30 Dec 2014

Lihtsalt.

Talved on viimasel ajal olnud kuidagi rasked minu jaoks. Mitte ilma mõttes. Ei, ma lausa jumaldan lund. Aga pigem just kuidagi psüühiliselt. Kuidagi tujutu. Midagi nagu otseselt väga viltu ei ole, same shit different day, aga palju raskem on talvel sellele kõigele näkku vaadata. 

Olin eile üksi kodus. Vaatasin ringi. Igal pool on asjad ja pildid, mis meenutavad kõike, mis olnud on, aga ikkagi oli kuidagi tühi tunne. Selline 'unustatud' tunne. Ma olen üpris kindel, et see on lihtsalt mu aju, mis oskab kõike üle vindi keerata, aga tunne sellest teadmisest kuidagi paremaks ei lähe. 

Teine asi. Mitte, et ma kunagi väga sõnaosav oleks olnud, aga viimasel ajal tunnen ma just oskusest end väljendada kõige rohkem puudust. Ma viskan mingi väite õhku, mida ma siiralt ka usun, aga siis kui on vaja end põhjendada, siis on ainuke mõte, mis pähe tuleb, 'lihtsalt'. Aga see ei ole ju mingi põhjendus ja öeldud asju enam tagasi ka kuidagi ei võta. Ja selle asemel, et mõelda, lööb ahv mu peas taldrikuid kokku. 

Miski on valesti. Mu kõhutunne ütleb seda. Ma ei suuda lihtsalt välja mõelda, mis see on. Kõige kehvem on asja juures see, et see 'kõhutunne' ei ole mind just väga tihti alt vedanud...

Ma loodan, et ma sellega nüüd kurja karja ei kutsunud... :)


No comments:

Post a Comment