12 May 2014

Heateo jooks ja SEB 32. Tartu Jooksumaraton (10km)

Minu päevad on ikka veel sama pikad nagu nad viimased paar kuud olnud on. Hommikul välja ja hilja õhtul alles koju. Aga just nii mulle meeldibki. Vähemalt niikaua kuni enam ei meeldi. Isu trenni teha on siiski tagasi tulnud. Neljapäeval (siis kui oleks pidanud) ma sinna küll ei jõudnud, aga reedel oli tahtmine nii suur, et läksin ma jõusaali 20:30 ja lahkusin sealt alles siis kui uksed kell 23 sulgeti. Mõeldes nädalavahetusele ja sellele, et mind ootab ees kaks päeva jooksmist, üritasin ma siiski oma jalgu hoida ja pigem ülakeha treenida. Seda trenni tundsin ma veel tänagi jooksu ajal, kui rinnalihased lihtsalt endast pidevalt märku andsid. Õnneks oli see siiski selline mõnus hellus, mis sulle lihtsalt teada annab, et sa oled ennast liigutanud.

 Erakogu

Eile läksime me sõpradega ja EMÜ ÜE Esimummuga aga head tegema. Ilm oli super, seltskond oli super ja rada oli veel mõnusam. Enamust teest ma siiski kõndisin, kuna Mummul oli turvameest vaja. Aga tundus, et jalg on mõnusalt kerge ja jooksmine hakkam mulle üha enam meeldima.

Sõbrad hoos Erakogu

Täna hommikul, kui ma ärkasin, siis ei olnud küll mingit tunnet, et peaks kuskile Tartu Maratonile minema. Lihtsalt loivasin, nagu ma vabal päeval ikka loivan ja astusin voodist välja alles pool tundi enne väljasõitu. Võib-olla oli asi ka selles, et eelmine öö jõudsin ma alles pool kolm koju. Aga mingit erilist väsimust küll ei olnud. Sõin oma kõhu täis, võtsin oma paar varandust kaasa ja alustasime sõitu Elva poole. Kusjuures parem põlv andis endast pidevalt negatiivselt märku.

Elvasse jõudsime siis, kui Fosti finisheerus. Mina seadsin end raja kõrvale ning jäin tuttavaid nägusid ootama. Lõpuks üks ka tuli- minu tubli treener. Jooksin talle finishisse vastu, tee pealt korjasin veel üles oma uisuduo teise poole Asti, keda pole juba peaaegu, et pool aastat näinud (natuke liialdan). Meie kolme taaskohtumine oli nii rõõmustavalt mõnus, et see seadis kogu ülejäänud päevaks mulle rõõmsa tuju.

Saime vaid natuke juttu puhuda, kui juba oli vaja minul starti kiirustada. Leidsin oma koridori üles ja silmasin ühte tuttavat TIT'i vesti. Läksin ette poole. Ja juba käiski stardipauk....

Pärast esimest TP'd hakkas jubedalt paremalt poolt pistma. Päris seisma ma keeldusin jääma. Küll aga pidin ma natuke jalutama. Selle valuga kaklesin ma järgmised kaks kilomeetrit. Vaheldumisi kõndisin ja jooksin. Pärast viiendat valu kadus. Võib-olla ma unustasin selle lihtsalt ära. Sukeldusin muusikasse. Tänane valik olid eilse Eurovisiooni hitid, täpsemini Prantsusmaa ja Saksamaa laul. Need kaks siiamaani kummitavad mul vaheldumisi. Aga need andsid ka mõnusa tempo mulle.

Mingi hetk, kui kilomeetreid aina vähemaks hakkas jääma, tundsin, et jooksen liiga kiirelt. Võtsin tempot alla. Üks perekond jooksis mööda. Siis tempo jälle tõusis ja mina möödusin neist. Siis jälle nemad minust ja siis mina jälle neist, kuni ma lõpuks taipasin, et nende tempo on ideaalne mulle ja ma nende kõrval edasi jooksin. Ühe tõusu peal nad jäid aga kuidagi väga aeglaseks, panin neil eest ära. Rohkem ma neid enam ei kohanud.

Viimasel kilomeetril oli tore raja ääres tuttavaid nägusid näha ja ergutussõnu kuulda. Viimased mõnisada meetrit läks nagu lennates. Finishikoridoris minu ees olevad mõned jooksjad olid piisavaks motivatsiooniks, et ma tempot juurde paneks ja neist mööda jõuaks veel enne lõpujoont. Kui mulle pärast 10km ja 1h:15m:47s kohale jõudis, et mina, kellel ei ole olnud just jooksmisega häid kokkupuuteid minevikus, sellel TJMil osalesin ja sellest mõnu tundsin, oli mu näol samasugune naeratus nagu siis, kui ma eelmisel aastal RUMi läbi sõitsin.

Medal käes! Erakogu

Ajaga jäin ma väga rahule. Enne jooksu olin ma enda jaoks paika pannud, et 1h:15min kanti võiks see aeg mul tulla. Ja nüüd on mul midagi, mida järgmisel aastal üle lüüa.

Aga joosta oli mõnus! Õhkkond rajal oli siiski kõvasti tõsisem, kui RUMil. Naeratusi ma peaaegu, et ei näinudki. Aga minul oli hea! Pistmine pistmiseks, aga mul on hea meel, et mu jalg rõõmuga lippas. Hommikune põlvevalu oli pigem tingitud sellest väiksest salajasest närviussist mu sees, mitte sellest, et see reaalselt ka mul valutama oleks pidanud.

Loen sellega suvise võistlushooaja avatuks!

Olge mõnusad,
Liis

No comments:

Post a Comment