31 Dec 2014

Sul ei ole hinge.

Me räägime pidevalt hingesugulase leidmisest, enda otsimisest/leidmisest, sellest kuidas elada nii, et hing oleks õnnelik. Samas on meie mõttes pidevalt kalorid, juurde võetud kilod, sassis soeng...Selles ei ole midagi halba, kui me tahame välja näha ilusad. Mina meikisin ennast täna hommikul enne tööle minekut. Samamoodi nagu ma teen seda igal hommikul. Ma panin endale selga riided, mis sobivad üksteisega. Enda välimuse eest hoolitsemine ei ole üldse halb. See muutub siis halvaks, kui see muutub kinnisideeks. Kui selle kõrvalt ei pööra me tähelepanu enam enda hingele. Meie keha on lihtsalt kest. Samasugune ümbris nagu kommipaber. See on see osa, mida me katame meigiga, riietega, ilusate ehetega ja juukselakiga. Ainult selle jaoks, et tunda ennast oma enda kehas paremini. Aga mis mõte on maja kaunistada, kui selles mitte kedagi ei ela? Mis mõte on ilusal kommipaberil, kui komm ise maitseb halvasti? Sisu, hing, on see mis loeb. Kui hing ei ole õnnelik, siis pole vahet, missugune kest välja näeb. Kui me oleme õnnetud, siis see paistab läbi ka kõige kaunimast pealiskihist. Ükskõik kui hästi seda varjata ei üritata. Kui hing on õnnelik, siis paistab see läbi igast kihist ning särab kirkamalt kui need inimesed, kes on end üles löönud, kuid kelle hing on unustatud ja suremas.

 Allikas: Internet



30 Dec 2014

200

Saate aru! Saate aru, kui palju see mind morjendab, et iga kord kui ma arvuti taha istun, siis ma pean nagu neid sõnu siit klaviatuurist välja imema, kuigi kõikidel muudel aegadel on mul mõtteid nii palju, et nad ei mahu mulle pähe ära. Ja ma tean, et ma lubasin juba mitu mitu päeva tagasi kirjutada ühe kokkuvõtte. Selle 200nda postituse. Seda, et see hiljem tuleb, seda ma ei saa muuta, kuid see, et see siiski oleks kahesajas, seda saan ma muuta ja seda ma muutsingi. Ma kustutasin lihtsalt ühe esimestest postitustest ära.... Nohh, et kõik JOKK oleks. Äärmiselt sitt poliitik, ajan jama ja hiilin lubadustest kõrvale...või oota...?

Ärge mõelge midagi, et mis see kokkuvõte siis ära ei ole. Võtad lihtsalt kokku...aga mida siin kokku üldse võtta on. Hooaja mõttes oli aasta väga kehv (kui mitte olematu), aastaks antud lubadusi ma ei julge üldse üle vaadata, sest ma olen üpris kindel, et ma ei ole ühtki neid korralikult ära täitnud ja üldse tundub kuidagi udune see aasta tagasivaates.

Mõne koha pealt oli see aga jälle väga hea aasta. Uus töökoht, EVÜSi kasvamine, üliõpilasesindus - need olid need põhiasjad, mis mind rakkes hoidsid. Mille pärast mul väga palju vaba aega ei olnud. Tegelikult ma ei kurda, sest kõigi nende asjadega kaasnesid ka asendamatud sõprussuhted uute inimestega. Inimestega, kellega on lausa lust koos töötada ja uusi asju ette võtta.

Aga hooaeg... Üks võistlus, mille üle ma uhke olen. See oli see talvine Schänkel rull, kus ma enda klassis poodiumi kõrgeimale astmele sain astuda. Aga sinna see hooaeg mul pooleli jäigi. Kõige põhilisem põhjus oli prioriteetide seadmine ja kahjuks treenimine ei olnud kõige kõrgemal astmel. Isegi mitte ka teisel või kolmandal. Samas, kui ma endomondo lahti teen, siis aasta esimene pool ei olnudki nii kehv kui oodata oleks võinud.

 2014


Samas kui võrrelda kogu aasta mahtu eelmise aastaga (ja seda ainult minu jaoks olulisi alasid arvestades), siis on asi päris kehvake. Kui 2013. aastal sai aastas tehtud kokku 212h:53m:27s trenni, siis 2014. aastal on selleks numbriks 102h:38m:47s.

                                2013                          2014
Uisutamine       113h:57m:26s             35h:43m:36s
Jooksmine           16h:31m:30s             18h:22m:05s
Ratas                   24h:28m:53s             22h:19m:26s
Matk                    20h:08m:13s               5h:44m16s
Suusk                   12h:49m:00s               4h:14m:24s
Jõud                      10h:48m:15s              7h:45m:00s
Muu (ÜKE/EKE)    9h:20:54s                 8h:30m:00s

Kaalust ma üldse rääkima ei hakkagi. See ei kannata mingit kriitikat, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et praeguseks olen ma oma mõtlemise jälle jonksu saanud ja äkki hakkab nüüd jälle paremaks minema. Peab minema! Täna ma vähemalt usun endasse!

Lõpetuseks....mida öelda lõpetuseks? Selle postituse lõpetuseks. Mitte üldises mõttes...

Jõulud on nüüdseks läbi. Natuke kurb. Head jõulud olid. Aga uus aasta on kohe kohe käes.Ja uus aasta on alati kuidagi natuke eriline. Uue aasta saabumine on täis lubadusi ja klišeesid - uus algus, puhas leht. Aga Klišeed on klišeed põhjusega. Kõik teavad, et need on olemas ja kõik teavad, et need on ka tõsi. Nüüd oleks aeg ära unustada ja seljataha jätta kõik see jama, mis eelmisel aastal juhtus ja alustada uuesti. Uue aasta algus annab põhimõtteliselt lihtsalt jalaga sulle tagumikku, et sa mõtlema hakkaksid. "Ma peaksin nüüd tõesti neid asju tegema hakkama, mida ma aasta alguses lubasin kõik ära teha."

Ja ega ma ka väga suur erand ei ole. Kaalu langetamine ja/või trenni tegemine ning uus aasta käivad kokku nagu siga ja kägu. Ei alga ühtki aastat selleta, kui keegi kuskil ei lubaks, et "nüüd lähen trenni" või "võtan nii või nii palju kaalust alla". Olen seda lubaduste taktikat proovinud. See ei õnnestunud. Proovin see aasta teisiti. Üks päev korraga. Enda "tegin eelmisel aastal ja enam ei taha mitte kunagi teha" listi teen ikka ära. See on juba väikseks traditsiooniks mul saanud. Koos sellega, et ma selle listi pärast sümboolselt ära põletan. Ma ei tea veel, mida see sümboliseerima peaks, aga midagi see ikka sümboliseerib.

Nii, et ei mingeid uusaastalubadusi sellel aastal!

Olge mõnusad, nautige lund niikaua kuni seda jagub, lööge homme öösel klaase kallite inimestega kokku, tehke nalja, olge mõnusad, andke (või siis ärge antke) uusaastalubadusi, minge trenni, naerga rohkem, elage olevikus, nautige päeva!

Päikest,
Liisu

Erakogu




















Lihtsalt.

Talved on viimasel ajal olnud kuidagi rasked minu jaoks. Mitte ilma mõttes. Ei, ma lausa jumaldan lund. Aga pigem just kuidagi psüühiliselt. Kuidagi tujutu. Midagi nagu otseselt väga viltu ei ole, same shit different day, aga palju raskem on talvel sellele kõigele näkku vaadata. 

Olin eile üksi kodus. Vaatasin ringi. Igal pool on asjad ja pildid, mis meenutavad kõike, mis olnud on, aga ikkagi oli kuidagi tühi tunne. Selline 'unustatud' tunne. Ma olen üpris kindel, et see on lihtsalt mu aju, mis oskab kõike üle vindi keerata, aga tunne sellest teadmisest kuidagi paremaks ei lähe. 

Teine asi. Mitte, et ma kunagi väga sõnaosav oleks olnud, aga viimasel ajal tunnen ma just oskusest end väljendada kõige rohkem puudust. Ma viskan mingi väite õhku, mida ma siiralt ka usun, aga siis kui on vaja end põhjendada, siis on ainuke mõte, mis pähe tuleb, 'lihtsalt'. Aga see ei ole ju mingi põhjendus ja öeldud asju enam tagasi ka kuidagi ei võta. Ja selle asemel, et mõelda, lööb ahv mu peas taldrikuid kokku. 

Miski on valesti. Mu kõhutunne ütleb seda. Ma ei suuda lihtsalt välja mõelda, mis see on. Kõige kehvem on asja juures see, et see 'kõhutunne' ei ole mind just väga tihti alt vedanud...

Ma loodan, et ma sellega nüüd kurja karja ei kutsunud... :)


22 Dec 2014

Blogmas #22: Saja üheksakümne üheksas.


See on siin 199. sissekanne siia blogisse ja ainus, mis mul öelda on, on see, et ma ei oska oma vaba ajaga mitte midagi enam peale hakata. Nüüdseks olen ma nii ära harjunud sellega, et koguaeg peab kuskil olema, et hommikul minnakse kodust vara ära ja jõutakse koju alles pool 12 öösel. Ja nüüd kui ma ei pea enam kella peale ärkama natuke aega, nüüd on imelik olla.

Laupeäval ma näiteks sain lõpuks voodist välja kell 19 ja seda ka sellepärast, et ma pidin sünnipäevale Põlva metsade vahele minema. Tänane päev möödus samamoodi. Põhimõtteliselt. Tegin ühe pikema lõunauinaku ja jube rõve on see tunne, kui sa ärkad lõunauinakust nii üles, et sa oled rohkem väsinud, kui sa enne olid. Täiesti võimatu on keha liigutada ja end üles ajada, kuigi aju ütleb sulle "kobi välja, sa ei maga muidu öösel". Homme on siiski vaja juba hommikul ärgata, sest päris jõuludeks tuleb siiski Tallinnasse koju sõita.

Ega mul rohkem midagi öelda ei olegi, kui et homne postitus saab olema hästi ümmargune (tervelt 200.) ja tagasivaatav möödunud aastale ja inimestele, kes olemas on olnud.

Olge mõnusad,
Liisu

21 Dec 2014

Blogmas #21


Kaua aega jälle eemal olnud, aga kogu selle aja saab jälle kokku võtta kolma sõnaga: eksamid-töö-jõulupeod. Need esimesed on nüüdseks läbi!!! LÄBI! Kuni lõpueksamini, mis on alles 2016. aastal. Nii vapustav! Töölt on hetkel jõulupuhkus, kuid pärast jõule uue hooga edasi. Ning jõulupidude counter on jõudnud nüüdseks neljani? viieni? Mul läks lugemine sassi. Igal juhul on järgmine nädal veel 2. Mitte, et ma nii hea laps oleks vahepeal olnud...

Pärast pikka tõmblemisperioodi, teeb aju nüüd juba mitu päeva restarti. Mitte midagi meelde ei jää. Eile magasin vahelduva eduga õhtul seitsmeni välja ja siis ma pidin ka ennast sunniviisiliselt voodist välja ajama, sest Põlva metsade vahele oli vaja minna.Täna sain üllatavalt vara- kell 12 voodist juba üles. Tõesti vara...

Trenni koha pealt on asi tšut-tšut parenema hakanud, sest lõpuks ometi võtsin ma end kätte ja uisud selga ning läksin EMÜsse uisutama. Kõige toredam on see, et see isegi meenutas uisutamist, mis ma tegin. Esimesed sammud olid küll väga tasakaaluvaesed, aga edasi läks juba täitsa hästi. Jalgadele ei meeldinud aga üldse, et ma neid jälle uiskudega piinama hakkasin ja nad otsustasid selle peale krambitama kahata nagu kole. Pole lugu. Ei anna veel alla. Äkki jõuan homme ka sinna...kui ma muidugi üles saan.

Täna võtsin lõpuks ometi lahti veebitreeneri treeningkava, mida mulle tegelikult juba septembris pakuti, kuid lihtsalt polnud aega ja mahti sellega nii lähedalt tutvuda. Tegelikult olen ma seda juba natuke eelmine (või oli see üle-eelmine) aasta natuke juba näppinud, kuid siis jäi ka asi soiku. Täna lõpuks võtsin ette ja tegin esimese trenni ära.

Põhimõtteliselt on see ajale ja intervallidele üles ehitatud treeningkava, kus iga päev (v.a 2 või 3 puhkepäeva) teed sa 15 minutit intentsiivset treeningut. Ma võtsin kohe ette endale kesktaseme kava. Mõtlesid, et äkki on just see mulle sobilik. Selle nüüd läbi teinud, pean ma ütlema, et kesktase oli juba parajalt raske, kuna lihased pole enam harjunud intensiivselt end liigutama. Järgmine nädal on asi tõenäoliselt juba parem. Harjutused käivad sinu enda keharaskusega (muidugi soovi korral võid endal neid raskusi ju juurde panna), üks harjutus kestab 40 sekundit, millele järgneb 10 sekundiline paus ja seejärel uus 40 sekundiline harjutus. Ja nii kuni 15 minutit täis on.

Tegelikult on mul endal jube halb tunne sellepärast, et ma pole trenni teinud. Hea vabandus on ju, et "pole aega", aga nagu igal pool mujul...kui aega ei ole, tuleb aega teha. Asi on ainult prioriteetides ja kahjus langes see mu nimekirjas iga päevaga üha alla poole. Sellele olid ka muidugi omad rängad tagajärjed. Eesjoones muidugi kaalutõus, aga ka tervis muutus kehvemaks, sest ma ei olnud vahepeal paar aastat haige ja nüüd olen juba poolteist kuud seda nohu- ja köhahakatist vindunud ja lihtsalt ei lähe üle. See on ilmselge märk sellest, et on aeg. KAMOON SIMMO!

Kui ma jälle hakkan seda juttu ajama, et mul ei ole aega trenni teha, siis palun öelge mulle, et ma trenni kobiksin! Eks! Oleme kokku leppinud jah? Väga hea!

Aga nautige seda, mida nautida annab ja varsti jälle trehvame!

Teie,
Liisu

13 Dec 2014

Blogmas #13: Siis kui ma feilisin



Mu elu on vist piisavalt igav, et mul ei olegi iga päev siia midagi kirjutada. Nohjah. Ülehindasin natuke oma võimeid. Vabandused. Aga sellegipoolest on ühtteist toimunud.

Jõulukingid on ostetud ja nende valmistamine, pakkimine ja silumine on minu jaoks vist sama huvitav ja meeldiv kui kingi saamine. Tükk tegemist oli vahepeal ennast meisterdamise juurest eemale tirida, kui ma tegelikult õppima pidin. Jõulukaardid vajavad veel valmistamist. Ootan juba, millal tööpäev otsa lõppeb ja ma saaks koju lõikama, liimima ja kirjutama minna. Nii tore. :)

Jõulupidude hooaeg on samamoodi juba alguse saanud. Neljapäeval oli instituudi jõulupidu, teisipäeval ootab veel üks ees ja siis on veel reedel üks ja siis on ülejärgmine nädal vähemalt 2. Kes palju teeb, see palju jõuab. 

Viienda kursuse auditoorne õpe on läbi! Kaks eksamit veel järgmisel nädalal ja siis ootab juba ees praktika, praktika ja praktika ja siis on suvi ja nii palju mõtteid mida teha ja kuhu minna, mida näha. Nüüd on avaja välja mõelda, mis see üks ja õige on ja võimalus leida. Nii raske ja hirmutav. Samas nii huvitav. 

Aga jah...jõulu ootusärevus on laes ja üldse ei taha, et see nii kiirelt möödukskui kõik ülejäänud aastad. Olge mõnusad!

Liisu

10 Dec 2014

Blogmas #9-10: Nihilist ja kaks artiklit


Teil on õigus. Üks päev jäi vahele ja ega täna ka midagi head öelda ei ole. Minge ja lugege parem neid kahte artiklit ja rääkige, mis te arvate!

Kõigepealt SEE...

...ja siis SEE.

Kui ma normaalse inimese tunde tagasi saan, siis kirjutan sellest, mis tundeid see minus tekitas neid lugeda. Seniks aga olge mõnusad! :)

Liisu

8 Dec 2014

Blogmas #8: Võib-olla


Mõni päev on lihtsalt selline, et juba üles ärgates tunned, et miski on nagu halvasti. Esimese raksuga peletad selle tunde eemale ja sisendad endale, et alles hommik on. Terve päev on veel ees. Ja astud järgmise sammu päeva poole...

Paned end valmis, võtad kokku, astud majast välja. Ja see tunne, et no täna pole päris sinu päev, tuleb tagasi. Teist korda suudad selle veel eemale peletada. Arutad mõttes läbi, mida päev toob. Mida kõike tuleb enne õhtu jõudmist ära teha...

Aga see tunne, et midagi läheb viltu on ikka veel sees. Kõhus on imelik. See paneb isegi pea valutama. Terves kehas tunned mingit tuima valu...nagu keegi sepitseks midagi. Manad ette sunniviisilise naeratuse. Äkki hakkab külge. Järgmised tunnid saadad sedasi mööda...

Ja siis tuleb uuesti mingi tobe närv. Närv mitte millegi pärast. Pole ju põhjust. Kerid peas kõik uuesti läbi, et aru saada, kas siiski on midagi, mille pärast keha imelikke signaale saadab. Kõhutunne enamasti ei valeta. Aga ei...midagi ei tule pähe...

Lõpuks on päev õhtusse jõudnud ja midagi enneolematult halba ei olegi juhtunud. Halba tunnet enam ei ole. Turvaliste koduseinte vahel on hea olla. Istud maha, jood ühe tee, vaatad isegi mõne sarja ära. Ja see nõme tunne, mis terve päeva nagu vari kannul on käinud, on kadunud. Millepärast ta siis üldse olemas oli? Ainult segamiseks?

Sellised päevad on mulle alati tundunud kuidagi poolikud. Teed küll kõik vajaliku ära, kuid midagi nagu jääb siiski puudu. Tunne, et sa pole endast 100% päevale andnud, on natuke väsitav. Võib-olla ongi aeg silm looja lasta ja uut päeva ootama jääda? Võib- olla on homme parem. Võib- olla läheb kõik siiski hästi...

Blogmas #7: Mis katki ei ole saab katki tehtud.


Kui te arvasite, et ma olen juba selle iga päev blogimisega alla andnud, siis on teil pooleldi õigus. Tegelikult oli mul plaan eile kirjutada küll. Mis sellest, et ühtegi mõtet ei olnud. Isegi alustasin, aga siis jooksis jutt pärast esimest lõiku kinni ja edasi enam ei liikunud. Ja siis kui ma lõpuks pool 12 öösel koju jõudsin otsustas mu armas pooleaastane arvuti, et ta ei lähe enam tööle ja viskab lambis BIOS'i end ja tee mis tahad. Ei aidanud mitte miski....ja siis tuli rüütel valgel hobusel ja aitas telefoni teel mind hädast välja. Aitäh! Nüüd jääb üle vaid mõelda, et mis ma nüüd edasi siis teen. Miks ta nii tegi ja kuidas seda edaspidi tulevikus vältida.

Mul on ikka annet asju ära lõhkuda. Isegi kui ma seda meelega ei tee. Ja olgem ausad, kes see ikka meelega midagi ära lõhuks (v.a mina, kui ma lapsena ema toodud puzzle karpide nurkasid katki rebisin, et neid endale saada, aga see on ka ainus kord). Kõige kurioossem on see, et asi võib seista kapi peal ja ilma, et ma seda puutuks, on see mõne aja pärast katki või katki minemise äärel.

Ma arvan, et see on mu lapsepõlve karma. Noorena mul veel vedas selliste asjadega. Igasugused vidinad suutsin ma niimoodi ära lõhkuda, et minu käes nad veel töötasid, kuid olid siiski lõhkemise äärel ja siis kui ma kellelegi seda logudikku laenasin, siis läks see lõplikult katki ja muidugi tundis see inimene end süüdi ja soetas uue asemele. See muidugi ei olnud nii plaanitud. See lihtsalt juhtus nii. Ja nüüd siis on see mulle järele jõudnud.

Selle fustratsiooni lõpuks saan ma öelda, et teip ja liim on mu kodus eluolulised asjad, sest neid läheb ikka päris tihti vaja. Kõik asjad parandan ära. Mehhaanik missugune...

Aga ärge muretsege, ei jää üks postitus vähemaks. Õhtul katsun veel midagi kirja panna.

6 Dec 2014

Blogmas #6: Feminism?


NB! Järgnev on täielikult minu isiklik arvamus. Kõigil on selleks õigus! Ei ole plaan kedagi sellega mõjutada. Võib-olla ainult mõtlema panna. See, mis Sa kallis lugeja välja mõtled, on sinu enda teha. 

Lugesin täna ühte artiklit feminismist ja sellest kuidas see ei ole enam see, mida kunagi selle all mõisteti. Kuidas see on muutunud lihtsalt üheks tohutuks reeglite kogumikuks, kus väikestele tüdrukutel õpetatakse, et iga mees on potentsiaalne vägistaja ja see kui mees sulle ukse avab on alandav. Naisel on ju endal kaks kätt otsas, nii saab ta enda ukse ise ka lahti tehtud. Ja milleks seda meest üldse vaja siis on? Spermapanga kataloogist saab valida enda lapse isaks täpselt sellise mehe nagu sina tahad....

Okei...see on natuke karmilt öeldud ja ma tahaks loota, et Eestis ei ole asi nii hull, aga mu kahtlane kõhutunne ütleb, et kui nii edasi minna ja sellist (vabandust väljenduse pärast) lauslollust levitada, siis võib asi päris kurva pöörde võtta. Inimene on teatavasti üpris lihtsalt mõjutatav kui ainult õigeid meetmeid kasutada.

Mina ei ole feminist (või siis feminazi; mulle ei meeldi end väga sildistada). Küll aga olen ma naine. Naine, kes saab väga vabalt iseendaga hakkama. See, kas ma tahan üksi hakkama saada, on aga hoopis teine küsimus ja minu vastus oleks sellele kindel EI. Mulle meeldib, kui mees mulle ukse avab või mulle ütleb, et ma näen hea välja. See on minu arvates väga meeldiv ja teeb südame alt natuke soojakski.

Mulle meeldib mõnikord tunda, et minu kõrval seisev mees on tõeline mees. Kasvõi siis, kui ma ei saa moospurki lahti, aga pannkooke tahaks küll süüa. Muidugi meeldib mulle endale ise ka pusida, kruvi seina keerata, kõiki katkiseid asju teibi ja superliimiga ära parandada, aga mulle meeldib ka, kui vahepeal tuleb mees ja oma abi pakub.

Muidugi ei meeldi mulle, kui minust eeldatakse midagi ainult sellepärast, et ma olen naine. Kuigi kohati oleks see täiesti õigustatud. Ma olen vägagi võimeline haamrit kätte võtma või puuoksa saagima (muidugi mitte selle haamriga). See, et mul peenist ei ole, ei tähenda, et ma ei oleks piisavalt tugev, et teha füüsilist tööd. Ma ei eelda, et mehed ja naised peaksid olema täiesti võrdsed, selleks oleme me lihtsalt liiga erinevad nii füüsiliselt kui vaimselt. Küll aga tahaks ma saada enda tehtud töö eest väärilist palka. Palka, mille ma olen välja teeninud enda tehtud tööga, mitte sellega, et mul on rinnad või mulle meeldib, kui mu küüned on lakitud.

Kui ma kunagi oma eluga nii kaugele jõuan, et mul on poeg, siis ma tahan talle õpetada seda, kuidas kohelda enda elus olevaid naisi vääriliselt ja kuidas neid hinnata mitte selle järgi, kui paljastavalt nad riides käivad, vaid selle põhjal, kuidas need naised mu poega tundma panevad. Kuidas olle rüütel ja mehelik ja kuidas teada, missugused naised on teda väärt.

Kui mul on tütar, siis ma tahan talle õpetada seda, et iga mees ei ole sitapea ja see kui mees sulle ilusti ütleb ei tähenda alati seda, et ta tahab ainult ühte asja. Ma tahan talle õpetada, et ta saaks ise ka hakkama, aga ta ei pea seda tegema. Et ta oskaks valida enda ellu mehi, kellel ta lubab endale mõnikord haiget teha, aga ainult neil, kelle puhul on see lõpuks seda väärt. Et ta oskaks eristada head meest halvast ja kui kohe ei oska, siis ta oskaks seda võimalikult kiirelt märgata, et midagi on valesti.

Selle jutu lõpuks ma tahan öelda seda, et minu arvates on feminism kui selline, natuke liiga kaugele läinud. Võib- olla tunnen ma end piisavalt tugeva naisena, et ma ei pea kartma seda, kui mees mul ilma luba küsimata käest haarab. Võib- olla sellepärast julgen ma öelda, et mulle meeldib tunda, et mu kõrval on keegi tugevam ja ma ei taha alati ise hakkama saada.

5 Dec 2014

Blogmas #5: Laps vs noor täiskasvanu?


Vahtisin tükk aega seda tühja akent ja tundsin, et täielik sein on tulnud minu ja kirjutamise vahele. Väga halb. Mulle on alati meeldinud kirjutada. Lapsena kirjutasin sahtlisse kolm raamatut. Ma küll päris täpselt ei mäleta, millest need olid ja pole neid pärast kirjutamist ka lugenud, kuigi kuskil on nad kindlasti olemas. Kirjutamine oli kunagi (tegelikult on siiani) minu väike põgenemistee teise maailma. Maailma, mille ma ise saan enda jaoks luua. Ja see maailm on täpselt selline nagu mina tahan. Kõik tegelased teevad täpselt seda, mida mina tahan. Kõlab julmalt? Tegelikult natuke ongi. Sama julmalt, kui julmad võivad olla lapsed. Eriti need lapsed, keda on kiusatud...nagu mind.

Tegelikult ma ei olnud kirjanduslikus mõttes nii julm midagi. Kõik lood lõppesid alati hästi. Täpselt nii nagu mina tahtsin, et minu lugu kunagi võiks lõppeda. Mitte, et mul nii halb lapsepõlv oleks olnud. Eks omad mured olid ikka, nagu ma olen aru saanud, et väga paljudel on. Võib- olla võiks isegi öelda, et vähemuses on need teised. Muidugi elasin mina, nagu ka paljud teised, kõike iseenda sisse. Ükskõik, mis see siis ka ei olnud- kas see, kuidas keegi mind kiusanud oli või see kui ma koolis halva hinde sain ja ei julgenud seda vanematele öelda. Kõlab kuidagi nõrgalt, kuid siinkohal peaks meeles pidama, et lapse jaoks ongi just see kõik- kool ja kodu ja mõnikord trenn.

Ma ei saaks öelda, et mul lapsena väga palju sõpru oli. Ma elasin linnast väljas, külas, kus ei olnud väga palju lapsi ja ma ei saa ka öelda, et ma nooremates klassides just populaarsete laste nimekirjas end nägin. Mul oli kaks väga head sõbrannat- üks lasteaiast ja üks sealtsamast külast, kus ma elasin. Varsti tekkis ka kolmas kõrvalt külast. Ülejäänud aja meeldis mulle üksinda oma nukkudega mängida. Ma olen äärmiselt uhke enda Barbie kollektsiooni üle, kuhu hiilgeajal kuulus 11 nukku, kolmekordne Barbie maja koos sisustusega ja kaks plastikust hobust. Lisaks veel natuke suurem nukk ja väike köök-magamistuba-vannituba komplekt tema jaoks.

Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas mu põhikooli aastad möödusid. Peale selle muidugi, et mind esimesest füüsika tunnist nädalaks ajaks välja visati. Enne kui te halvasti mu peale vaatate selle pärast, siis ma pean ütlema, et see oli asi, mis mind lõpuks õppima pani. Füüsika polnud muidugi ainuke tund... emakeele tundides ei suutnud ma ka kuidagi vakka jääda ja seega pidin osa ajast ukse taga diivanil jalgu kõõlutama. Ma ei ütleks, et ma ka siis väga popp tüduk olin. Vähemalt mulle tundus, et ei olnud. Võib-olla oli asi saabuvas puberteedis, aga mulle tundus, et inimesed vaatasid mu peale halvasti ja seda sellepärast, et ma ei olnud isegi mitte ligilähedane keskmisele ilusale tütarlapsele. Vähemalt nii ma ennast nägin.

Mingi hetk ma aga sattusin kokku õigete inimestega, kes mind endaga õpilasesinduse maailma kaasa haarasid ja seal ma alles avastasin, mis mulle tegelikult meeldib ja kus ma vaata et lausa andekas olin. Õpetajate silmis ma tõusin kindlasti automaatselt, kooli juhtkonnaga sain suurepäraselt läbi, koolis sai mitmeid väga edukaid üritusi korraldatud ja mina olin rahul, sest nii suurenes ka sõprade ring ja äkitselt ei tundnudki ma end väga üksikuna. Gümnaasiumi lõpp oli väga äge.

Ja inimesed olid õnnelikud, et lõpuks ometi oli keegi, kes viitsis asju teha, et teistel ka lõbusam ja parem oleks. Üks põhi lauseid, mis ma usun, et enamuse peas kõlguvad, kui kohustused silmapiiril on, on ju "ma loodan, et keegi teine teeb". Kahjuks alati ei ole nii. Aga siis on juba selle inimese enda kahjuks ja tõesti on kahju, kui midagi oma laiskusest tegemata jääb.

Ma ei saa öelda, et ma olin klassikaline koolikiusamise ohver. Kindlasi oli palju hullemaid juhtumeid ja neid ikka oli. Kahjuks ma pean tunnistama, et mingi hetk muutusin ma ise samasuguseks. Seda ei tea ma siiamaani, kas selleks, et sisse sulanduda või sellepärast, et ma tõesti olingi muutunud selliseks, kes selleks, et end paremini tunda, teisele halba peab ütlema. Kui mitte otse näkku, siis selja taga. Ja mul on siiralt kahju, et ma seda tegin! Kui sina, kes sa tunned, et ma olen sulle kunagi midagi halvasti öelnud, lihtsalt niisama, ilma põhjuseta, siis ma palun vabandust!

Kõige kurvem on asja juures see, et tegelikult on need asjad ka praeguses noore täiskasvanu eas täpselt samamoodi. Täpselt samamoodi räägitakse tagaselga inimestest, kellele tänaval naeratatakse. See on mõnes mõttes kurb, aga mul on tunne, et inimene vist ei oskagi teistmoodi. Vähemalt täiesti tavaline keskmine inimene. Ja ma ei oskagi öelda, kas see on nüüd halb või hea. Eks see on midagi piiripealset. Mina olen siiamaani üritanud suuremate konfliktide vältimiseks lihtsalt inimest vältida. See võib tunduda üdini halb, kuid mina ütleks, et selles on ka midagi head. Mina isiklikult üritan ennast kedagi vältides lihtsalt lohutada sellega, et ma säästan seda teist inimest. Seda teist inimest, kellel ma tean, et on endalgi muid muresid küllaga. Ja seda isegi juhul, kui ma tean, et mul on põhjust ja seda ka väga palju, et minna tema jutule ja talle öelda, et tead, et sa teed valesti. Eriti raske on see siis, kui teine inimene on nii jäik, et suheldes on ainult vastu seina jooksmise tunne.

Ma tahaks uskuda, et lõpuks maksavad kõigile omad vitsad ise kätte ja täpselt nii palju, kui nad seda väärt on. Elu on hea, aga mõnikord karm ja seda ka õigusega. Kuidas muidu saaksime me koos pidevalt muutuva ühiskonnaga ja eluga muutuda ja kasvada...

Olge mõnusad ja näeme juba homme Imede Ööl Salomonis (võite päeval ka tulla, ma ootan!).

Teie Liisu

Blogmas #4 Mis saab järgmine päev?


Ma olen ikkagi suhteliselt lootusetu hetkel selle blogimise koha pealt. Mitte, et mul hetkel NII palju teha oleks, et ma ei saaks endale võtta seda aega, et midagi kasulikku välja mõelda. Tegelikult on mul vahepeal ideid ka olnud, millest võiks kirjutada, aga kuna me neid endale kohe üles ei kirjuta, siis ega need mulle meelde ka ei jää.

Ega see tänane päev ka väga kasulikult ei möödunud. Põhipõhjuseks see, et eilne Tarkadeklubi koosolek läks väga pikale ja koju jõudsin ma alles pool neli hommikul. Hommikul pidin juba kell 9 ärkama ja see oli juba omaette proovikivi, sest eilne õhtu ja öö oli veel luudes...ja igal pool mujal. Kooli oli vaja end siiski vedada, kuid koolis selgus, et samahästi oleks võinud veel edasi magada ja mõne tunni pärast juba täitsa tip-top vormis olla. Aga elu...

Täna jõudis aga natuke kohale see, et mul on veel jäänud põhimõtteliselt kaks nädalat veel koolis sellel õppeaastal ja seejärel algavad praktikad - jaanuaris kaks nädalat vet. keskuses, kaks nädalat Valga lihatööstuses, seitse nädalat väikeloomakliinikus ja siis veel seitse nädalat suurloomakliinikus. Ja siis on suvi ja ma jätkuvalt ei tea, mis siis edasi saab. Aga ma otsustasin pärast postituse "Kes minust saab?" kirjutamist, et elu käib juba praegu mitte ei alga siis, kui minul plaanid otsa saavad. Selle peale mõeldes on hea tunnistada, et tegelikult on niimoodi palju lihtsam päeva mööda saata, kui katsud mitte muretseda selle pärast, mis paari aasta pärast saab. Tegelikult ei tea ma päris täpselt sedagi, mis homme saab - v.a paar koosolekut, millel osalema pean.

Kohtume jälle homme, seniks aga olge mõnusad! :)

4 Dec 2014

Blogmas #3: Kuidas ma targaks sain?


Ma küll lubasin, et ma kirjutan täna midagi asjalikku, aga...mul on ainult 15 minutit aega. Kuhu see aeg kaob, selles ma pole päris kindel, aga ma kahtlustan, et osaliselt on süüdi Tarkadeklubi, mille tegemistes olen ma viimasel ajal päris tihedalt kaasa löönud.

"Millega Tarkadeklubi siis tegeleb?" te küsite. Põhimõtteliselt koosneb see väga tarkadest ja ilusatest inimestest, kes saavad mõni õhtu nädalas kokku ja arutavad tähtsaid asju. Mõnikord teeme me jõutõstmist ka. See on vist üks väheseid, kui mitte ainus seos spordiga, millest see blogi siin pealkirja järgi peaks olema. Vähemalt biitseps kasvab. Kõhulihased ka.

Aga kas see mitte ei peakski kõige olulisem olema, et su elus on inimesed, kes sind järgmisele tasemele viivad- nii vaimselt kui sotsiaalselt. Need inimesed, kellega sa saad naerda kõige lollimate naljade üle ja kellega sa saad arutada kõige sügavamatel teemadel. Need inimesed, kes aitavad sul üle saada eksamitest, kus küsitakse selliseid küsimusi nagu "joonista sarkomeer" või "mis annab kalapulkadele nende värvi".

Kui mitte homme, siis kunagi saab ikka olema siin ka üks asjalik postitus. Senikaua aga olge mõnusad ja nautige nende inimeste seltskonda, kes teie ümber on.

#vasikarusikareegel
#kassaikkaraputasid

2 Dec 2014

Blogmas #2: Kuidas ma õpin nagu loom.


Lugu ühest väikesest vetitudengist, kellel on järgmisel päeval eksam.
Autor ei vastuta järgneva teksti sisukuse, vaimukuse või loogilisuse eest!

Oli üks ilus varajane varatalvehommik. Mis varajane, kell oli juba kümme. Ilmselgelt ma pean ära vahetama oma äratuskella helina, mis hetkel on mahe merelainete kohin, sest selle peale äragata on juba suhteliselt raske. Eriti kui uni saabub nii ühe ajal varahommikul alles. Igaljuhul, kell oli 10 ühel ilusal talvehommikul ja üks väikene vetitudeng ajas end voodist välja. Esimene ehmatus oli muidugi suur, sest jälle pidin tunnistama, et jumal hoiab lolle, sest kes see ikka ööseks küünla põlema jätab.

Järgmiseks suutis see väike vetitudeng kuidagi kaks ja pool tundi niimoodi mööda saata, et ise tähelegi ei pannud. Ma olen üpris kindel, et eriti olulisi asju tehes (nagu sarjade vaatamine) liigub aeg poolteist korda kiiremini, kui tavaliselt. Lõpuks suutis ta end ikkagi riidesse saada ja bussi peale vedada, et sõita salapärasele maale, kus on tasuta wifi ja tasuta kohv. Hea seltskond muidugi pealekaubaks.

Lõpuks jõudis väikesele vetitudengile kohale, et järgmisel päeval on üks tüütu eksam, mille materjal on liiga suur, et seda esimese hooga üldse hoomata suudaks. Teise hooga ei jõudnud ka veel ja nii need tunnid möödusid ja leheküljed ei vähenenud teps mitte. Kui kell oli saanud juba kakskümmend kaks, siis läks peale turbolugemine, mis tähendab maakeeli seda, et lõikude esimesed laused loetakse poolikult läbi ja liigutakse edasi....sest et miks mitte.

Selliste mõtetuna tunuvate eksamitega on aga see oht, et kogu seda materjali lugedes tekib tunne, et seda ma juba tean ja see on ka õpitud. "Miks see ohtlik on?" küsite teie. Aga sellepärast, et järgmisel päeval eksamit kirjutades tuleb ikka lootma jääda õlujumalatele, et nood annaksid natukenegi loogilist mõtlemist ja head õnne. Ja siis kui kell on kohe löömas südaööd, siis on peal selline paanikamoment, kus on võimatu õppida. Magama minemise peale pole üldse mõtet mõelda, sest see nii kui nii ei õnnestu.

Kokkuvõte.

Kuidas ära tunda vetitudengit, kellel on järgmisel päeval eksam:
- naljad muutuvad halvemaks;
- naer muutub valjemaks;
- tantsuoskus "pareneb";
- aju maht väheneb;
- silmist peegeldub meeleheide;
- kaob igasugune filter aju ja häälepaelte vahel.

***

Kui ma luba, et homne postitus on parem, siis kas te annate mulle selle andeks?

1 Dec 2014

Blogmas #1


Esimesed jõulutuled läkis küll välja juba umbes nädal tagasi ja igaastane küünlahullus jõudis minuni oodatust varem, aga nüüd on ametlikult 1. detsember käes ja jõulutunne on tugevam kui see eelmised aastad olnud on.

Blogi on jäänud natukeseks tahaplaanile, kuid nüüd mõtlesin, et kuni jõuludeni võiks iga päev midagi siia siiski kirja panna....et möödaläinud aega tagasi teha või siis lihtsalt 'huvitav' olla. Üritan iga päev midagi välja mõelda, päris lubadust ei anna, sest ma ei tea jätkuvalt, kas mul aega on...või äkki kaob motivatsioon jälle nii ära, et seda ei leiaks mitte keegi üles. Või äkki olen ma vahepeal nii igavaks muutunud, et ei suuda midagi meelelahutuslikku toota.

Oktoober ja november olid spordi koha pealt väga tagasihoidlikud. Isegi rohkem kui tagasihoidlikud, sest viimane kord, kui ma mäletan, et korralikult trenni sai tehtud, oli Sügisjooks. Natuke piinlik olukord isegi. Kuigi...tõin EMÜst slideboardi endale koju ja olen selle peal natuke libisenud. Vabandusi, miks ma midagi sportlikku teinud pole, on mitu, aga need kaotatud aega tagasi ei too, seega pole neil ka mõtet. Aga tänavust esimest detsembripäeva alustasin ma pilatesega. Mõnus hommikune äratus.

Spordiga seoses, ühe meili, mis oleks pidanud juba ammu ammu välja minema, panin ka täna teele. Kuhu või mida see sisaldas räägin täpsemalt siis, kui mulle vastus tulnud on.

Aga olge mõnusad ja nautige külma, kes teab kauaks seda jäänud on!!

Tartu on tuledes! Allikas: Tartu Ülikool

*Päise allikas.