5 Dec 2014

Blogmas #5: Laps vs noor täiskasvanu?


Vahtisin tükk aega seda tühja akent ja tundsin, et täielik sein on tulnud minu ja kirjutamise vahele. Väga halb. Mulle on alati meeldinud kirjutada. Lapsena kirjutasin sahtlisse kolm raamatut. Ma küll päris täpselt ei mäleta, millest need olid ja pole neid pärast kirjutamist ka lugenud, kuigi kuskil on nad kindlasti olemas. Kirjutamine oli kunagi (tegelikult on siiani) minu väike põgenemistee teise maailma. Maailma, mille ma ise saan enda jaoks luua. Ja see maailm on täpselt selline nagu mina tahan. Kõik tegelased teevad täpselt seda, mida mina tahan. Kõlab julmalt? Tegelikult natuke ongi. Sama julmalt, kui julmad võivad olla lapsed. Eriti need lapsed, keda on kiusatud...nagu mind.

Tegelikult ma ei olnud kirjanduslikus mõttes nii julm midagi. Kõik lood lõppesid alati hästi. Täpselt nii nagu mina tahtsin, et minu lugu kunagi võiks lõppeda. Mitte, et mul nii halb lapsepõlv oleks olnud. Eks omad mured olid ikka, nagu ma olen aru saanud, et väga paljudel on. Võib- olla võiks isegi öelda, et vähemuses on need teised. Muidugi elasin mina, nagu ka paljud teised, kõike iseenda sisse. Ükskõik, mis see siis ka ei olnud- kas see, kuidas keegi mind kiusanud oli või see kui ma koolis halva hinde sain ja ei julgenud seda vanematele öelda. Kõlab kuidagi nõrgalt, kuid siinkohal peaks meeles pidama, et lapse jaoks ongi just see kõik- kool ja kodu ja mõnikord trenn.

Ma ei saaks öelda, et mul lapsena väga palju sõpru oli. Ma elasin linnast väljas, külas, kus ei olnud väga palju lapsi ja ma ei saa ka öelda, et ma nooremates klassides just populaarsete laste nimekirjas end nägin. Mul oli kaks väga head sõbrannat- üks lasteaiast ja üks sealtsamast külast, kus ma elasin. Varsti tekkis ka kolmas kõrvalt külast. Ülejäänud aja meeldis mulle üksinda oma nukkudega mängida. Ma olen äärmiselt uhke enda Barbie kollektsiooni üle, kuhu hiilgeajal kuulus 11 nukku, kolmekordne Barbie maja koos sisustusega ja kaks plastikust hobust. Lisaks veel natuke suurem nukk ja väike köök-magamistuba-vannituba komplekt tema jaoks.

Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas mu põhikooli aastad möödusid. Peale selle muidugi, et mind esimesest füüsika tunnist nädalaks ajaks välja visati. Enne kui te halvasti mu peale vaatate selle pärast, siis ma pean ütlema, et see oli asi, mis mind lõpuks õppima pani. Füüsika polnud muidugi ainuke tund... emakeele tundides ei suutnud ma ka kuidagi vakka jääda ja seega pidin osa ajast ukse taga diivanil jalgu kõõlutama. Ma ei ütleks, et ma ka siis väga popp tüduk olin. Vähemalt mulle tundus, et ei olnud. Võib-olla oli asi saabuvas puberteedis, aga mulle tundus, et inimesed vaatasid mu peale halvasti ja seda sellepärast, et ma ei olnud isegi mitte ligilähedane keskmisele ilusale tütarlapsele. Vähemalt nii ma ennast nägin.

Mingi hetk ma aga sattusin kokku õigete inimestega, kes mind endaga õpilasesinduse maailma kaasa haarasid ja seal ma alles avastasin, mis mulle tegelikult meeldib ja kus ma vaata et lausa andekas olin. Õpetajate silmis ma tõusin kindlasti automaatselt, kooli juhtkonnaga sain suurepäraselt läbi, koolis sai mitmeid väga edukaid üritusi korraldatud ja mina olin rahul, sest nii suurenes ka sõprade ring ja äkitselt ei tundnudki ma end väga üksikuna. Gümnaasiumi lõpp oli väga äge.

Ja inimesed olid õnnelikud, et lõpuks ometi oli keegi, kes viitsis asju teha, et teistel ka lõbusam ja parem oleks. Üks põhi lauseid, mis ma usun, et enamuse peas kõlguvad, kui kohustused silmapiiril on, on ju "ma loodan, et keegi teine teeb". Kahjuks alati ei ole nii. Aga siis on juba selle inimese enda kahjuks ja tõesti on kahju, kui midagi oma laiskusest tegemata jääb.

Ma ei saa öelda, et ma olin klassikaline koolikiusamise ohver. Kindlasi oli palju hullemaid juhtumeid ja neid ikka oli. Kahjuks ma pean tunnistama, et mingi hetk muutusin ma ise samasuguseks. Seda ei tea ma siiamaani, kas selleks, et sisse sulanduda või sellepärast, et ma tõesti olingi muutunud selliseks, kes selleks, et end paremini tunda, teisele halba peab ütlema. Kui mitte otse näkku, siis selja taga. Ja mul on siiralt kahju, et ma seda tegin! Kui sina, kes sa tunned, et ma olen sulle kunagi midagi halvasti öelnud, lihtsalt niisama, ilma põhjuseta, siis ma palun vabandust!

Kõige kurvem on asja juures see, et tegelikult on need asjad ka praeguses noore täiskasvanu eas täpselt samamoodi. Täpselt samamoodi räägitakse tagaselga inimestest, kellele tänaval naeratatakse. See on mõnes mõttes kurb, aga mul on tunne, et inimene vist ei oskagi teistmoodi. Vähemalt täiesti tavaline keskmine inimene. Ja ma ei oskagi öelda, kas see on nüüd halb või hea. Eks see on midagi piiripealset. Mina olen siiamaani üritanud suuremate konfliktide vältimiseks lihtsalt inimest vältida. See võib tunduda üdini halb, kuid mina ütleks, et selles on ka midagi head. Mina isiklikult üritan ennast kedagi vältides lihtsalt lohutada sellega, et ma säästan seda teist inimest. Seda teist inimest, kellel ma tean, et on endalgi muid muresid küllaga. Ja seda isegi juhul, kui ma tean, et mul on põhjust ja seda ka väga palju, et minna tema jutule ja talle öelda, et tead, et sa teed valesti. Eriti raske on see siis, kui teine inimene on nii jäik, et suheldes on ainult vastu seina jooksmise tunne.

Ma tahaks uskuda, et lõpuks maksavad kõigile omad vitsad ise kätte ja täpselt nii palju, kui nad seda väärt on. Elu on hea, aga mõnikord karm ja seda ka õigusega. Kuidas muidu saaksime me koos pidevalt muutuva ühiskonnaga ja eluga muutuda ja kasvada...

Olge mõnusad ja näeme juba homme Imede Ööl Salomonis (võite päeval ka tulla, ma ootan!).

Teie Liisu

No comments:

Post a Comment