14 Sep 2014

Jooksuga sügisesse

Sügis tuli nii suure haamriga, et ainus, mis ma olen jõudnud teha, on selles tohuvapohus ellu jääda....ja jooksmas käia. Tegelikult ei ole asi nii hull. Kõik on kontrolli all. Kalendermärkmikku vaadates tuleb küll pool pisarat vasakusse silma, aga pole hullu. Ma tean, et ma saan hakkama ja selline kiire elutempo sobib mulle, sest mida vähem mul on aega, seda rohkem ma trenni jõuan. Kes teeb see jõuab?!

Ja haige olen ka vahepeal juba jõudnud olla. Ma ei teagi kas see oli äkiline elutempo tõus või siis kas ma tõesti külmetasin kuskil, kuigi see viimane võib olla küsitv, sest esimest korda elus käisin ma augustikuus jopega, millega ma talvel käin, ning isegi mütsi leidsin sahtlipõhjast üles. Kaks päeva olin voodis. Tegelikult rohkem vabatahtlikult, kui haigusest tingituna. Aga kas need nädalavahetused pole mitte parimad, kus sa saad 48 tundi järjest olla pidžaamas ning tekkide ja patjade hunniku all...

Kool. Koolis olin ma jõudnud käia kaks päeva ja juba oli vaja teha 3 referaati ja 1 uurimustöö plaan. Ärge saage valesti aru, mulle hullult meeldib kirjutada selliseid töid. Kevadel kirjutasin kursusetöö emakakeeru teemadel ja isegi kui teistel oli see keskmisel 20 lehekülge (küll teistel teemadel), siis minu oma andis bakalaurusetöö mõõdu välja. Aga! Siin on üks aga. Need teemad. Katsu sa leida teaduslikku infot pasteetide kohta. :)

Ja EVÜS kogub jälle tuure, et see õppeaasta veel suuremaks ja edukamaks kasvada. Ja EMÜ ÜE'ga olen ma ka ennast natuke tihedamini sidunud. Ja siis veel natuke Tartu RUKi asju vahele. Ja siis veel uus töö Salomonis. Tundub üpris palju, kui mõelda, et päevas on kõigest 24h. 

Vaatamata kõigele sellele olen ma jõudnud päris mitu korda jooksma ja ma olen seda ka nautinud. Mina ja naudin jooksmist?! Mida päev edasi, seda rohkem ma jõuan, seda rohkem ma ka naudin. Never say never I guess? 

Sellel jooksmas käimisel on muidugi põhjus ka. 20 päeva pärast on Tartu Sügisjooks, kuhu ma end kirja panin. 10km, siit ma tulen. Ei hakka enne õhtut hõiskama. Tuleb, mis tuleb ja mina lähen sinna ainult medali järgi. Tulemus ei olegi nii oluline.

Sügisjooksule mõeldes, soetasin uued linnajooksutossud ka. Praegu mul on speedcrossid ja no need on maastiku jooksukad. Õigemini kõlbavad nad juba praeguseks ainult prügikasti viskamiseks, sest nende eluiga on läbi saanud. Kand vajub läbi ja asfaldil jooksmisest on tossu tald ära kulunud (need on ju mõeldud pehmema pinnase jaoks kui kivi). Aga no nad on mul ka üle aasta vanad ja oma ettenähtud 800+ km ära elanud ja seda väga edukalt. 

Seekord otsustasin Salomoni Sense Mantra kasuks. Esiteks nad näevad head välja ja teiseks olen ma neist ainult positiivset kuulnud. Kolmandaks õigustas mu valikut ka väike google'i taustauuring. Eile panin nad esimest korda ka jalga ja ma pean ütlema, et hea tunne oli jalgadel. Kuigi neil on sees endofit, mis oli võõralt tihedalt ümber mu jala ja mille tõttu mu parem jalg alguses ära suri. Usun, et see on harjumise asi. Nende jooksukatega on mõnusalt lihtne ka "õigesti" ehk päka peal joosta kuna kanna ja päka vahe on väike. Homme pistan oma jalad uuesti nende sisse, loodan, et parem jalg ära ei sure jälle. :)

Las need rulluisud ootavad oma aega...

Liisu

Erakogu

No comments:

Post a Comment