4 Nov 2014

Kes minust saab?

Ma vabandan juba ette teie ees, kes te olete siia tulnud, et lugeda spordist või kõigest, mis sellega seostub. Täna te seda siit ei leia. Võite rahus järgmist korda oodata! :)

***

Ma tunnistan päris ausalt, et ma olen natuke kade nende inimeste peale, kes ütlevad, et nad on juba lasteaiast saadik tahtnud loomaarstiks saada. Minul tuli mõte veterinaariat õppima minna alles vahetult enne gümnaasiumi lõpueksamite valimist. Lihtsalt juhuslikult sattusin maaülikooli leheküljele ja juhuslikult avastasin, et Eestis saab loomaarstiks õppida. Nii ma sinna siis paberid sisse andsid.

Alguses olin ma üpris kindel, et see jääb minu jaoks natuke kaugeks, kuna isegi kui mu eksamitulemused olid üle keskmise, motivatsioon oli ka olemas, aga pingereas olin ma kaugelt joone all. Isegi mitte joone lähedal ei olnud. Ma olin üpris kindel, et pean aasta aega Tallinnas bioloogiat õppima, lõpueksameid uuesti tegema ning uuesti proovima...kui vahepeal just mingit uut ideed ei oleks tulnud. Ühel augustiööl kuskil kella 3 paiku mõtlesin, et võiks SAISi vaadata ja endalegi väga suureks üllatuseks avastasin ma end joone pealt. Järgmisel päeval sai ära kinnitatud, et jah, ma tulen õppima ja sellega sai minu järgmised 6 aastat ära planeeritud.

Esimene ja teine õppeaasta olin ma täiesti kindel, et jah just see on minu eriala. Kolmandal aastal tabas mind aga erinevatel põhjustel terve ports kahtlusi. Kas ma ikka tahan või kas ma ikka olen piisavalt nutikas või...kas see on ikka minu ala. Kõige tipuks taipasin ma üks hetk, et ma olen suureks saanud ja selle suureks saamisega kaasnesid ka erinevad mured eraelus. Elurütm muutus, muutusid tunded ja soovid ja koos nendega ka mina. Ja nii jäi see idee saada loomaarstiks kuidagi tahaplaanile. Samas mõte pooleli jätmisest tundus mu jaoks kuidagi väga võõras ja hirmutav, et seda ma ei teinud. 

Neljas aasta tõmbas seda motivatsiooni veel rohkem alla poole. Neljas aasta on veti üliõpilaste seas tuntud kui nn surma aasta. Ja ma ütlen, et jah, tõesti oli raske. Samal ajal toimus veel muid muutusi mu elus, mille jaoks ma otseselt valmis ei olnud ja mis tegid kogu selle eksisteerimise minu jaoks veel raskemaks. Ütleme nii, et suurt osa mängis selles ka minu jabur aju, kes ei olnud nõus minuga koostööd tegema, et kiiremini muutunud oludega harjuda. Teisel pool oli süda, mis oli lihtsalt haiget saanud. 

Igasuguseid abinõusid kasutusele võttes elasin ma selle neljanda aasta üle. Nüüd oli mõte pooleli jätmisest veel jaburam, sest põhimõtteliselt oli kõige raskem üle elatud ja nüüd pidi ees ootama see kõige huvitavam ja praktilisem pool minu õpingutes. Õigemini algab see paari kuu pärast.

Hetkel ei ole minu peas mingit küsimust, kas ma saan selle DVM'i kätte. Ma tean, et selle ma saan (kui ma just mingit erilist jama ei suuda korraldada). Praegu on minu peas küsimus, et mis ma pärast seda DVM'i kätte saamist peale hakkan...

Mul ei ole õrna aimugi, kas ma tahan saada praktiseerivaks loomaarstiks või uurimisi tegevaks teoreetikuks või tegeleda hoopis toiduhügieeni valdkonnaga või siduda end rohkem mõne veterinaaria alla kuuluva valdkonna köögipoole ehk seadusandlusega... Mul ei ole õrna aimugi... Sisimas ma loodan, et järgmise poolaasta praktikad (vet. keskuses, lihatööstuses, väikelooma- ja suurloomapraksises) aitavad mul selles selgusele jõuda. Aga mis siis kui ei aita?

Allikas: Internet

Mul oleks endal palju lihtsam elada ja oma toimetustega tegeleda, kui mul oleks keegi, kes ütleks, kes või mis minust saab. Selline teadmatus on üks mu suurimaid hirme. Teadmatus mis saab. Ja kas see ei ole mitte kohutav asi millega elada, sest kogu elu ongi ju üks suur teadmatus, mis oleneb nii paljudest erinevatest faktoritest (erinevad inimesed sealhulgas), et võimatu on teada, mis võiks saada homme või ülehomme või kolme aasta pärast...

Erakogu

Täiendus
Ja kohe pärast postitamist ilmus minu postkasti üks artikkel.

2 comments:

  1. Ma ütleks oma kogemstest nii, et see, kelleks sa saad, võib selguda pikema aja jooksul ning elu jooksul ka veel mitmeid kordi muutuda. Võibolla on kõige lihtsam asja võtta nii, et elu ongi üks pidev muutuste jada ja kui selle mõttega ära kohaneda, tunduvad kõik järgnevad rollid elus loogilised

    ReplyDelete