25 Aug 2014

Eneseületus ehk SEB 8. Tartu Rulluisumaraton (21km)

Reedel käisin siis seal Rullibussi koolitusel. Nagu alati on olnud, siis ka seekord oli juba sellest ühest tunnist palju abi. Ja kuna kohapeal oli võrreldes Tallinna koolitustega üpris vähe inimesi, siis ma sain põhimõtteliselt erakoolituse, mis oli lausa suurepärane. Enamus harjutusi olin ma küll juba teinud, kuid oli ka uusi ning nüüd on mõneks ajaks jälle harjutused olemas, mida ma lihvima saan hakata.

Laupäeva, sprindipäeva, hommikul tegin A&T's ära veel viimased uisuputitamised (soojendasin hüppeliigese koha pealt kokku poole uiske) ja suundusin Tartu Rulluisumaratoni expole. Inimesi oli üpris vähe, aga tuttavaid nägusid see-eest päris palju. See on üks plusse uisuvõistluste juures, nii palju tuttavaid nägusid, keda pole tükk aega näinud. Sprindid on minu jaoks alati huvitavad olnud. Ise ma neid küll ei sõitnud, aga raja kõrval elasin häälekalt kaasa küll. Nii häälekalt, et õhtuks oli mul hääl läinud. Tore oli seista seal teiste kaasa elavate inimeste keskel.

Erakogu

Päev oli aga mega pikk ja minu jalad väsinud, nii et õhtul ma enam uisutama ei läinud. Samas tuli sisse aga väikene mandraaž. Üritasin seda alla suruda mõttega, et ma lähen rada lihtsalt läbi sõitma ja nautima. See mu põhieesmärk oligi- pärast kahte katkestamist teha üks rullivõistlus ilusti läbi. Aeg ei olnud mu jaoks oluline. Salamisi muidugi tahtsin hästi sõita, aga ma teadsin, et selle aastane uisuvorm ei kannata kriitikat.

Erakogu

Hommikul oli väike mandraaš tõelise mandrossi taseme saavutanud. Ainus asi, mida ma ootasin, oli see, et see juba läbi saaks. Suundusin võistluspaika, sain kokku Astiga, käisime jooksmas, tegime väikesed uisuringid ja suundusime starti. Kontrollisin veel enne starti rattapoldid üle, et kas on ikka korralikult kinni. Olid. Võtsin sisse ka ühe guaraana, mis on kõige halvema maitsega asi, mida ma enda suhu viimasel ajal olen pannud. Ma tean küll, et ei tasu võistlustel uusi asju proovida, aga lootsin, et see on sama hea maitsega nagu sama sarja magneesium, aga oh ei. Õnneks hunnik vett viis selle rõveda maitse suust ära ja tõenäoliselt oligi see shot see, mis mind alguses edasi aitas.

Erakogu

Kui stardipauk kõlas, siis oli tunne täitsa hea. Muidugi sattusin grupi etteotsa vedama. Tunne oli hea, naeratus oli näol, seltskond oli tekkinud. Kuskil Kõrveküla ja Inglimäe vahepeal otsustasin ma grupi taha puhkama minna. Alguses oli kõik tore, üks hetk ma sain aru, et see sõit saab ikkagi raske olema, vaatamata sellele, et algus oli mõnus. Inglimäe all jäin grupist maha ja ülejäänud tee kuni järgmise korrani, kui ma sinna mäe otsa pidin ronima, sõitsin uhkes üksinduses. Pärast esimest TP'd hakksin endaga võitlema ja endale korrutama, et ma sõidan selle lõpuni. Maksku, mis maksab. Tagasipööret ei jõudnud ma lihtsalt ära oodata. Kui ma lõpuks sinna jõudsin, siis ma võtsin kurvi vist liiga järsult, sest üks hetk tagasiteel avastasin, et mul on vasaku jala uisuraam lahti. Neid ma ju üle ei kontrollinud. Ma teadsin küll, et kohtunikel on olemas uisuvõtmed, aga mul oli peas ainult üks mõte- jõuda lõpuks sinna finishisse.

Kõige raskem koht oli minu jaoks pärast tagasipööret olev lauge ja pikk tõus. Seal langes kohati mu kiirus endomondo andmetel isegi 11 km/h. Panin mängu oma viimased jõuvarud, vedasin end üles ja võtsin oma geeli sisse. Natuke jõudu tuli juurde. Õnneks tundub ka tagasitee alati lühem. Inglimäelt üles saades sain ühele härrale sappa, kes oli hea meelega nõus mind aitama. See oli kogu selle sõidu kõige parem hetk. Pulss langes automaatselt ja ma ei pidanud vastutuulega enam üksinda võitlema. Ma ei tea mitu korda ma teda tänasin selle eest, et ta oli nõus mind vedama. Ja raam lhakkas saapa all üha rohkem liikuma.

Kui Kõrvekülast jälle Tartu poole sai pööratud, siis tuli natuke eluvaimu ka sisse. Mida lähemale finish jõudis, sest paremaks läks tuju. Isegi lõpuspurdi suutsin endast veel välja pigistada. Aga rohkem minus vist polekski olnud.

Võtsin oma medali naeratus ees vastu ja hakkasin võistluskeskuse poole liikuma. Nägin sõpru ja istusin korra maha. Võtsin uisud jalast ja kohe kui uisud jalast ära sain, lõi mõlemasse säärde krambid. Vähemalt ei olnud sõidu ajal krampidega probleeme. Ja õnneks olid kohe abimehed võtta, kes mind venitamisega aitasid. Aitäh!

Erakogu

Ja lõpuks ometi oli see läbi ja ma ei katkestanud ja selle üle olin ma väga-väga õnnelik! Mul on päris naljakas hetkel võrrelda enda eelmist hooaega selle hooajaga. Kuidas ma praegu rõõmustan selle üle, et ma ei katkestanud. Aga aastad ei ole vennad ja põhjused, miks minust see aasta sõitjat ei ole, on mul teada ja eesmärgiks on uuel treeningperioodil paremini teha.

Erakogu

Sellega sai rulluisuhooaeg minu jaoks selleks aastaks läbi. Statistika on närune, aga siit on minna ainult paremuse suunas. :)

Olge tublid ja näeme rajal! :)

Liisu

Foto: Lille Loo

No comments:

Post a Comment