30 Jun 2014

Pane oma suu kinni!

Mulle tundub, et juuni saab kokku võtta väga lihtsalt just nende nelja sõnaga. Keegi peale minu pole mulle seda küll öelnud...või lihtsalt pole julgenud öelda. Mul on tunne, et ma olen oma aasta limiidist juba liiga palju täis rääkinud. Kuidas ma jaksan (seda on küll küsitud)? Ma ei tea. Ja ega need piinlikud momendid ka tulemata jää niimoodi...kahjuks...

Juuni algas sess lõppes. Läks enam-vähem, alati saab paremini. Pärast seda võtsin aja kohe eriti palju maha. Pole veel siiamaani produktiivsuse rongile tagasi saanud. Oi, ma pean oma kalendri lahti võtma, et mäletada, mida ma tegin ja kus ma käisin.

1) Grilliumil võistlesime. Õigemini käisime Pärnut nautimas. Mõnus ja lõbus oli, kõhu sai täis ja seltskond oli muidugi üle prahi!

Erakogu

2) Viitna Rullimaraton ja Tabasalu Rullimaraton, mis läksid ühtemoodi sitasti ja pärast neid kahte läbikukkumist põrutas mott mutta ja ma võtsin vastu otsuse, et sellel aastal ma EMT'd ei sõida vaid keskendun kõigepealt sellele, et RUMiga augustis hakkama saada.

Erakogu

3) Üliõpilasesinduse koolitus ja suvepäevad, mis olid raudselt selle kuu kolm kõige ägedamat päeva. Pole juba ammu nii palju ja korraga naernud kui seal sai. Ja karaoke!

Erakogu

4) Jaanipäev, mida sai kõigepealt enneaegselt tähistatud Tallinnas ja siis õigeaegselt Värskas. Tallinna pidu on juba traditsiooniks saanud ja tavaliselt oleme me suutnud ilma vihmata hakkama saada, seekord sadas õhtul ja öösel vihma, kuid kuna hommikul oli ilm äraütlemata soe ja mõnus, siis läks pidu veel teinegi päev grillides ja jalgpalli mängides edasi.

Erakogu

5) Veel üks Pärnu reis minu lemmiku fotograafi (vaata SIIA) sünnipäevale, mis oli üks suur filmiõhtu - The Grand Budapest Hotel (mõnus aga veidi segane komöödia), Rec (Hispaania õudukas) ja Lego Movie. See viimane oli üle pika aja selline film, mis oli nii armas, et mul oli terve aja tobe naeratus näol. 
6) Seto Folk, millele ma alguses ei pidanud üldse minemagi, aga plaanid muutusid. Tegelikult pidin ma lihtsalt öömaja pakkuma oma maakodus sõpradele, kes sinna läksid. Ilmaga vedas lausa meeletult, sest laupäev oli täpselt paras üheks mõnusaks grilliks. Lisaks veel paadisõit järvel või Värska lahes, kitarr, kõige värskem suisukala mida tahta, päike ja sõbrad ja nali ja õhtul folgile (läbi metsatuka). 

Erakogu

Sportimise mõttes. Alguses sai väga vedama ja siis jäi täiesti pidama. Nagu ikka. Kaks esimest nädalat uues kuus olen ma nii äksi täis kõike tegema ja siis kaob sportimine mu päevakavast täielikult. Täna alles sain tossud jalga, et üks jooksuring teha. See oli üks raskemaid jookse viimasel ajal. Kurb, aga mul on tunne, et ma pean algusest peale alustama oma põhja ladumist ja arengut. Aga oma vigadest õpitakse. 


Aga, et tuju parendada kogu sellest spordivähesusest, siis ma hakkasin jälle joonistama.

Erakogu

22 Jun 2014

On OK mitte olla OK!

Üks peatükk mu elus sai mõni aeg tagasi otsa. Ja kuigi ma olen elevil, et uusi peatükke kirjutada, tunnen ma, et mul on vaja aega, et leinata, et üks on otsa saanud. Alati öeldakse, et ära nuta, kuna see sai läbi, naerata, kuna see juhtus ja see on vapustav lause ja see meeldib mulle, kuid kui miskit suurt Sinu jaoks lõppeb, siis ma tunnen, et on vaja seda aega, millal Sa saad ja võid olla kurb.

Paljud inimesed arvavad, et nutmine ning kurbuse välja näitamine ja abi palumine on läbikukkumine. Nad näevad seda kui nõrkust ja minu arvates on asi risti vastupidine. Ma isiklikult arvan, et abi palumine näitab palju rohkem julgust. Lihtne on olla lihtsalt vait. Abi palumine ja tunnistamine, et ma ei saa hetkel hakkama ja et mu elus on probleeme, ma arvan, et see on raskem ja julgem asi, mida teha. Ja see aitab ka kiiremini terveks saada. Minu jaoks oli see alati raske. Ma olin teismelisena alati väga salatsev. Mulle ei meeldinud abi paluda. Tegelikult sai see alguse juba lapsena.

Ükskõik, mida ma tegin, ma pidin tõestama, et ma saan ise hakkama. Ma pidin näitama, et ma olen suuteline asju ise tegema. Ja see saatis mind läbi mu elu kuni tänaseni. Teistele inimestele näib see kui "Ta on nii iseseisev ja ta saab kõigega ise hakkama!" Kui tegelikult olen mina: "Ma ei tea, mida paganat ma teen, aga ma teen näo, et ma tean ja võib-olla siis ei küsi keegi, kas mul on abi vaja ja kui ma ei saa sellega hakkama, siis see on minu enda süü ja ma tegelen tagajärgedega." Ja see on üks äraütlemata halb viis, kuidas elada.

Palju raskem on öelda, et mul ei ole kõik korras. Palju raskem on öelda "Tegelikult, elu sakib praegu!" Aga see on parem. On parem ja tervislikum seda kellegagi jagada, kui üksinda kõigega hakkama saada. Ja see ei tähenda, et Sa oled nõrk või et Sa oled läbi kukkunud. See tähendab lihtsalt, et Sa ei ole superkangelane. Ja ükskõik kui palju meile ei meeldiks mõelda endist kui superkangelastest, mõnikord me lihtsalt oleme kurvad ja mõnikord on elu liiga raske, et üksinda hakkama saada ja mõnikord kõik lihtsalt sakib!

Ma olen hiljuti õppinud, mitte et ma oleks kunagi arvanud, et ma olen superkangelane, ma olen õppinud, et üks hetk ma enam ei saanud üksinda nii hästi hakkama, kui ma arvasin, et ma võiks saada. Ma pidin aru saama, et see on OK. On OK nii tunda ja on OK tahta enda kõrvale sõpru ja on OK öelda, et miski on halvasti praegu ja küsida, et kas keegi saaks Sulle toeks olla, et Sa ei peaks ennast enam nii sitasti tundma. Kui Sa küsid abi õigetelt inimestelt, siis nad küsivad vastu, et miks Sa varem nende poole ei pöördunud. Ja see on tore. See on hea tunne!

Point on, et on OK olla kurb ja on OK olla mitte OK kohe kui midagi halba juhtub. Ja on hetki, kui Sa pead olema lihtsalt natuke isekas. Nagu lennukis. Teate küll seda, kui nad ütlevad, et pange hapnikumask kõigepealt endale ette ja siis aidake alles teisi. Ja viimaste kuude jooksul olen ma üritanud seda hapnikumaski kõigepealt endale ette panna, enne kui ma teiste peale mõtlen. See on olnud minu jaoks väga raske ja alati pole see ka välja tulnud, aga ma arvan, et ma olen selle lõpuks ära õppinud. Ja nüüd on see peatükk minu elus läbi.

Hea on see, et ma olen hakanud avastama, et mis on minu jaoks hea ja mis on halb ja millest ma peaks lahti ütlema ja millest kinni hoidma. Ja nüüd pean ma sellega lihtsalt harjuma. Ja ma ei tea kuidas seda teha, veel.
On OK mitte olla OK! Saa sellest aru ja mida varem Sa sellest aru saad, seda paremaks asjad lähevad. Nii, et tee seda! Ära ürita üksinda hakkama saada asjadega, mis on Sinu jaoks liiga rasked. Sellel ei ole mingit mõtet. Küsi abi! Sellepärast, et on normaalne küsida abi! See ei tee Sinust läbikukkujat, see teeb Sinust inimese.



Allikas: Internet




13 Jun 2014

Kas tõesti on võimalik ilma valuta uisutada?

Pärast pühapäevast suurt pettumust mõtlesin esmaspäeval, et taastan uuesti usu sporti. Vaatasin ilmateadet. Näitas sooja. Panin selga lühikesed rattariided ja istusin sadulasse. Võtsin ette oma tavapärase ~40 km rattaringi. Plaan oli mina rahulikult lõdvestavat sõittu tegema. Pühapäeval nii kui nii palju sõita ei saanud. Läbi Ülenurme Roiusse, sealt Luunja poole ja tagasi Tartusse. Kuskil Luunjas sai mul vesi otsa. Ilm oli üpis palav. Astusin korra ratta seljast maja ja läksin Luunja peale kraani otsima. Kraani ma ei leidnud, aga leidsin, et Luunja on üks üpris välja surnud koht. Järsku aga kadus päike ja taevas täitus vihmapilvedega. Umbes 15 km enne lõppu hakkas järsku sellist padukat taevast alla kallama, et ma olin hetkega ligumärg. Peatusin korraks ühe veekogu juures, täitsin pudel, vihma sada ikka veel kohutavalt. Kuni koduukseni välja sadas nii, et koju jõudes olin ma ligumärg, liivane ja porine. Nii palju siis usu taastamisest.
Liis: "Hmm, täna on hea päev usk sporti taastada"
Life: "Not today!"
Esmaspäeva õhtul võtsime ette esimese katse teha uiskudega tšiki-briki. Läks tunduvalt paremaks. Selle natuke parenenud tuju pealt võtsin ma kolmapäeval plaani "raske uisutrenni". See traditsiooniline trenn mõni päev enne võistlust, kus sa sõidad ennast tühjaks selleks, et võistlusteks topelt ära taastuda.

Kolmapäeval sõitsin end 10 minutit soojaks ning seejärel panin valmis stopperi ja alustasin aasta esimese tabataga. Tegin 10/20x8. Üle ootuste raske oli. Ma olin üpris kapsas pärast seda. Sõitsin veel peale kuni 45 minutit täis oli. Esimest korda tundsin trennis, et säärelihased hakkavad krampi minema. Õhtul kodus olles hakkas igav ja otsustasin ühe jõukava ka veel peale teha.

Kükid koos raskustega 12 kordusmaksimumi (KM)
Kätekõverdused 10KM
Väljaasted ette raskustega 20 KM kummagi jalaga
kätekõverdused tagatoengus 10KM
20 sek puhkus + 1 ring veel

Püsti sõudmine 10KM
Käte viimine kõrvale 12KM
20 sek puhkus + 1 ring veel

Ülakehatõsted 30KM
Kerepöörded 30KM
Plank 40 sek
Külgplank 40 sek

Kõhu- ja kereseeria oli küll raske. Väga nõrk tunne oli. Järgmine päev andsid lihased ka tunda. Isegi täna annavad need veel tunda. Aga pole hullu.

Eile käisin veel A&T's uiske timmimas ja magneesiumi ostmas. Sama teema, mis esmaspäeval. Fööniga kuumaks ning pressisime liistu lihtsalt julmalt laiemaks. Ma pean ütlema, et täna oli sõites juba palju parem tunne, kui kolmapäeval.


Erakogu

Täna terve tee Tammale hoidsin pöidlaid, et ei hakkaks sadama, kuna pilvi aina kogunes. Tammale jõudes hakkas sadama. Õnneks oli see vaid korraks ning see ei suutnud mind rajalt ära hirmutada. Sain natuke Kerstiga koos sõita ning pärast sõitsin veel üksinda ka peale. Uiske pidin jalast võtma ainult ühe korra. Mis on väga hea tulemus. Pärast seda olid küll tallad natuke valusad, aga see ei olnud see pressimisvalu, mis tavaliselt on, vaid see valu, mis tuleb sellest, et pole lihtsalt ammu ja palju sõitnud ning tallad pole harjunud, aga see õnneks kaob ajapikku.

Homse Tabasalu suhtes on mul vastakad tunded. Ei tea mida oodata. Annan endast parima. Loodan, et vihma jälle ei saja, kuigi selleks on 50-50 võimalus. Tulge ka sõitma, Rahvarullile! Rohkem infot SIIT!

Olge mõnusad,
Liisu

Erakogu

8 Jun 2014

Elu esimene (ja loodetavasti viimane) katkestamine

Kui eelmine aasta läksid kõik sõidud seda paremini, mida halvemini läks soojendus, siis nüüd läks soojendus väga hästi ja sõit kohe eriti kehvasti. Kohe nii kehvasti, et pärast esimest ringi tulin ma rajalt maha.

Põhjuseid, miks ma katkestasin on mitmeid, kuid kõige peamine oli ikkagi see, et mu jalalabad läksid nii kohtuvalt krampi, et ma ei saanud enam korralikult jalga maha pandud ja põhimõtteliselt koperdasin võistluskeskusesse tagasi.

Lisaks veel eriti vihmane ilm. Õnneks mul olid vihmarattad kaasa ja meie sõidu ajaks jäi suurem sadu järgi (maratoonarid said ikka väga suure saju endale kaela) ja isegi päike tuli välja, aga märja kattega sõit on ikka hoopis teine tera. Samas päris paljude suust kuulsin pärast sõitu lauset, et "elu parim sõit".

Minu lõpp jõudis kätte siis kui ma maantee peale jõudsin ja see krobeline teekate mu jalad lõplikult ära tappis. Prooviringi ajal hommiku poole, kui veel tee märg ei olnud, siis ma sain veel ilusti hakkama sellega, kuigi üpris kole oli sõita selle peal. Võistluse ajal langesid aga kõik asjad kokku ja...

Samas kõigil olid ühesugused tingimused ja lõpuks olen ma siiski liiga vähe trenni ka teinud. Tegelikult ei saa ma öelda ka, et ma päris nõrk olen hetkel. Täna ei olnud kohe üldse minu päev lihtsalt.

Samas palju õnne kõigile tublidele, kes esiteks oma distantsi läbi sõitsid ja eriti palju õnne neile, kes seda eriti edukalt tegid!

Homme tuleb laagritele ja uiskudele üks korralik hooldus ja puhastus teha ja siis vaatame edasi, kas äkki saab midagi ikka nende uiskudega teha, et nad veidi mugavamad mul jalas oleks. Kaotada pole väga midagi! Peaasi, et uisku päris ära ei riku.

Liisu

Vot nii märg oligi. Erakogu

7 Jun 2014

Väike hirm Viitna ees

Pole juba TJM'st saadik midagi kirja pannud. Juhtunud on aga palju. Sellepärast polegi aega olnud. Lihtsalt ei ole aega, et blogi aktiivselt pidada. Aga ma ei kurda, sest kiire elutempo sobib mulle ideaalselt ja mida rohkem ma teen, seda rohkem ma jõuan ja kõik puhkehetked tahan ma täielikult ära kasutada, et sõprade seltsis või üksinda naudeldes olla.

Vahepeal on alanud ja läbi saanud sess ja sellega ka neljas aasta, see nn surma aasta veterinaaride jaoks. Oli tõesti väga raske ja oli ikka tükk tegemist, et üksteist mõistuse juures olla, aga me same hakkama! Vahepeal olen ma käinud ühes pulmas. Minu üks parimaid sõbrannasid alates gümnaasiumist, sai tanu alla ja mind tehti pulma kroonikuks. Mis tuletab mulle meelde, et ma lubasin oma mälestused parimatest hetkedest üles kirjutada. Vahepeal on olnud äraütlemata palju koosolekuid ja asja ajamisi, et ma ei suuda neid isegi mitte kokku lugeda. Vahepeal on Grillfestil noorte Eesti meistritiitlile võisteldud (saime eriauhinna ägedaima grillimasina eest). Ja vahepeal on olnud nii vähe trenni, et ma ei taha oma treeningpäevikut vaadata, et sellest kokkuvõtet teha.

Esimumm Mesimumm Erakogu

Uisutama olen siiski mõned korrad saanud, aga ma ütlen ausalt, et on raske olnud jälle joone peale saada. Õigemini ma ei ole veel päris joonele tagasi saanud, aga ma olen sellele lähemal, kui ma kuu aega tagasi olin. Piinlik tunnistada, aga alles täna saime Astiga koos taas rullirajale ja emotsioon pärast trenni oli kordi parem, kui see see aasta veel olnud on. Ma olen tõsiselt igatsenud meie trenne. Kahjuks on meie mõlema elutempo piisavalt kiire, et raske on ühist aega leida. Täna aga leidsime ja seda ennekõike sellepärast, et homme on Viitna rulluisumaraton.

Raplas, kus mina ei osalenud, võitis Asti poolmaratoni naistes esikoha. Homme lähme endast parimat andam. Tunne on okei, kuid juba on hirm sisse löönud. Esimene rullivõistlus, kus ma jälle sõitma pean üle mitme kuu (enne seda oli Schänkel Rull jaanuaris ja enne seda Tallinna Rulluisumaraton septembris). Täna soojenduse ajal oli tunne umbes selline, et kiirust on ja jõudu on ja samm on pikem kui see eelmisel aastal oli, aga pärast kiirendusi taastumine võtab vist kauem aega kui eelmine aasta. Aga see on ka arusaadav, kui pole kiireid trenne teinud. No aga loodame parimat. Loodan, et teie loodate ka! :)

Katsun oma hirmuga kuidagi toime tulla ja homme stardis naeratus näol seista. Sõidu ajal anname endast parima, nagu ikka. Iseasi on see, kas sellest parimast piisab.

Uhke TITikas Erakogu

Olge mõnusad ja võite homse pärva kokkuvõtet ootama jääda! :)

Liisu