23 Jan 2015

Valga mu Valga (lihatööstus).

Üks põhjus, miks ma viimane nädal siin vaikne olen olnud, on see, et ma paiknen hetkel Valgas. Mitte praegusel hetkel, praegu olen ma Tartus, aga eelmise pühapäeva õhtust kuni tänase lõunani ja järgmisel nädalal samamoodi, olen ma Valgas. Praktikal. Lihatööstuses. Tapamajas. Ja enne kui sa jõuad öelda iu ja selle akna kinni panna, siis ma ütlen sulle kohe ära, et see pole üldse mitte lihtne töö seal ja kõik see vastutus, mis seal kaasneb. See pole kõigi jaoks.

Valga on selline imelik kohake. Kui sa päeval seal ringi liigud, siis tundub ta nagu üks tavaline Eesti väikelinn. Eks seda ta ongi. Miskipärast esimese hooga meenutas ta mulle Otepääd. Aga Valga on totaalses väljasuremisohus. Seal on küll kõik olemas - kool, spordihoone, ujula, kaks suurt tööstust (lihatööstus ja mööblitehas), Rimi, Selver, Maxima ja Säästumarket, suur park.... Isegi üks baar on olemas. Samas õhtul ringi käies, siis kui väljas juba pime on, oli see nagu kummituslinn. Mõni üksik inimene oli ära eksinud (peale minu). Minuealisi olen ma seal vähe kohanud. Enamus on kas koolilapsed veel või siis juba vanem põlvkond, kes on sinna paikseks jäänud. Kahju tegelikult, sest minu avates on tegemist täitsa armsa kohakesega...

Allikas: Internet

Aga minu praktika. Põhimõtteliselt on asi niimoodi, et 2 nädalat pean ma seal olema, et ära õppida kõik, mis toimub selle vahel, kus loom farmist ära tuuakse ning lõpuks ta meie toidulauale jõuab. Enne sinna minemist ei olnud ma varem sellises kohas käinud. Mul puudus tegelikult arusaam, mis vaev selle toidu taga on, mida meie rõõmsalt poest saame osta. Ja nüüd, kus ma olen nädala jagu seal olla saanud ja natuke ka ühteist oma kega teha proovinud, siis see pole üldse mitte lihtne. See nõuab tõsist füüsilist jõudu. Samamoodi nõuab see tõsist vaimset jõudu, harjumist ja mitmeid-mitmeid nädalaid harjutamist.

Kui te nüüd küsite, et mida veterinaar seal teeb, siis minu vastus oleks, et vastutab selle eest, et see liha, mis toidulauale jõuab, oleks inimese tervisele kahjutu. See on väga suur vastutus. Kõik otsused, mida sa teed, peavad olema õiged. Kõik otsused peavad olema põhjendatud. Kõikidest otsustest pead sa olema võimeline aru andma - seda nii riigile kui ka Euroopa Liidule. Need inimesed seal töötavad minu silmadele veel liiga kiiresti. Liini peal olles on minu kui võhiku jaoks veel täiesti võimatu hoomata kõike seda, mida mu silm hoomama peaks, kui ma tahaks seal töötada.

Selline töö sobib vähestele. Mitte ainult sellepärast, et enamus krimpsutab selle jutu peale nägu. Selle töö jaoks peab olema annet ja nutti. Ma tean, et seda on raske mõista enne kui sa seda ise proovinud ei ole. Tõenäoline on, et sa ei saagi tegelikult kunagi täpselt sellest aru. Sellisel juhul võid sa lihtsalt mu juttu uskuda....ma kardan, et ka minu jaoks oleks seda liiga palju....

Lihaisu veel kadunud ei ole. :)

13 Jan 2015

Siis kui tundub, et kõik on kehvasti!

Mul on jälle mingi blokk ees. Jalgutan, sõidan bussiga, teen mida iganes ja mõtted lendavad ja kui ma lõpuks siia maha istun, siis on nullpunkt. Kõik mõtted on nagu peast pühitud. Kõik head mõtted. Halvad mõtted...ega need kuskile ei kao. Ükskõik kui palju ei üritaks.

Ja neid halbu mõtteid on viimasel ajal nii palju. Ma ei tea kas asi on sellest jamas ilmas, mis väljas on (olgu öeldud, et terve Tartu on täna täielik liuväli) või mind totaalselt ära väsitanud töös või praktikas või kõiges nendes kolmes korraga. Kuidagi väga tühe ja nõme tunne on. Ainus asi, mida teha tahad on magada ja seda kanii, et üles ei peaks enam ärkama.

Ma võin ju päeval ja seltskonnas laia naeratuse ette manada ja kõik paistab ju nagu hea, aga ma saan aru, et mul ei ole kõik päris korras, kui ma hakkan ütlema liiga palju selliseid asju nagu "mul suva" või "po***i". Muidugi tahaks kõik, mis ei meeldi saata sinna samusesse ja üldsegi ma ei saa aru, miks ma olen siin ja praegu. Kogu kupatusest on veel puudu ärevushood, mis õnneks pole end viimased paar kuud ilmutanud.

Trenni olen jõudnud rohkem kui eelmise aasta lõpus kokku. Põhiliselt jõusaal ja üks kord lausa uisutamist, kus ma sain aru, et see uisutamine on lausa suurepärane ala, mis meeldib mulle algusest kuni lõpuni. Ainult uisud on mu jalgadele valed. Ja no ega seda ressurssi ka väga pole, et uusi osta. Ma tahaks käia ja sõita. Ma usun, et ma saaks isegi üksinda saalis veeremisega hakkama, aga kui ma pean iga 5 minuti tagant uisud jalast võtma, siis jube raske on end sundida. Ja küsimus ei peaks olema üldse sundimises. Sa ei peaks end sundima tegema asja, mis sulle nii jubedalt meeldib, et sa oled nõus enda väärtuslikke uneminuteid loovutama, ainult selle jaoks, et natuke veereda saaks.

Pühapäeval (vist oli pühapäev) läksin jooksma ka. Jooksmisest sai muidugi pigem jalutuskäik, sest kui Sügisjooks oli viimane kord, kui sa oma jalgadele tosse näitasid, siis ega need kilomeetrid väga kergelt ka ei lenda....

Ühesõnaga see sopane talv on minust mahla välja pigistamas ja ma ei oska ta haardest kuidagi ära põgeneda. Loll tunne ja olukord. Tead küll, et ei tohiks lasta tujul langeda ja edasi pushima, et varsti vilju saaks lõigata, aga miskipärast teeb keha täpselt risti vastupidi. Näiteks hakkasin kirja panema seda mida ma söön. Lihtsalt kirjutan oma pisikese käekesega üles, mis ma endale võileivale panin. Ja kui ma seda siis hiljem vaatan ja analüüsida üritan, siis ma tean, et ma olen täielik lollakas, et ma ei suuda ei öelda mõnele asjale ja mõtlen ja korrutan endale, et järgmine nädal on teistsugune. Ja kui ma siis nädala pärast seda "järgmist nädalat" vaatan, siis vahib mulle sealt otsa täpselt samasugune lollus, mis oli eelmisel ja üle-eelmisel nädalal. Ja kõige selle pärast kokku meeldin ma endale iga päevaga üha vähem.

Allikas: Internet