8 Jun 2014

Elu esimene (ja loodetavasti viimane) katkestamine

Kui eelmine aasta läksid kõik sõidud seda paremini, mida halvemini läks soojendus, siis nüüd läks soojendus väga hästi ja sõit kohe eriti kehvasti. Kohe nii kehvasti, et pärast esimest ringi tulin ma rajalt maha.

Põhjuseid, miks ma katkestasin on mitmeid, kuid kõige peamine oli ikkagi see, et mu jalalabad läksid nii kohtuvalt krampi, et ma ei saanud enam korralikult jalga maha pandud ja põhimõtteliselt koperdasin võistluskeskusesse tagasi.

Lisaks veel eriti vihmane ilm. Õnneks mul olid vihmarattad kaasa ja meie sõidu ajaks jäi suurem sadu järgi (maratoonarid said ikka väga suure saju endale kaela) ja isegi päike tuli välja, aga märja kattega sõit on ikka hoopis teine tera. Samas päris paljude suust kuulsin pärast sõitu lauset, et "elu parim sõit".

Minu lõpp jõudis kätte siis kui ma maantee peale jõudsin ja see krobeline teekate mu jalad lõplikult ära tappis. Prooviringi ajal hommiku poole, kui veel tee märg ei olnud, siis ma sain veel ilusti hakkama sellega, kuigi üpris kole oli sõita selle peal. Võistluse ajal langesid aga kõik asjad kokku ja...

Samas kõigil olid ühesugused tingimused ja lõpuks olen ma siiski liiga vähe trenni ka teinud. Tegelikult ei saa ma öelda ka, et ma päris nõrk olen hetkel. Täna ei olnud kohe üldse minu päev lihtsalt.

Samas palju õnne kõigile tublidele, kes esiteks oma distantsi läbi sõitsid ja eriti palju õnne neile, kes seda eriti edukalt tegid!

Homme tuleb laagritele ja uiskudele üks korralik hooldus ja puhastus teha ja siis vaatame edasi, kas äkki saab midagi ikka nende uiskudega teha, et nad veidi mugavamad mul jalas oleks. Kaotada pole väga midagi! Peaasi, et uisku päris ära ei riku.

Liisu

Vot nii märg oligi. Erakogu

No comments:

Post a Comment