8 Dec 2014

Blogmas #8: Võib-olla


Mõni päev on lihtsalt selline, et juba üles ärgates tunned, et miski on nagu halvasti. Esimese raksuga peletad selle tunde eemale ja sisendad endale, et alles hommik on. Terve päev on veel ees. Ja astud järgmise sammu päeva poole...

Paned end valmis, võtad kokku, astud majast välja. Ja see tunne, et no täna pole päris sinu päev, tuleb tagasi. Teist korda suudad selle veel eemale peletada. Arutad mõttes läbi, mida päev toob. Mida kõike tuleb enne õhtu jõudmist ära teha...

Aga see tunne, et midagi läheb viltu on ikka veel sees. Kõhus on imelik. See paneb isegi pea valutama. Terves kehas tunned mingit tuima valu...nagu keegi sepitseks midagi. Manad ette sunniviisilise naeratuse. Äkki hakkab külge. Järgmised tunnid saadad sedasi mööda...

Ja siis tuleb uuesti mingi tobe närv. Närv mitte millegi pärast. Pole ju põhjust. Kerid peas kõik uuesti läbi, et aru saada, kas siiski on midagi, mille pärast keha imelikke signaale saadab. Kõhutunne enamasti ei valeta. Aga ei...midagi ei tule pähe...

Lõpuks on päev õhtusse jõudnud ja midagi enneolematult halba ei olegi juhtunud. Halba tunnet enam ei ole. Turvaliste koduseinte vahel on hea olla. Istud maha, jood ühe tee, vaatad isegi mõne sarja ära. Ja see nõme tunne, mis terve päeva nagu vari kannul on käinud, on kadunud. Millepärast ta siis üldse olemas oli? Ainult segamiseks?

Sellised päevad on mulle alati tundunud kuidagi poolikud. Teed küll kõik vajaliku ära, kuid midagi nagu jääb siiski puudu. Tunne, et sa pole endast 100% päevale andnud, on natuke väsitav. Võib-olla ongi aeg silm looja lasta ja uut päeva ootama jääda? Võib- olla on homme parem. Võib- olla läheb kõik siiski hästi...

No comments:

Post a Comment