3 May 2014

Kui keha valutab

Hommikul lonkisin ma jälle esimese asjana hommikusöögile. Jalalaba valutas, põletik oli eile tekkinud villi sisse jõudnud. Kindel värk, et uisud võivadki unistuseks jääda see laager. Vähemalt sai selles laagris 24 kilomeetrit uiskudel veedetud. Uisulaager ikkagi ju. Leppisime (peaaegu kõigi) naistega kokku, et esimese trenni veedame me ratta seljas ja teise matkates. See teine jäi küll veel natuke lahtiseks.

Igaljuhul. Istutasime end Käärikul sadulasse ja suundusime Sihvale. Kohe alguses esimestel tõusudel sai mulle selgeks, et see saab üks pressimine olema. Esimesed 10 km läksid tegelikult üllatavalt libedalt. Sihvalt keerasime Sangaste poole ja kui see tee ka otsa sai, suundusime Otepää peale. Eelmisel aastal sõitsin ma seda teed teistpidi läbi, aga kuna niiviisi oleks Pühajärve mäed meile tõusudeks olnud, siis mõtlesime tee teistpidi läbida.

Mingi hetk lagunes meie naiste punt täiesti koost ja sõit jätkus uhkes üksinduses. Tuul oli nii ja naa. Üks hetk vastu, teine hetk küljelt. Panin muusika kõrva. Natuke läks paremaks olek. Reied ähvardasid, et kui ma ära ei lõpeta, siis nad keelduvad minuga edaspidi koostööd tegemast. Munaka kõrval olev tõus ja sellele järgnev Tehvandi tõus olid ikka juba päris kurvad. Ootasin seina. Õnneks jäi sellest natuke siiski veel puudu. Seisma ka ei saanud jääda, sest just samal hetkel tuli vastu ratturite kamp, teretasime. Sain natuke energiat juurde. Jõudsin üles välja.

Puhaksime tsipa Tehvandil, ootasime veel viimase tulija ka ära ja sõitsime edasi. Muidugi jälle uhkes üksinduses. Me isegi mitte enam ei üritanud koos minna, sest ilmselgelt oli meil kõigil erinev tempo. Pühajärve laskumistel hakkas jälle külm. No tõesti oli külm. Ja siis algasid jälle need Sihva-Kääriku tõusud. Neid võttes ma ikka põhimõtteliselt "seisin" vahepeal korraks. Aga lõpuks jõudsin ikkagi poolsurmväsinuna Käärikule tagasi.


Õhtul läksimegi matkama. Võtsime Kekkose raja ette tagurpidi. Harimäel otsustasime mõnega lõigata ja mööda kruusateed alla tagasi tulla. Päris Kekkost läbi ei teinud. Lõputõusudeks olid 5km raja lõpus olevad künkad. Eile tundusid need palju meeldivamad kui täna.


Tänane trennisaak:
Ratas 40.46 km ja 1h:46m:52s
Matk 11.51 km
ja 1h:46m:33s

Homne võistlus jääb minu jaoks vahele. Õnneks või kahjuks. Saatsin isegi uisud Tartusse tagasi täna. Ma ei hakka neid endale jalga toppima. Ega see põletik muidu ju ära ei lähe, kui puhata ei lase. Aga ega see homne mul nii kergelt ka ei lähe, sest ma pean veel ju rattaga Tartusse tagasi vurama. Lasen reitel ka puhata. Loodan, et äkki saan enne vihma tulema ja jõuan ka koju. Vihmaga oleks väga nadi sõita ja sellele laagrile punkt panna.


Kokkuvõtte teen homme. Täna on aeg nii kaugel, et tuleb magama ära minna. Keha valutab. Väsimus on suur. Tuju on samas hea ja vaim on tugev.

Olge ägedad,
Liisu

No comments:

Post a Comment