8 Dec 2014

Blogmas #7: Mis katki ei ole saab katki tehtud.


Kui te arvasite, et ma olen juba selle iga päev blogimisega alla andnud, siis on teil pooleldi õigus. Tegelikult oli mul plaan eile kirjutada küll. Mis sellest, et ühtegi mõtet ei olnud. Isegi alustasin, aga siis jooksis jutt pärast esimest lõiku kinni ja edasi enam ei liikunud. Ja siis kui ma lõpuks pool 12 öösel koju jõudsin otsustas mu armas pooleaastane arvuti, et ta ei lähe enam tööle ja viskab lambis BIOS'i end ja tee mis tahad. Ei aidanud mitte miski....ja siis tuli rüütel valgel hobusel ja aitas telefoni teel mind hädast välja. Aitäh! Nüüd jääb üle vaid mõelda, et mis ma nüüd edasi siis teen. Miks ta nii tegi ja kuidas seda edaspidi tulevikus vältida.

Mul on ikka annet asju ära lõhkuda. Isegi kui ma seda meelega ei tee. Ja olgem ausad, kes see ikka meelega midagi ära lõhuks (v.a mina, kui ma lapsena ema toodud puzzle karpide nurkasid katki rebisin, et neid endale saada, aga see on ka ainus kord). Kõige kurioossem on see, et asi võib seista kapi peal ja ilma, et ma seda puutuks, on see mõne aja pärast katki või katki minemise äärel.

Ma arvan, et see on mu lapsepõlve karma. Noorena mul veel vedas selliste asjadega. Igasugused vidinad suutsin ma niimoodi ära lõhkuda, et minu käes nad veel töötasid, kuid olid siiski lõhkemise äärel ja siis kui ma kellelegi seda logudikku laenasin, siis läks see lõplikult katki ja muidugi tundis see inimene end süüdi ja soetas uue asemele. See muidugi ei olnud nii plaanitud. See lihtsalt juhtus nii. Ja nüüd siis on see mulle järele jõudnud.

Selle fustratsiooni lõpuks saan ma öelda, et teip ja liim on mu kodus eluolulised asjad, sest neid läheb ikka päris tihti vaja. Kõik asjad parandan ära. Mehhaanik missugune...

Aga ärge muretsege, ei jää üks postitus vähemaks. Õhtul katsun veel midagi kirja panna.

No comments:

Post a Comment