18 Oct 2014

Tohuvapohu

Kaks nädalat on parajalt pikk aeg, et kirjutamist igatsema hakata, sest täpselt nii palju aega on möödas viimasest siinsest šedöövrist. Ei, ma ei ole laisk, kui mitte välja arvata seda, et ma pole peale hooaja lõpetamise väikese matka, ennast üldse sportlikul eesmärgil liigutada saanud. Sellele on mul ainult üks vabandus vastu öelda- lihtsalt pole aega olnud. Kuid samas, kes teeb see jõuab? Ja äkki ma olengi siis laisk olnud?

Igal juhul sai siis eelmisel laupäeval Otepääle põrutatud ning koos ägedate inimestega sealset loodust ja ilusat ilma nauditud. Ja ilm oli tõesti ilus, eriti kui ma seda eelnevate ja/või järgnevate päevadega võrdlen.

Otepääl toimus Tartu Rulluisuklubi hooaja lõpupidu ja pealekauba ka sünnipäevapidu. Päeval seadsime endale eesmärgik 4 mäge ja 13 kilomeetrit. 4 mäge- Tehvandi, Väike-Munamägi, Apteekrimägi ja kui ma ei eksi siis Linnamägi. Üllatavalt kerge ja chill oli. Võib-olla oli asi ka toredas seltskonnas, kellest enamust polnud juba tükk aega näinud, sest minust ju sellel aastal uisutajat ei olnud. Pärast matka oli mõnus õhtusöök, hunnik mänge, auhinnad, tants,
tort, šampus ja trall. MÕNUS!







Kõik ülejäänud on olnud üks suur tohuvapohu ja ringi jooksmine. Kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis vastus on talle juba teada - "kiirelt". Selts, Sügispäevad, Rebastepäv ja -pidu jne...jne. Kõige sellega olen rohkemal või vähemal määral seotud olnud. Ja siis veel üritanud kooliasjadega järje peal olla. See viimane on üle ootuste hästi õnnestunud, kuigi need mõned varahommikused loengud on mu jaoks siiski veel natuke kättesaamatud. Kuigi, eelmisel nädalal olin ma rohkem kohustatud kui muidu neis käima.

Need viimased kaks nädalat tõotasidki sama kiired ja hullud olema, kui ma märkmikku vaadates kartsin. Samas sain ma ilusti nendega hakkama, kõik õnnestus peaaegu, et 100%-liselt ning nüüd on see kõik läbi. Kahjuks ei ole kõik muidugi nii roosiline lillepidu, sest vahepeal on kogu sellest närveerimisest ja ringi jooksmisest ja enda peale mitte-mõtlemisest, mind mõned korrad külastanud jälle need samused ärevushäired, mille ma enda arvates üle-eelmisesse talve jätsin. Aga võta näpust, kuskil kohvripõhjas on nad minuga kaasa reisinud. Kindlasti ei aita ka see, et ma ei saa jälle toitumisega järje peale. Nii raske on planeerida ette, mida, kui palju, kus ja mis kell sa sööd, kui sa ei ole isegi päris täpselt, mis kell ja kus sa saad olla. Ja see teeb meele nii mõrudaks ja paneb mind vastikustunnet enda suhtes tundma. Selle viimasega olen ma võidelnud nii kuidas jaksan, sest kogu selle sporditegemise-tervisliku-toitumise-ja-kaalulangetamise-krempli juures on see kõige kurja juur.


Vähemalt on sügisene Tartu ilus, mõnus ja hubane. :)

Olge mõnusad,
Liisu


1 comment: