10 Aug 2014

Kaks nädalat RUMini

Juba natuke vähem kui kahe nädala pärast pean ma jälle seisma stardijoone taga ja ootama stardipauku. Ma arvan, et ma ootan seda sama palju nagu ma seda ei oota. Äraütlemata loogiline lause. Tubli Liisu! 

Seekord ma vaagisin üpris pikalt selle üle, kas minna või mitte minna. Kui minna, siis kas pikale või lühikesele. Kas minna või mitte minna?! Ma teadsin, et ma tahan igal juhul oma eelmise aasta sõidust paremini sõita. Samas ma teadsin ka, et esiteks on rada teine ja teiseks ei ole ma sellel aastal samas vormis, mis ma eelmisel olin. Ja siis tuli mulle meelde, et ma ei oska võtta võistlusi (või rahvasõite, kuidas keegi seda nimetada tahab) lihtsalt rahulikult ja treeninguna. 

Täna Kalevipoja eraldistarti vaatamas käies oli ka põhi küsimus mulle, et miks ma ei sõida. Ma ei oska enam midagi uut vastata. Ma lihtsalt ei taha võistelda praegu. Ma ei oska veel kuidagi selle võistluseelse mandraaziga ja sõiduaegse pettumusega (et ma ei jaksa sõita) toime tulla. Ja kohe kindlasti ei oska ma neid sõite võtta kui lihtsalt treeningut. Loodetavasti on see õpitav. Aga niikaua, kuni ma seda ei oska, üritan ma sellest ennast eemale hoida. Kuigi täna võistluspaika sõites oli mul ka kerge närv sees miskipärast. Ma teadsin, et ma ei pea stardikoridoris närveerima ja seda hirmu natuke ebamäärase naeru ja imelike naljade taha peitma. Võib-olla olin ma lihtsalt närvis nende inimeste pärast, kellele ma kaasa läksin elama, sest seda spordiala jälgides ja endale kallitele inimestele kaasa elades on mul kohati tunne, et ma olen ise rajal. 

Aga RUM. Tartu Rulluisumaraton. Miks ma lõpuks ikkagi otsustasin end kirja panna? Tegelikult ma teadsin hooaja algusest peale, et RUM on see mis jääb, kuid mida lähemale see registreerimise kuupäev jõudis, seda suuremaks muutus mu hirm ja see küsimus, et mis siis kui ma ei jõua?! Alguses panin ma end klubi siseselt kirja maratonile. Siis muutusid need küsimused veel hirmsamaks. Seda kõike üha üle ja üle mõeldes lõpuks jõudis mu aju otsusele, et ma ei lähe ikka sinna sellel aastal. Korraks rahunesin maha, aga siis tuli see imelik tunne sisse, et kuidas ma siis ei lähe. See on ju RUM! Harrastajate "püha üritus". Ja siis ma otsustasin viimase päästerõngana treeneriga nõu pidada. Õigemini nõu küsida, et mida tema arvab. Vastuseks tuli kindel "MINE". Põhjenduseks, et kõik oleneb sellest, mis eesmärgiga sa sinna lähed. Et see võiks olla üks üritus, mis jääb. Kasvõi traditsiooni mõttes. Ja siis mu "jah" pirnike lõi põlema. 

Järgmine küsimus oli, et kas maraton või poolmaraton. Õnneks oli mul pärast selle lambi süttimist kokku lepitud trenn Astiga, kellega sai ka seda teemat natuke arutatud. Koos otsustasime, et me läheme poolmaratonile. Ma olen väga kindel, et me sõidaksime koos selle maratoni ka rahus ja lõbusalt läbi, aga meie meele muutis mõrudaks fakt, et maraton on 2 ringi. See tähendab seda, et seal esimese ringi lõpus ja teise ringi alguses on see üks kõige raskem koht- mitte alla anda väsimusele ja tulla rajalt maha. See, et eelmisel aastal oli tegu ühe sirgega oli üks väga suur põhjus, miks mulle nii hullult see rada meeldis. Ei ole nagu mingit varianti vahepeal pooleli jätta, sest õhtuni laibaautot ootama jääda küll ei taha. 

Ja nii ongi jäänud minu poolmaratonini 2 nädalat....

Erakogu

Ootame, vaatame, uisutame!

Eelmise aasta RUMist võid lugeda SIIT :)

No comments:

Post a Comment