauas sai kokku lepitud, et esimene trenn täna on uisutamine Otepää-Kääriku kergliiklusteel.

Enne trenni sain veel 10 minutikest sõba silmale. Eelmiste päevade väsimus hakkas vaikselt maha murdma. Sellest sain lõpuks jagu. Panime hotellis uisud jalga ja suundusime Sihva poole. Ja siit sai alguse minu vinguviiuli soolo, mis kestis kuni õhtuse trennini välja.

Kõigepealt ei saanud ma suurt midagigi sõita, kui mu jalad juba tuld hakkasid välja sülitama. Kuna mul on veidi kõvemad rattad ka hetkel all, siis mu hellad jalakesed ei olnud üldse rahul. Selline tunne, et keegi pigistaks jalalabasid kruustangide vahele. Aga see on juba ammu teada probleem mul, mis laheneb tõenäoliselt (lodoetavasti) alles siis, kui ma endale laiema liistuga või lausa jala järgi tehtud uisud soetan, aga see on juba nii ära leierdatud teema, et las ta jääb.

Kogu selle natuke üle tunniajase trenni, olin ma sunnitud valu tõttu uiske jalast kakkuma vist 4 või isegi 5 korda. No nii ei saa ju trenni teha. See viis tuju täitsa alla. Jõudu nagu on, tehnika on enam vähem (see küll lagunes jalavalu tõttu koost), aga sõita ei saa, sest põrgulikult valus on. Punnisin ikka oma trenni ära. Tuul oli ka muidugi igas asendis vastu. Ja siis need tõusud vastu tuult. Neist ma üldse rääkima ei hakkagi.

Arvate, et see on kogu mu ving? Ei, ei ole! Kõigele tipuks, nagu kirss tordi peal, hakkasin ma tagasiteel hotelli tundma, et mu vasaku jala sisekandile hakkab tekkima üks moodustis. Võtsin korra uisu jalast. Mõtlesin, et äkki sokk on kuidagi halvasti jäänud või on uisu sisse mingi herneterake sattunud. Ei olnud tuhkagi. Ma ei tea, kust ta tuli, aga tagasi jõudes ei olnud üldse mitte meeldiv üllatus see, et mu vasaku jalalaba siseknadil on nii 2cm läbimõõduga vill.

Uisutamine 24.03 km ja 1h:10m:02s
Max kiirus 43.1 km/h
Avg kiirus 20.6 km/h

Erakogu

Ma ei ole juba tükk aega uisutades ühtegi villi üles korjata suutnud. Tema päritolu jääbki vist saladuseks. Ise kahtlustan kõikide tänaste tegurite kurja koostööd- vastutuul, tõusud, valutavad jalad, mis mu tehnikat lõhkusid ja ammu teada tõde, et enamus ville, mis su jalakeste peale uisutades tekivad, on põhjustatud lihtsalt halvast sõidutehnikast.

Kogu see jama viis mu tuju nii kohutavalt alla, et ma suutsin vist kõigile, kes minuga väljastpoolt laagrit suhelda üritasid, kuidagi kurjalt midagi öelda. Vabandan!

Õhtuseks trenniks pidi olema tehnikatrenn Tehvandi staadionil. Minu sise- ja välistunne ütlesid, et uisud kohe kindlasti täna rohkem valikus ei ole. Kahtlesin, kas tossudki jalga lähevad. Saatsin teised Tehvandile ära ja ise olin raudpolt kindel, et ma lähen jõusaali, teen ÜKEt. Plaaniks see jäigi. Kui ma juba riided selga ja tossud jalga olin saanud, siis ei tundnudki olukord nii kehv ja ma suundusin hoopis metsa. Päris Kekkose raja läbimiseks mul enam aega ei olnud, sest ma olin üpris kindel, et ma tervet teed nii kui nii joostes ei läbi. Võtsin siis eesmärgiks läbida 5km raja, 3 km raja ja siis sinna otsa veel 2,5 km raja. Pärast esimest viite kilomeetrit vaatasin kella ja avastasin, et mul on veel aega ühe viieka jaoks. Sinna ma siis läksingi. Kõrvus mõnus muusika, tempo oli hea, tõusud reipal sammul, ülejäänud rahulik jooks. Laulsin kõva häälega Koit Toome Suusapalavikku kaasa.

Jooks 10.28 km ja 1h:14m:06s

Kusjuures Suusapalavik ei ole üldsegi nii mitte vale laul praegu, sest meil on siin  mitu korda vahepeal lund alla sadanud. Teiste tehnikatrenn jäi ka sellepärast lühikeseks, et neil hakkas rahet sadama. Minul tuli metsas vahepeal ainult kerget vihma. Kerget, aga külma vihma.

Pärast jooksu liitusin teistega jõusaalis. Tegin niisama mõned jõu- ja ilunumbrid peale ja suundusime sööma. Pärast sööki väike Kekkose saunaring.

Aga üldiselt on siin ikkagi mõnus ja rahulik ja sportlik olla. Tuba on alates esimesest trennist väikestviisi seapesa, aga vähemalt on tuba poolteist korda suurem, kui eelmisel aastal. Samas meeldis mulle kogu see majutuse ja söögi pool Margusel (see koht kus me eelmisel aastal laagritasime) rohkem. Sportimisvõimalused on siin Käärikul muidugi etemad.

Kokkuvõtteks oskan ma ainult nii palju öelda, et ma loodan, et homsed trennid saavad peetud päikese käes ja et mu jalad vastu peaksid. Hetkel on kerge invaliidi tunne, kui voodist esimese raksuga kohe üles ei saa.

Palju päikest,
Liisu

1 May 2014

Vihma sajab, kõik ujub

Hommik. Kell näitas 7:45 kui kell helises. Väss oli suur, aga vaja oli kiirelt riidesse saada ja õue minna. Hommikujooks ootas. Jooksime metsavahele kuskile staadionile, tegime väikese hommikuvõimlemise ja jooksime tagasi otse hommikusöögilauda.

Pärast hommikusööki saatsime mõned tugevamad Viljandi järve jooksule ja ise läksime veel väikesele puhkusele. Plaan oli minna uisutama. Plaan oli hea, aga ilm ei olnud päri. Pool tundi enne trenniminekut hakkas sadama. Mehed, tugevad, otsustasid minna ratast sõitma. Meie naised suundusime jõusaali.

Väike soojendus jooksulindil ja siis panime kokku ühe ÜKE ringtreeningu ja tegime need 7 harjutust 5 ringi, vähemalt 15x igal ringil, läbi. Võttis ikka läbi küll. Mõned hüpped pingile ja üle selle, kükid, tasakaalu-jõu harjutused, kõht ja selg. Kõik sai soojaks. Pärast trenni käisime korraks Otepääl poes, tagasijõudes lõuna ja siis mõnus pooleteise tunnine unepaus. Nii hea uni oli. Isegi und nägin. Raske oli üles saada.

Õhtune trenniplaan oli panna plaan kokku pool tundi enne õhtust trenni. Kõik olenes sellest, kas vihma sajab veel või mitte. Arvata võib, et vihma sadas, aga see meie tugevaid ei häirinud. Enamus läksid Kekkose rajale matkama. Kaks sportlast (mina kaasaarvatud) otsustasid ujuma minna Pühajärve Spa'sse.

Ujuda on ikka vapustavalt mõnus. Jälle pean kahetsusega mainima, et ma lihtsalt ei jõua sellesse trenni väga tihti. Aga ujuda oli hea. Mõnus lõdvestus enne homset rullitrenni (loodetavasti rullitrenni). Loodame, et ilm peab, sest no me oleme siiski rulluisulaagris.

Pärast õhtusööki pakkisime end kõik autodesse ja sõitsime uuesti Pühajärve Spa'sse. Seekord oli meile broneeritud 2h bowlingus. Kaks esimest viset läks üle ootuste hästi, edasi läks kõik ikka no nii allamöge. Või siis pigem renni. Õnneks päris viimane ei olnud. :)

Erakogu 
 
 Erakogu

Aga nii väsinud ei ole juba tükk aega olnud, kui ma praegu olen. Peaks end magama ära keerama. Aga no magamisest, söömisest ja trennist enamasti need trennilaagrid ju koosnevadki. :)

Lõbus on, aga mõte ei lenda hetkel kuskile. Äkki homme on siin mõni külalisesineja.

Tänane trennisaak:
ÜKE 1h:30m 1.7km
Ujumine 35m 1.2km
Bowling (aktiivne puhkus) 2h

Palju päikest,
Liisu