2 May 2014

Vinguviiul

Hommikul kell küll helises 7:45, aga mina end hommikujooksule ajada ei jõudnud. Uni oli liiga suur. Ega ma sellest poolest lisatunnist enam midagi väga juurde ei saanud, aga see selleks. Vedasin end lõpuks siiski hommikusöögilauda, padi veel näos. Lauas sai kokku lepitud, et esimene trenn täna on uisutamine Otepää-Kääriku kergliiklusteel.

Enne trenni sain veel 10 minutikest sõba silmale. Eelmiste päevade väsimus hakkas vaikselt maha murdma. Sellest sain lõpuks jagu. Panime hotellis uisud jalga ja suundusime Sihva poole. Ja siit sai alguse minu vinguviiuli soolo, mis kestis kuni õhtuse trennini välja.

Kõigepealt ei saanud ma suurt midagigi sõita, kui mu jalad juba tuld hakkasid välja sülitama. Kuna mul on veidi kõvemad rattad ka hetkel all, siis mu hellad jalakesed ei olnud üldse rahul. Selline tunne, et keegi pigistaks jalalabasid kruustangide vahele. Aga see on juba ammu teada probleem mul, mis laheneb tõenäoliselt (lodoetavasti) alles siis, kui ma endale laiema liistuga või lausa jala järgi tehtud uisud soetan, aga see on juba nii ära leierdatud teema, et las ta jääb.

Kogu selle natuke üle tunniajase trenni, olin ma sunnitud valu tõttu uiske jalast kakkuma vist 4 või isegi 5 korda. No nii ei saa ju trenni teha. See viis tuju täitsa alla. Jõudu nagu on, tehnika on enam vähem (see küll lagunes jalavalu tõttu koost), aga sõita ei saa, sest põrgulikult valus on. Punnisin ikka oma trenni ära. Tuul oli ka muidugi igas asendis vastu. Ja siis need tõusud vastu tuult. Neist ma üldse rääkima ei hakkagi.

Arvate, et see on kogu mu ving? Ei, ei ole! Kõigele tipuks, nagu kirss tordi peal, hakkasin ma tagasiteel hotelli tundma, et mu vasaku jala sisekandile hakkab tekkima üks moodustis. Võtsin korra uisu jalast. Mõtlesin, et äkki sokk on kuidagi halvasti jäänud või on uisu sisse mingi herneterake sattunud. Ei olnud tuhkagi. Ma ei tea, kust ta tuli, aga tagasi jõudes ei olnud üldse mitte meeldiv üllatus see, et mu vasaku jalalaba siseknadil on nii 2cm läbimõõduga vill.

Uisutamine 24.03 km ja 1h:10m:02s
Max kiirus 43.1 km/h
Avg kiirus 20.6 km/h

Erakogu

Ma ei ole juba tükk aega uisutades ühtegi villi üles korjata suutnud. Tema päritolu jääbki vist saladuseks. Ise kahtlustan kõikide tänaste tegurite kurja koostööd- vastutuul, tõusud, valutavad jalad, mis mu tehnikat lõhkusid ja ammu teada tõde, et enamus ville, mis su jalakeste peale uisutades tekivad, on põhjustatud lihtsalt halvast sõidutehnikast.

Kogu see jama viis mu tuju nii kohutavalt alla, et ma suutsin vist kõigile, kes minuga väljastpoolt laagrit suhelda üritasid, kuidagi kurjalt midagi öelda. Vabandan!

Õhtuseks trenniks pidi olema tehnikatrenn Tehvandi staadionil. Minu sise- ja välistunne ütlesid, et uisud kohe kindlasti täna rohkem valikus ei ole. Kahtlesin, kas tossudki jalga lähevad. Saatsin teised Tehvandile ära ja ise olin raudpolt kindel, et ma lähen jõusaali, teen ÜKEt. Plaaniks see jäigi. Kui ma juba riided selga ja tossud jalga olin saanud, siis ei tundnudki olukord nii kehv ja ma suundusin hoopis metsa. Päris Kekkose raja läbimiseks mul enam aega ei olnud, sest ma olin üpris kindel, et ma tervet teed nii kui nii joostes ei läbi. Võtsin siis eesmärgiks läbida 5km raja, 3 km raja ja siis sinna otsa veel 2,5 km raja. Pärast esimest viite kilomeetrit vaatasin kella ja avastasin, et mul on veel aega ühe viieka jaoks. Sinna ma siis läksingi. Kõrvus mõnus muusika, tempo oli hea, tõusud reipal sammul, ülejäänud rahulik jooks. Laulsin kõva häälega Koit Toome Suusapalavikku kaasa.

Jooks 10.28 km ja 1h:14m:06s

Kusjuures Suusapalavik ei ole üldsegi nii mitte vale laul praegu, sest meil on siin  mitu korda vahepeal lund alla sadanud. Teiste tehnikatrenn jäi ka sellepärast lühikeseks, et neil hakkas rahet sadama. Minul tuli metsas vahepeal ainult kerget vihma. Kerget, aga külma vihma.

Pärast jooksu liitusin teistega jõusaalis. Tegin niisama mõned jõu- ja ilunumbrid peale ja suundusime sööma. Pärast sööki väike Kekkose saunaring.

Aga üldiselt on siin ikkagi mõnus ja rahulik ja sportlik olla. Tuba on alates esimesest trennist väikestviisi seapesa, aga vähemalt on tuba poolteist korda suurem, kui eelmisel aastal. Samas meeldis mulle kogu see majutuse ja söögi pool Margusel (see koht kus me eelmisel aastal laagritasime) rohkem. Sportimisvõimalused on siin Käärikul muidugi etemad.

Kokkuvõtteks oskan ma ainult nii palju öelda, et ma loodan, et homsed trennid saavad peetud päikese käes ja et mu jalad vastu peaksid. Hetkel on kerge invaliidi tunne, kui voodist esimese raksuga kohe üles ei saa.

Palju päikest,
Liisu

No comments:

Post a Comment