7 Jun 2014

Väike hirm Viitna ees

Pole juba TJM'st saadik midagi kirja pannud. Juhtunud on aga palju. Sellepärast polegi aega olnud. Lihtsalt ei ole aega, et blogi aktiivselt pidada. Aga ma ei kurda, sest kiire elutempo sobib mulle ideaalselt ja mida rohkem ma teen, seda rohkem ma jõuan ja kõik puhkehetked tahan ma täielikult ära kasutada, et sõprade seltsis või üksinda naudeldes olla.

Vahepeal on alanud ja läbi saanud sess ja sellega ka neljas aasta, see nn surma aasta veterinaaride jaoks. Oli tõesti väga raske ja oli ikka tükk tegemist, et üksteist mõistuse juures olla, aga me same hakkama! Vahepeal olen ma käinud ühes pulmas. Minu üks parimaid sõbrannasid alates gümnaasiumist, sai tanu alla ja mind tehti pulma kroonikuks. Mis tuletab mulle meelde, et ma lubasin oma mälestused parimatest hetkedest üles kirjutada. Vahepeal on olnud äraütlemata palju koosolekuid ja asja ajamisi, et ma ei suuda neid isegi mitte kokku lugeda. Vahepeal on Grillfestil noorte Eesti meistritiitlile võisteldud (saime eriauhinna ägedaima grillimasina eest). Ja vahepeal on olnud nii vähe trenni, et ma ei taha oma treeningpäevikut vaadata, et sellest kokkuvõtet teha.

Esimumm Mesimumm Erakogu

Uisutama olen siiski mõned korrad saanud, aga ma ütlen ausalt, et on raske olnud jälle joone peale saada. Õigemini ma ei ole veel päris joonele tagasi saanud, aga ma olen sellele lähemal, kui ma kuu aega tagasi olin. Piinlik tunnistada, aga alles täna saime Astiga koos taas rullirajale ja emotsioon pärast trenni oli kordi parem, kui see see aasta veel olnud on. Ma olen tõsiselt igatsenud meie trenne. Kahjuks on meie mõlema elutempo piisavalt kiire, et raske on ühist aega leida. Täna aga leidsime ja seda ennekõike sellepärast, et homme on Viitna rulluisumaraton.

Raplas, kus mina ei osalenud, võitis Asti poolmaratoni naistes esikoha. Homme lähme endast parimat andam. Tunne on okei, kuid juba on hirm sisse löönud. Esimene rullivõistlus, kus ma jälle sõitma pean üle mitme kuu (enne seda oli Schänkel Rull jaanuaris ja enne seda Tallinna Rulluisumaraton septembris). Täna soojenduse ajal oli tunne umbes selline, et kiirust on ja jõudu on ja samm on pikem kui see eelmisel aastal oli, aga pärast kiirendusi taastumine võtab vist kauem aega kui eelmine aasta. Aga see on ka arusaadav, kui pole kiireid trenne teinud. No aga loodame parimat. Loodan, et teie loodate ka! :)

Katsun oma hirmuga kuidagi toime tulla ja homme stardis naeratus näol seista. Sõidu ajal anname endast parima, nagu ikka. Iseasi on see, kas sellest parimast piisab.

Uhke TITikas Erakogu

Olge mõnusad ja võite homse pärva kokkuvõtet ootama jääda! :)

Liisu

No comments:

Post a Comment