25 Aug 2014

Eneseületus ehk SEB 8. Tartu Rulluisumaraton (21km)

Reedel käisin siis seal Rullibussi koolitusel. Nagu alati on olnud, siis ka seekord oli juba sellest ühest tunnist palju abi. Ja kuna kohapeal oli võrreldes Tallinna koolitustega üpris vähe inimesi, siis ma sain põhimõtteliselt erakoolituse, mis oli lausa suurepärane. Enamus harjutusi olin ma küll juba teinud, kuid oli ka uusi ning nüüd on mõneks ajaks jälle harjutused olemas, mida ma lihvima saan hakata.

Laupäeva, sprindipäeva, hommikul tegin A&T's ära veel viimased uisuputitamised (soojendasin hüppeliigese koha pealt kokku poole uiske) ja suundusin Tartu Rulluisumaratoni expole. Inimesi oli üpris vähe, aga tuttavaid nägusid see-eest päris palju. See on üks plusse uisuvõistluste juures, nii palju tuttavaid nägusid, keda pole tükk aega näinud. Sprindid on minu jaoks alati huvitavad olnud. Ise ma neid küll ei sõitnud, aga raja kõrval elasin häälekalt kaasa küll. Nii häälekalt, et õhtuks oli mul hääl läinud. Tore oli seista seal teiste kaasa elavate inimeste keskel.

Erakogu

Päev oli aga mega pikk ja minu jalad väsinud, nii et õhtul ma enam uisutama ei läinud. Samas tuli sisse aga väikene mandraaž. Üritasin seda alla suruda mõttega, et ma lähen rada lihtsalt läbi sõitma ja nautima. See mu põhieesmärk oligi- pärast kahte katkestamist teha üks rullivõistlus ilusti läbi. Aeg ei olnud mu jaoks oluline. Salamisi muidugi tahtsin hästi sõita, aga ma teadsin, et selle aastane uisuvorm ei kannata kriitikat.

Erakogu

Hommikul oli väike mandraaš tõelise mandrossi taseme saavutanud. Ainus asi, mida ma ootasin, oli see, et see juba läbi saaks. Suundusin võistluspaika, sain kokku Astiga, käisime jooksmas, tegime väikesed uisuringid ja suundusime starti. Kontrollisin veel enne starti rattapoldid üle, et kas on ikka korralikult kinni. Olid. Võtsin sisse ka ühe guaraana, mis on kõige halvema maitsega asi, mida ma enda suhu viimasel ajal olen pannud. Ma tean küll, et ei tasu võistlustel uusi asju proovida, aga lootsin, et see on sama hea maitsega nagu sama sarja magneesium, aga oh ei. Õnneks hunnik vett viis selle rõveda maitse suust ära ja tõenäoliselt oligi see shot see, mis mind alguses edasi aitas.

Erakogu

Kui stardipauk kõlas, siis oli tunne täitsa hea. Muidugi sattusin grupi etteotsa vedama. Tunne oli hea, naeratus oli näol, seltskond oli tekkinud. Kuskil Kõrveküla ja Inglimäe vahepeal otsustasin ma grupi taha puhkama minna. Alguses oli kõik tore, üks hetk ma sain aru, et see sõit saab ikkagi raske olema, vaatamata sellele, et algus oli mõnus. Inglimäe all jäin grupist maha ja ülejäänud tee kuni järgmise korrani, kui ma sinna mäe otsa pidin ronima, sõitsin uhkes üksinduses. Pärast esimest TP'd hakksin endaga võitlema ja endale korrutama, et ma sõidan selle lõpuni. Maksku, mis maksab. Tagasipööret ei jõudnud ma lihtsalt ära oodata. Kui ma lõpuks sinna jõudsin, siis ma võtsin kurvi vist liiga järsult, sest üks hetk tagasiteel avastasin, et mul on vasaku jala uisuraam lahti. Neid ma ju üle ei kontrollinud. Ma teadsin küll, et kohtunikel on olemas uisuvõtmed, aga mul oli peas ainult üks mõte- jõuda lõpuks sinna finishisse.

Kõige raskem koht oli minu jaoks pärast tagasipööret olev lauge ja pikk tõus. Seal langes kohati mu kiirus endomondo andmetel isegi 11 km/h. Panin mängu oma viimased jõuvarud, vedasin end üles ja võtsin oma geeli sisse. Natuke jõudu tuli juurde. Õnneks tundub ka tagasitee alati lühem. Inglimäelt üles saades sain ühele härrale sappa, kes oli hea meelega nõus mind aitama. See oli kogu selle sõidu kõige parem hetk. Pulss langes automaatselt ja ma ei pidanud vastutuulega enam üksinda võitlema. Ma ei tea mitu korda ma teda tänasin selle eest, et ta oli nõus mind vedama. Ja raam lhakkas saapa all üha rohkem liikuma.

Kui Kõrvekülast jälle Tartu poole sai pööratud, siis tuli natuke eluvaimu ka sisse. Mida lähemale finish jõudis, sest paremaks läks tuju. Isegi lõpuspurdi suutsin endast veel välja pigistada. Aga rohkem minus vist polekski olnud.

Võtsin oma medali naeratus ees vastu ja hakkasin võistluskeskuse poole liikuma. Nägin sõpru ja istusin korra maha. Võtsin uisud jalast ja kohe kui uisud jalast ära sain, lõi mõlemasse säärde krambid. Vähemalt ei olnud sõidu ajal krampidega probleeme. Ja õnneks olid kohe abimehed võtta, kes mind venitamisega aitasid. Aitäh!

Erakogu

Ja lõpuks ometi oli see läbi ja ma ei katkestanud ja selle üle olin ma väga-väga õnnelik! Mul on päris naljakas hetkel võrrelda enda eelmist hooaega selle hooajaga. Kuidas ma praegu rõõmustan selle üle, et ma ei katkestanud. Aga aastad ei ole vennad ja põhjused, miks minust see aasta sõitjat ei ole, on mul teada ja eesmärgiks on uuel treeningperioodil paremini teha.

Erakogu

Sellega sai rulluisuhooaeg minu jaoks selleks aastaks läbi. Statistika on närune, aga siit on minna ainult paremuse suunas. :)

Olge tublid ja näeme rajal! :)

Liisu

Foto: Lille Loo

21 Aug 2014

Uisk ja jooks ja RUMi ootuses.

Blogimaastik on viimasel ajal kohe hästi vaikseks saanud. Ega siingi asi kiita pole, aga minu plaan end arvutist võimalikult palju eemal hoida toimib! Nagu näha.

Põhimõtteliselt olen enamuse aja tööd teinud. Kui ma just parasjagu oma uuel töökohal pole asjadega tutvumas käinud, siis olen kas oma beebi Vet Seltsi või Tartu Rulluisuklubi asjade kallal tegutsenud. Aga positiivne on see, et mul ei lähe enam päevi aega, et end lõpuks trenni või üldse liigutama sundida. Täitsa vabatahtlikult tõmban riided selga ja sean sammud õue. Ja see on väga positiivne. Võib-olla aitab kaasa ka väike ärevus segatuna hirmuga, mis mul RUMi ees on.

Rääkides RUMist. Kaks ühistreeningut on olnud siin Tartus. Lisaks veel Tartu Rulluisuklubi korraldatud maratonieelsed koolitused, kus ma olen korra abis käinud ja kus ma oma näo katki kukkusin, mis nüüdseks on ilusti paranemas (natuke on veel lõua peal nahk katki). Ühistreeningud on ka väga hästi läinud. Esimesel võtsin ma laste Rulluisukooli enda kanda ja teisel juhendasin algajaid. Lastele oli alguses päris hirmus õpetussõnu jagada, eriti vanemate pilkude all, aga kui lapsed mulle ütlema tulid, kui väga neile uisutamine selle tunni ajaga meeldima on hakanud, siis tekkis küll väga hea tunne sisse. :) Teisele ühistreeningule Inglimäel jõudsin ma küll surmväsinuna (5h und ja 10h tööd) ja väikse hirmuga laskumise ees, kuid kohapeal ei saanud ma enam aru, miks ma seda hirmu selle (juba tuttava) laskumise ees tundsin. Ja muidugi on tore ka vaadata nii palju uisutamisest mõnu tundvaid inimesi.

Mõned korrad olen ka jooksurajale jõudnud, mis minu puhul on väga suur ime, sest kõik vist teavad kui vähe mulle see tegevus meeldib. Eelmisel nädalal aga ühel õhtul jooksmas käies avastasin end mõtlemast, et tegelikult ei olegi väga hull. Tegelikult on päris mõnus, kuigi jah, jooksmine on jätkuvalt natuke igav. Ja ma nautisin täiega, isegi kui mul terve tee rämedalt pistis ja mitte miski ei aidanud.

Täna hommikul kui ma silmad lahti tegin ja nägin, et päike paistab, oli selge, et on uisutama minek. Et ma ümber ei saaks mõelda, panin end turbokiirusel riidesse ja suundusin Tammale, kus oli varajasest hommikutunnist vaatamata kaks klubikaaslast ees, kellel oli sarnane trenniplaan. Täna oli kiire trenni päev. Minu jaoks tähendas see tabatat. Ega sellest nii väga kasu ei ole, kui pole tõsiselt trenni teinud, aga ma arvan, et ega see mööda külge ka maha ei jookse. Jalg sai natuke kiiremini liikuda ja süda natuke kiiremini tööd teha. Muidugi harjumatu oli kiireid liigutusi teha, sest viimased kuud olen ma kas puhanud või siis rahulikke otsi teinud. Viimased pool tundi tegin kiiremaid ja aeglasemaid jooksuharjutusi. Lihtsalt sellepärast, et jalgu kiiremini tööle panna. Ega ta kerge ei olnud, sest esmaspäeval tegin ma mõned ÜKE ja EKE harjutused, mida pole tükk aega juba teinud ja see võttis jalad oodatust rohkem valusaks.

Homme on pool puhkepäev, sest õhtul on plaan minna teha üks vaikne tehnikatrenn Lõunakeskuse parklas, kus 20ne kordne Eesti meister mu tehnika üle saab vaadata ja näpunäiteid jagada. Soovitan kõigil, kellel võimalik kohale tulla! Eelmine suvi käisin paar korda Tallinnas Rullibussi koolitusel ja sellest oli väga palju kasu! Ja kui sa veel kahtled, siis vaata SIIA! :)

Ja siis on pühapäeval see kauaoodatud püha üritus Tartu Rulluisumaraton...Oleks, et ilm peaks! Yr.no nii häid uudiseid mulle kohe kuidagi edastada ei taha.

A ja veel lisaks suutsin ma oma uisuvõtme ühe rattapoldi sisse ära murda nii, et me pidime seda täna A&T's välja puurima. :D Liiga tugev?

Erakogu

10 Aug 2014

Kaks nädalat RUMini

Juba natuke vähem kui kahe nädala pärast pean ma jälle seisma stardijoone taga ja ootama stardipauku. Ma arvan, et ma ootan seda sama palju nagu ma seda ei oota. Äraütlemata loogiline lause. Tubli Liisu! 

Seekord ma vaagisin üpris pikalt selle üle, kas minna või mitte minna. Kui minna, siis kas pikale või lühikesele. Kas minna või mitte minna?! Ma teadsin, et ma tahan igal juhul oma eelmise aasta sõidust paremini sõita. Samas ma teadsin ka, et esiteks on rada teine ja teiseks ei ole ma sellel aastal samas vormis, mis ma eelmisel olin. Ja siis tuli mulle meelde, et ma ei oska võtta võistlusi (või rahvasõite, kuidas keegi seda nimetada tahab) lihtsalt rahulikult ja treeninguna. 

Täna Kalevipoja eraldistarti vaatamas käies oli ka põhi küsimus mulle, et miks ma ei sõida. Ma ei oska enam midagi uut vastata. Ma lihtsalt ei taha võistelda praegu. Ma ei oska veel kuidagi selle võistluseelse mandraaziga ja sõiduaegse pettumusega (et ma ei jaksa sõita) toime tulla. Ja kohe kindlasti ei oska ma neid sõite võtta kui lihtsalt treeningut. Loodetavasti on see õpitav. Aga niikaua, kuni ma seda ei oska, üritan ma sellest ennast eemale hoida. Kuigi täna võistluspaika sõites oli mul ka kerge närv sees miskipärast. Ma teadsin, et ma ei pea stardikoridoris närveerima ja seda hirmu natuke ebamäärase naeru ja imelike naljade taha peitma. Võib-olla olin ma lihtsalt närvis nende inimeste pärast, kellele ma kaasa läksin elama, sest seda spordiala jälgides ja endale kallitele inimestele kaasa elades on mul kohati tunne, et ma olen ise rajal. 

Aga RUM. Tartu Rulluisumaraton. Miks ma lõpuks ikkagi otsustasin end kirja panna? Tegelikult ma teadsin hooaja algusest peale, et RUM on see mis jääb, kuid mida lähemale see registreerimise kuupäev jõudis, seda suuremaks muutus mu hirm ja see küsimus, et mis siis kui ma ei jõua?! Alguses panin ma end klubi siseselt kirja maratonile. Siis muutusid need küsimused veel hirmsamaks. Seda kõike üha üle ja üle mõeldes lõpuks jõudis mu aju otsusele, et ma ei lähe ikka sinna sellel aastal. Korraks rahunesin maha, aga siis tuli see imelik tunne sisse, et kuidas ma siis ei lähe. See on ju RUM! Harrastajate "püha üritus". Ja siis ma otsustasin viimase päästerõngana treeneriga nõu pidada. Õigemini nõu küsida, et mida tema arvab. Vastuseks tuli kindel "MINE". Põhjenduseks, et kõik oleneb sellest, mis eesmärgiga sa sinna lähed. Et see võiks olla üks üritus, mis jääb. Kasvõi traditsiooni mõttes. Ja siis mu "jah" pirnike lõi põlema. 

Järgmine küsimus oli, et kas maraton või poolmaraton. Õnneks oli mul pärast selle lambi süttimist kokku lepitud trenn Astiga, kellega sai ka seda teemat natuke arutatud. Koos otsustasime, et me läheme poolmaratonile. Ma olen väga kindel, et me sõidaksime koos selle maratoni ka rahus ja lõbusalt läbi, aga meie meele muutis mõrudaks fakt, et maraton on 2 ringi. See tähendab seda, et seal esimese ringi lõpus ja teise ringi alguses on see üks kõige raskem koht- mitte alla anda väsimusele ja tulla rajalt maha. See, et eelmisel aastal oli tegu ühe sirgega oli üks väga suur põhjus, miks mulle nii hullult see rada meeldis. Ei ole nagu mingit varianti vahepeal pooleli jätta, sest õhtuni laibaautot ootama jääda küll ei taha. 

Ja nii ongi jäänud minu poolmaratonini 2 nädalat....

Erakogu

Ootame, vaatame, uisutame!

Eelmise aasta RUMist võid lugeda SIIT :)

6 Aug 2014

Kuidas ma näole asfalti tutvustasin?

Bulgaariast tagasi. Tükk aega tegelikult juba. Seal läks hästi. Soe oli. Mõnusad äikesevihmad ja päike. Jetski'ga sai sõitmas käidud, nõrkemiseni sai šopatud ja natuke jume sai ka peale. Aga nüüd olen ma tagasi ja tagasi Tartus ja tagasi trennirajal. Päris nii hea seis endomondosse vaadates ei ole, kui eelmisel aastal, aga pole hullu, sest aastad ei ole vennad ja mina katsun mõnuga võtta ja mitte end võistluste pärast närvi ajada.

Laupäeva õhtul käisin rattaga veeremas. Tegin ühe Nõo ringi. Distants 33.69 km ja aeg 1h:28m:49s. Tuult ei olnud, külm ei olnud, aga natuke oli ikkagi tunda, et käes on august. Selline natuke teistsugune õhk. Seekord andis vale sõiduasend ja liiga suur ratas ikka endast juba päris kurjalt tunda, sest küünarnukid ja ülaselg jäid ikka nii valusaks, et vahepeal pidin käsi valugrimass näol painutama ja sirutama. Ei kipu väga tagasi sellele rattale, aga no mul ei ole mingit paremat ka varianti hetkel. Uue ratta ostuplaan on mul siiski veel kuklas olemas, ratas on välja valitud, nüüd on vaja ressurssi.

Erakogu

Eile mõtlesin pärast ühte pikka lõunauinakut, et peaks siiski trenni minema ja kuna paari tunni pärast pidi hakkama täiskasvanute rullikoolitus A le Coqi spordihoone ees, siis sai oma suund sinna poole seatud. Ei osanud ma midagi halba arvata, istusin ratta selga ja vurasin kohale. Seltskond oli tore ja need harjutused kuluvad aegajalt kõigile ära. Kuri saabus karja, aga ühe pisikese kivikese näol, mis üks hetk mu uisuratta vahele kinni jäi just parasjagu siis, kui ma väikese ringi peal tõukamist harjutasin. Ja järgmine hetk lamasin ma juba näoli asfaltil ja katsusin püsti end ajades, kas mu nägu on ikka alles. Riided jäid õnneks kõik terveks, aga nagu tavaliselt ikka on, siis riiete alt läks nahk katki, nii et peale näo sain väikseid sõjahaavu meenutavaid kriime ka reiele, põlvele ja säärele, peopesadest rääkimata. Ja no siis see õnnetu vasak põsk, mis tegelikult pole väga hull (oleks saanud kõvasti hullem olla), aga näo peal võib selline asi teist inimest alguses päris ära hirmutada. Ärge siis mind lähinädalal nähes väga ära kohkuge. See on kõigest sport, mis vahepeal võib olla tervisele kahjulik. :) Õnneks kõige hullemast päästsid mind prillid (mille ühe klaasi peal on nüüd kriimud) ja kiiver.

Ja siinkohal ma tahaks kõigile öelda, et palun kandke kiivrit, isegi kui see teie soengu ära võib rikkuda, sest õnnetus võib saabuda ka väikese hoo pealt ja väikese kivina, mis on lihtsalt valel ajal vales kohas. 


Erakogu

Tagasiteel koju jäin oma tagumist ratast vaatama, mis oli imelikult tühi ja kui ma lõpuks pea püsti tõstsin oli lambipost liiga lähedal, et ma ohutult sellest mööda oleks saanud manööverdada ja nii ma pidingi sellest lihtsalt ühe käega kinni haarama, et mitte päris õnnetuse mõõtu situatsiooni tekitada. Üks autojuht vist nägi seda pealt, aga õnneks oli aeg üpris hiline ja inimesi tänaval ei olnud. Mina hakkasin selle peale lihtsalt kõva häälega naerma. Parem käsi on natuke imelik täna, aga nüüd läheb see ainult ära kriibitud vasaku poolega kokku. :)

Ja kõik uisutajad, homme (07.08) toimub Tammal kell 18:00-19:00 laste Rullikool ja 19:00-21:00 täiskasvanute ühissõitmine, kus on kohal ka Tartu Rulluisuklubi sõitjad ja saate igasugust rulluisutamisalast nõu küsida. 

Minu õnnetusesaaga jätkuks jääb üle vaid küsida, kas kaks ei jää ilma kolmandata?! Või kutsun ma sellega kurja ainult karja? Ah, tuleb mis tuleb, mis tuleb ja lõpuks oli see kukkumine tegelikult hea, sest mingil imelikul moel annab see sõiduenesekindlust ainult juurde ja RUMi eel on see väga oodatud. Muide, see aasta sai Astiga (minu uisuduo teine pool) vastu võetud otsus, et me läheme koos poolmaratonile, aga sellest otsusest ma ei hakka praegu pikemalt rääkima.