6 Aug 2014

Kuidas ma näole asfalti tutvustasin?

Bulgaariast tagasi. Tükk aega tegelikult juba. Seal läks hästi. Soe oli. Mõnusad äikesevihmad ja päike. Jetski'ga sai sõitmas käidud, nõrkemiseni sai šopatud ja natuke jume sai ka peale. Aga nüüd olen ma tagasi ja tagasi Tartus ja tagasi trennirajal. Päris nii hea seis endomondosse vaadates ei ole, kui eelmisel aastal, aga pole hullu, sest aastad ei ole vennad ja mina katsun mõnuga võtta ja mitte end võistluste pärast närvi ajada.

Laupäeva õhtul käisin rattaga veeremas. Tegin ühe Nõo ringi. Distants 33.69 km ja aeg 1h:28m:49s. Tuult ei olnud, külm ei olnud, aga natuke oli ikkagi tunda, et käes on august. Selline natuke teistsugune õhk. Seekord andis vale sõiduasend ja liiga suur ratas ikka endast juba päris kurjalt tunda, sest küünarnukid ja ülaselg jäid ikka nii valusaks, et vahepeal pidin käsi valugrimass näol painutama ja sirutama. Ei kipu väga tagasi sellele rattale, aga no mul ei ole mingit paremat ka varianti hetkel. Uue ratta ostuplaan on mul siiski veel kuklas olemas, ratas on välja valitud, nüüd on vaja ressurssi.

Erakogu

Eile mõtlesin pärast ühte pikka lõunauinakut, et peaks siiski trenni minema ja kuna paari tunni pärast pidi hakkama täiskasvanute rullikoolitus A le Coqi spordihoone ees, siis sai oma suund sinna poole seatud. Ei osanud ma midagi halba arvata, istusin ratta selga ja vurasin kohale. Seltskond oli tore ja need harjutused kuluvad aegajalt kõigile ära. Kuri saabus karja, aga ühe pisikese kivikese näol, mis üks hetk mu uisuratta vahele kinni jäi just parasjagu siis, kui ma väikese ringi peal tõukamist harjutasin. Ja järgmine hetk lamasin ma juba näoli asfaltil ja katsusin püsti end ajades, kas mu nägu on ikka alles. Riided jäid õnneks kõik terveks, aga nagu tavaliselt ikka on, siis riiete alt läks nahk katki, nii et peale näo sain väikseid sõjahaavu meenutavaid kriime ka reiele, põlvele ja säärele, peopesadest rääkimata. Ja no siis see õnnetu vasak põsk, mis tegelikult pole väga hull (oleks saanud kõvasti hullem olla), aga näo peal võib selline asi teist inimest alguses päris ära hirmutada. Ärge siis mind lähinädalal nähes väga ära kohkuge. See on kõigest sport, mis vahepeal võib olla tervisele kahjulik. :) Õnneks kõige hullemast päästsid mind prillid (mille ühe klaasi peal on nüüd kriimud) ja kiiver.

Ja siinkohal ma tahaks kõigile öelda, et palun kandke kiivrit, isegi kui see teie soengu ära võib rikkuda, sest õnnetus võib saabuda ka väikese hoo pealt ja väikese kivina, mis on lihtsalt valel ajal vales kohas. 


Erakogu

Tagasiteel koju jäin oma tagumist ratast vaatama, mis oli imelikult tühi ja kui ma lõpuks pea püsti tõstsin oli lambipost liiga lähedal, et ma ohutult sellest mööda oleks saanud manööverdada ja nii ma pidingi sellest lihtsalt ühe käega kinni haarama, et mitte päris õnnetuse mõõtu situatsiooni tekitada. Üks autojuht vist nägi seda pealt, aga õnneks oli aeg üpris hiline ja inimesi tänaval ei olnud. Mina hakkasin selle peale lihtsalt kõva häälega naerma. Parem käsi on natuke imelik täna, aga nüüd läheb see ainult ära kriibitud vasaku poolega kokku. :)

Ja kõik uisutajad, homme (07.08) toimub Tammal kell 18:00-19:00 laste Rullikool ja 19:00-21:00 täiskasvanute ühissõitmine, kus on kohal ka Tartu Rulluisuklubi sõitjad ja saate igasugust rulluisutamisalast nõu küsida. 

Minu õnnetusesaaga jätkuks jääb üle vaid küsida, kas kaks ei jää ilma kolmandata?! Või kutsun ma sellega kurja ainult karja? Ah, tuleb mis tuleb, mis tuleb ja lõpuks oli see kukkumine tegelikult hea, sest mingil imelikul moel annab see sõiduenesekindlust ainult juurde ja RUMi eel on see väga oodatud. Muide, see aasta sai Astiga (minu uisuduo teine pool) vastu võetud otsus, et me läheme koos poolmaratonile, aga sellest otsusest ma ei hakka praegu pikemalt rääkima.


No comments:

Post a Comment