31 Dec 2015

Minu 2015

...ühelt poolt imeliselt tore, teiselt poolt äärmiselt raske. Trenni poole pealt väga kaootiline, samas sain oma ühe selleks aastaks seatud eesmärgi täidetud. Ainus "lubadus" sellel aastal oli see, et ma teen igas kuus midagi toredat või midagi sellist, mida ma pole kunagi varem teinud.

Näiteks sooritasin langevarjuhüppe, kiikusin laulukaare all, andsin esimest korda elus verd, käisin esimest korda Rootsis, lisaks veetsin paar toredat päeva veel Brüsselis. Olin praktikal nii lihatööstuses kui vet.-keskuses, väikelooma- ja ka suurloomakliinikus....ja veel palju uut ja huvitavat. Järgmiseks aastaks sean umbes samasuguse eesmärgi. 

Blogi on jäänud ka unarusse. Enamasti viitsimatusest midagi kirjutada. Sellega seoses ei hakka ma endale ühtegi eesmärki seadma. Kirjutan siis kui on mida kirjutada või kui on tahtmist kirjutada.

2016. aasta saab olema kindlasti uus ja huvitav. Palju muutusi ootab ees. Palju hirmutavaid muutusi ja mul ei ole õrna aimugi, mida ma oma eluga peale hakkan või mida ma tegema hakkan või kus ma üldse lõpetan... Eks paistab, katsume hakkama saada...



Aga seniks aitäh kõigile, kes siia aegajalt ikka ära eksivad ja näppu pulsil hoiavad! Ilusat ja rahulikku aasta lõppu teile kõigile ja kohtumiseni juba uuel aastal!

Liisu

22 Nov 2015

Vahekokkuvõte?

Ma ei hakka isegi mitte vaatama, millal ma viimati kirjutasin siia midagi. Ei ole veel ära unustanud, aga pole olnud üldse tunnet, et tahaks midagi jagada. Vilksamisi nägin, et eelmise postituse nimi oli "Kõik on korras" ja tegelikult ongi kõik korras, elu veereb nagu hernes, kohati isegi liiga kiirelt. Samas olen aru saanud, et minu kõige suurem vaenlane olen ma ise. Mina ise kogu täiega ja koos kõigi emotsioonidega, mida ma kas ei oska või üleüldse alateadvuses ei tahagi välja lülitada.

Palju on teha. Koguaeg on palju teha. Kool ja praktika, töö ja esindus ja selts ja veel tosin muud asja, mis kõik vajavad oma tähelepanu ja mis nende poolt vaadatuna on prioriteet number üks. Ja siis olen üks mina, kes peab nende vahel valima, et oma prioriteedid paika saada. Või peaksin prioriteet number üks olema hoopis mina? Hetkel see kohe kindlasti nii ei ole...kahjuks. Ja tegelikult tahaks ju elada ka.

See elamise küsimus on kindlasti üks minu põhi mureallikas. Ema ütles mulle, et elu ei alga kunagi hiljem, vaid elu juba praegu käib. Ja tegelikult on ka nii. Aga elu muutub koguaeg ja isegi kui ma tean, et muutus tuleb, siis saabub see muutus ikka liiga kiiresti ja ikka liiga suure pauguga. Nii läheb pärast muutusi energia kõigepealt selle peale, et püsti tõusta ja aru saada, et kuhu nüüd sattunud olen.

Isegi kui ma olen ise mõtlev ja ise tegutsev inimene, siis ma tean, et on asju, mida minult oodatakse. Et ma teeksin valiku ja siis käiksin selle valiku järgi. Aga mis siis kui ma avastan, et see valik ei ole päris see. Kas ma pushin edasi, sest ma ju tean, et ma saan hakkama ja seda oodatakse minust või siis võtta vastu mõni teiste jaoks ebapopulaarne otsus ja teha uus valik. Ja kes teab, et see järgminegi õige on. Mina seda kindlasti ei tea.

Ja siis tulevad mängu emotsioonid. Need mis mind kõige rohkem hävitavad...seestpoolt. Ükskõik mis otsuseid ma olen pidanud vastu võtma või mis otsused mind ees ootavad. Miski ei ületa seda valu ja segadust, mida võivad tekitada emotsioonid. Just negatiivsed emotsioonid. Ja enamasti on need negatiivsed emotsioonid nii tugevad, et suudavad varjutada kõik positiivse, mis mu ümber on. Ma ju tean, et nii palju on positiivset, aga negatiivse eemale lükkamine on nii energiakulukas, et positiivse enda juures hoidmise jaoks suurt midagi enam ei jätkugi. Ja vahepeal läheb asi nii hulluks, et mul ei lähe enam toit alla. Kõht on tühi, aga süüa ei suuda. Ja siis ei taha enam liigutada ka ennast. Ja mõni öö on vahele jäänud, sest see sisemine pommiplahvatus on olnud lihtsalt nii tugev. Käiks ringi justkui autopiloodil.

Aga tegelikult on ju kõik korras. Nendel hetkedel, kui ma just ise ei lase emotsioonidel ja tunnetel võita. Ja nendel hetkedel kui ei ole kõik korras, siis peaks varsti korda saama. Läheb küll aega, aga peaks korda saama. Lootus sureb viimasena.

31 Jul 2015

Kõik on korras.

Lugesin täna hommikul kuskilt, et mõni inimene tuleb ja läheb, mõni tuleb, lööb kogu maailma sassi ja läheb, mõni jääb. Ja isegi kui see segadus tundub tõelise katastroofina, toob unetuid öid ja paneb sind mõtlema asjade peale, mida sa oled tohutu töökoorma alla ära matta üritanud, siis tegelikult on see kõige parem asi, mida keegi su jaoks teha saab. See on kõige suurem abi, mida keegi sulle pakkuda saab - tahet parem inimene olla, tahet vanad ära peidetud asjad üles otsida, korda teha ja lõplikult omale õigele kohale ära panna. 

Vaatamata sellele, et mõni päev on parem kui teine ja mõni öö unetum kui kolmas, siis tegelikult on kõik hästi. Paar nädalat tagasi tabasin ma end esimest korda üle väga pika aja mõttelt, et ma tahaks magama minna, et järgmise päevaga juba alustada. Ja järgmine päev ei pidanud olema midagi erilist. Täiesti tavaline päev. See oli tõeline rahulolutunne. 

Tundub lihtne oma hirmudele ja kõhklustele alla anda, kuid ma tean, et see ei too samasugust rahulolutunnet kui see, et sa saad öelda "tulin, nägin, tegin". Alati on olemas tuhat vabandust, miks mitte teha, kuid ma pean õppima üles leidma selle ühe miks teha. Iseendaga tupikusse jõudmine on loomulik ja käib iseenda tundmaõppimise protsessi juurde. Ma tean, et see on nii, aga tupikusse jõudes on viha ja pettumus sellest loogilisusest palju tugevamad...ja nii on väga lihtne jälle jalad seinale visata ja mõelda "miks üldse peaks edasi minema, kui nii kui nii ei õnnestu". 

Ma olen iseendalt alati nõudnud kõige rohkem. Kõik, mis ma teen, peab olema mu enda jaoks alati parim ja see ei ole üldse halb, kuid selle kõrval ei tohi ära unustada väikeseid verstaposte, mis võivad väga kergelt muutuda iseenesestmõistetavaks. Nende viimaste märkamine on aga tõeline katsumus ja omaette eesmärk. 

Ma ei tea päris täpselt, kuhu suunas ma liigun või kuhu ma üldse liikuma peaksin, aga ma tean, et ma pean selles näilises kaoses pea pinnal hoidma ja edasi ujuma. Ja isegi kui mõni hetk tundub, et kõik värvid on äkitselt mustaks muutunud, siis tegelikult on kõik korras. Kõik on korras.

Allikas: Internet

3 May 2015

Minu koht.

Ma kirjutasin viimati veebruaris. Ma tunnistan, et ma pole vahepeal isegi mitte mõelnud selle peale, et peaks kirjutama. Kuigi meeldivalt üllatav on see, et minu käest on küsitud, et miks siin vaikus on. See teeb iga kord südame alt soojaks. Vähemalt keegigi loeb peale minu... :)

Täna, praegu, istun ma Ülemiste keskuses kohvikus, joon apelsini mahla ja ootan lendu. Enne selliseid väikeseid miniseiklusi tuleb mul alati tuju peale kirjutada. Nagu selline pisike restart käiks peas. Tahaks kõik vahepeal olnu kokku võtta. Sõnadest jääb väheks.

Viimased päevad on olnud radselt mu elus ühed kõige huvitavamad. Palju uut ja palju deja vu'd. Selle viimase koha pealt olen ma päris kindel, et mul on mingi needus peal seoses suhetega vastassugupoolega. Aga see pole enam isegi mitte üllatav. Lihtsalt läheb mööda. 

Uue koha pealt alustaksin ma Volbriööst, mis oli minu jaoks esimene omataoline. Nimelt pole ma varem Volbrit tähistanud. Seda seetõttu, et ma olen viimased aastad sellel ajal Otepääl/Käärikul uisud all olnud, aga kuna mul eelmine hooaeg hellitavalt öeldes kehvasti läks, siis polnud mitte mingit tahtmist sellel talvel treenida ja seetõttu jäi seekord RUK kevadlaager minu jaoks vahele. Natuke kahju, aga selle asemel sain ma lasta sõpradel endale selle öö võlusid tutvustada.

Ja tõeliselt meeldejääv see oli! Eks need esimesed jäävad ikka meelde, aga see tundus erakordselt naljakas ja uskumatult lambine, et ma jõudsin koju alles järgmise päeva lõunaks. Nende 15 tunni jooksul juhtus nii mõndagi, mis kirjamusta ei kannata, aga mis on igaveseks mu mällu parimate mälestuste kasti ennast paigutanud. Ja ilmaga vedas ka - soe öö ja päikeseline hommik. Mida veel tahta!? Kevadpüha jätkus minu jaoks sama naljakal joonel. See on uskumatu, kuidas väikesest ideest pitsat teha saab üks naerupisaraid täis õhtupoolik. 

Kõikidel neil päevadel on üks ühine nimetaja - suurepärased sõbrad! See on hea tunne, kui sa tunned, et sa kuulud kuhugile või kellegagi kokku. See on hea tunne, kui sa oled leidnud kellegi, kellega koos läheb aeg liiga kiirelt. Ma pean ütlema, et selle koha pealt on mul vägagi vedanud.

Tuulises Tallinnas kohvikus istudes ja oma lendu oodates tekib tunne, et ma olen vaikselt oma kohta leidmas. Võib-olla on see tunne petlik ja võib-olla on homne päev hoopis teistsugune, aga praegu on hea. Eelmise talvega olen ma selgeks saanud, et juhtugu mis tahes, iga otsus on just sellel hetkel, mil see langetatud sai, just see õige. Mida päev edasi, seda rohkem saab selgeks, et enne päikesetõusu on tõesi kõige pimedam. Mida päev edasi, seda selgemaks hakkab muutuma pilt. Mida päev edasi, seda paremini ma ennast tunnen. 

Mida päev edasi seda valgemaks läheb...

Näeme Brüsselis!

Liisu


Erakogu

14 Feb 2015

....aaaand it's gone

Sellest, kui ma oma trennitunnetust jälle kätte hakkasin saama, on möödas juba kuskil nii poolteist kuud vast. See on tõeliselt kurb, aga tõsiasi on see, et 13 tunnist tööpäevade juures, ei jõua ma endalegi aega pühendada. Aga teistmoodi ka ei saa.

See, et ma ei jõua (ajaliselt) lihtsalt trennis käia on fakt. Ega see tervislik toitumine ka väga kerge ei ole, kui sa kunagi ei tea, millal sul aega süüa on. Veelvähem tead sa seda, kui palju sul aega süüa teha või siis seda tehtud sööki süüa on. Aga ma olen kogu oma energiaraasukese, mis mul veel alles on, sellesse suunanud. Üritan investeerida tervislikku toitu (ja ma olen märganud, et see pole üldse mitte odav lõbu) ja mitte väljaskäimisesse (mitte, et mul selleks üldse aega või energiat oleks). Eks mul ole vähemalt üks vaba nädalavahetus ka kuus, kuid siis ma ei taha inimesi näha enamasti. Istun vaikselt omas toas, käin vannis, joon teed, vaatan sarju ja filme. Üritan endaga sõbraks saada.

Rääkides tervisest, siis selle olen ma vahepeal kuskile ära kaotanud. Võitlesin eelmise aasta lõpus paar korda külmetusega, kuid siis suutis pipraviin kõige hullema ära hoida. Jaanuaris Valgas olles murdis neelupõletik mind aga lõplikult maha ning 3-4 päeva pidin ma rääkimise ära unustama. Hääl ei ole siiamaani taastunud. Juba kolm nädalat. Ma tegelikult ei mäletagi enam, missugune mu hääl oli. Ravimite peale olen kulutanud vist juba rohkem, kui ma oma "täiskasvanu elu" jooksul kokku kulutanud olen.

Eks elame ja näeme, mis saama hakkab. Äkki tekib vabam hetk ja ma saan kasvõi jõusaali minna tunniks. Tahaks küll juba... Isegi jooksmisisu on tagasi, aga oma nina jooksurajale ma veel pista ei julge, lootuses, et mu hääl taastub. Äkki peaks siiski perearsti juurde pöörduma, äkki saab ta mind kurgu-neelu-nina arsti juurde saata... Ma loodan, et mu hääl igaveseks selliseks käredaks ei jää.

Aga sõbrad! Olge mõnusad ja kõigile suusatajatele homme edu maratonil!

Liisu

Allikas: Internet

23 Jan 2015

Valga mu Valga (lihatööstus).

Üks põhjus, miks ma viimane nädal siin vaikne olen olnud, on see, et ma paiknen hetkel Valgas. Mitte praegusel hetkel, praegu olen ma Tartus, aga eelmise pühapäeva õhtust kuni tänase lõunani ja järgmisel nädalal samamoodi, olen ma Valgas. Praktikal. Lihatööstuses. Tapamajas. Ja enne kui sa jõuad öelda iu ja selle akna kinni panna, siis ma ütlen sulle kohe ära, et see pole üldse mitte lihtne töö seal ja kõik see vastutus, mis seal kaasneb. See pole kõigi jaoks.

Valga on selline imelik kohake. Kui sa päeval seal ringi liigud, siis tundub ta nagu üks tavaline Eesti väikelinn. Eks seda ta ongi. Miskipärast esimese hooga meenutas ta mulle Otepääd. Aga Valga on totaalses väljasuremisohus. Seal on küll kõik olemas - kool, spordihoone, ujula, kaks suurt tööstust (lihatööstus ja mööblitehas), Rimi, Selver, Maxima ja Säästumarket, suur park.... Isegi üks baar on olemas. Samas õhtul ringi käies, siis kui väljas juba pime on, oli see nagu kummituslinn. Mõni üksik inimene oli ära eksinud (peale minu). Minuealisi olen ma seal vähe kohanud. Enamus on kas koolilapsed veel või siis juba vanem põlvkond, kes on sinna paikseks jäänud. Kahju tegelikult, sest minu avates on tegemist täitsa armsa kohakesega...

Allikas: Internet

Aga minu praktika. Põhimõtteliselt on asi niimoodi, et 2 nädalat pean ma seal olema, et ära õppida kõik, mis toimub selle vahel, kus loom farmist ära tuuakse ning lõpuks ta meie toidulauale jõuab. Enne sinna minemist ei olnud ma varem sellises kohas käinud. Mul puudus tegelikult arusaam, mis vaev selle toidu taga on, mida meie rõõmsalt poest saame osta. Ja nüüd, kus ma olen nädala jagu seal olla saanud ja natuke ka ühteist oma kega teha proovinud, siis see pole üldse mitte lihtne. See nõuab tõsist füüsilist jõudu. Samamoodi nõuab see tõsist vaimset jõudu, harjumist ja mitmeid-mitmeid nädalaid harjutamist.

Kui te nüüd küsite, et mida veterinaar seal teeb, siis minu vastus oleks, et vastutab selle eest, et see liha, mis toidulauale jõuab, oleks inimese tervisele kahjutu. See on väga suur vastutus. Kõik otsused, mida sa teed, peavad olema õiged. Kõik otsused peavad olema põhjendatud. Kõikidest otsustest pead sa olema võimeline aru andma - seda nii riigile kui ka Euroopa Liidule. Need inimesed seal töötavad minu silmadele veel liiga kiiresti. Liini peal olles on minu kui võhiku jaoks veel täiesti võimatu hoomata kõike seda, mida mu silm hoomama peaks, kui ma tahaks seal töötada.

Selline töö sobib vähestele. Mitte ainult sellepärast, et enamus krimpsutab selle jutu peale nägu. Selle töö jaoks peab olema annet ja nutti. Ma tean, et seda on raske mõista enne kui sa seda ise proovinud ei ole. Tõenäoline on, et sa ei saagi tegelikult kunagi täpselt sellest aru. Sellisel juhul võid sa lihtsalt mu juttu uskuda....ma kardan, et ka minu jaoks oleks seda liiga palju....

Lihaisu veel kadunud ei ole. :)

13 Jan 2015

Siis kui tundub, et kõik on kehvasti!

Mul on jälle mingi blokk ees. Jalgutan, sõidan bussiga, teen mida iganes ja mõtted lendavad ja kui ma lõpuks siia maha istun, siis on nullpunkt. Kõik mõtted on nagu peast pühitud. Kõik head mõtted. Halvad mõtted...ega need kuskile ei kao. Ükskõik kui palju ei üritaks.

Ja neid halbu mõtteid on viimasel ajal nii palju. Ma ei tea kas asi on sellest jamas ilmas, mis väljas on (olgu öeldud, et terve Tartu on täna täielik liuväli) või mind totaalselt ära väsitanud töös või praktikas või kõiges nendes kolmes korraga. Kuidagi väga tühe ja nõme tunne on. Ainus asi, mida teha tahad on magada ja seda kanii, et üles ei peaks enam ärkama.

Ma võin ju päeval ja seltskonnas laia naeratuse ette manada ja kõik paistab ju nagu hea, aga ma saan aru, et mul ei ole kõik päris korras, kui ma hakkan ütlema liiga palju selliseid asju nagu "mul suva" või "po***i". Muidugi tahaks kõik, mis ei meeldi saata sinna samusesse ja üldsegi ma ei saa aru, miks ma olen siin ja praegu. Kogu kupatusest on veel puudu ärevushood, mis õnneks pole end viimased paar kuud ilmutanud.

Trenni olen jõudnud rohkem kui eelmise aasta lõpus kokku. Põhiliselt jõusaal ja üks kord lausa uisutamist, kus ma sain aru, et see uisutamine on lausa suurepärane ala, mis meeldib mulle algusest kuni lõpuni. Ainult uisud on mu jalgadele valed. Ja no ega seda ressurssi ka väga pole, et uusi osta. Ma tahaks käia ja sõita. Ma usun, et ma saaks isegi üksinda saalis veeremisega hakkama, aga kui ma pean iga 5 minuti tagant uisud jalast võtma, siis jube raske on end sundida. Ja küsimus ei peaks olema üldse sundimises. Sa ei peaks end sundima tegema asja, mis sulle nii jubedalt meeldib, et sa oled nõus enda väärtuslikke uneminuteid loovutama, ainult selle jaoks, et natuke veereda saaks.

Pühapäeval (vist oli pühapäev) läksin jooksma ka. Jooksmisest sai muidugi pigem jalutuskäik, sest kui Sügisjooks oli viimane kord, kui sa oma jalgadele tosse näitasid, siis ega need kilomeetrid väga kergelt ka ei lenda....

Ühesõnaga see sopane talv on minust mahla välja pigistamas ja ma ei oska ta haardest kuidagi ära põgeneda. Loll tunne ja olukord. Tead küll, et ei tohiks lasta tujul langeda ja edasi pushima, et varsti vilju saaks lõigata, aga miskipärast teeb keha täpselt risti vastupidi. Näiteks hakkasin kirja panema seda mida ma söön. Lihtsalt kirjutan oma pisikese käekesega üles, mis ma endale võileivale panin. Ja kui ma seda siis hiljem vaatan ja analüüsida üritan, siis ma tean, et ma olen täielik lollakas, et ma ei suuda ei öelda mõnele asjale ja mõtlen ja korrutan endale, et järgmine nädal on teistsugune. Ja kui ma siis nädala pärast seda "järgmist nädalat" vaatan, siis vahib mulle sealt otsa täpselt samasugune lollus, mis oli eelmisel ja üle-eelmisel nädalal. Ja kõige selle pärast kokku meeldin ma endale iga päevaga üha vähem.

Allikas: Internet