13 Jan 2015

Siis kui tundub, et kõik on kehvasti!

Mul on jälle mingi blokk ees. Jalgutan, sõidan bussiga, teen mida iganes ja mõtted lendavad ja kui ma lõpuks siia maha istun, siis on nullpunkt. Kõik mõtted on nagu peast pühitud. Kõik head mõtted. Halvad mõtted...ega need kuskile ei kao. Ükskõik kui palju ei üritaks.

Ja neid halbu mõtteid on viimasel ajal nii palju. Ma ei tea kas asi on sellest jamas ilmas, mis väljas on (olgu öeldud, et terve Tartu on täna täielik liuväli) või mind totaalselt ära väsitanud töös või praktikas või kõiges nendes kolmes korraga. Kuidagi väga tühe ja nõme tunne on. Ainus asi, mida teha tahad on magada ja seda kanii, et üles ei peaks enam ärkama.

Ma võin ju päeval ja seltskonnas laia naeratuse ette manada ja kõik paistab ju nagu hea, aga ma saan aru, et mul ei ole kõik päris korras, kui ma hakkan ütlema liiga palju selliseid asju nagu "mul suva" või "po***i". Muidugi tahaks kõik, mis ei meeldi saata sinna samusesse ja üldsegi ma ei saa aru, miks ma olen siin ja praegu. Kogu kupatusest on veel puudu ärevushood, mis õnneks pole end viimased paar kuud ilmutanud.

Trenni olen jõudnud rohkem kui eelmise aasta lõpus kokku. Põhiliselt jõusaal ja üks kord lausa uisutamist, kus ma sain aru, et see uisutamine on lausa suurepärane ala, mis meeldib mulle algusest kuni lõpuni. Ainult uisud on mu jalgadele valed. Ja no ega seda ressurssi ka väga pole, et uusi osta. Ma tahaks käia ja sõita. Ma usun, et ma saaks isegi üksinda saalis veeremisega hakkama, aga kui ma pean iga 5 minuti tagant uisud jalast võtma, siis jube raske on end sundida. Ja küsimus ei peaks olema üldse sundimises. Sa ei peaks end sundima tegema asja, mis sulle nii jubedalt meeldib, et sa oled nõus enda väärtuslikke uneminuteid loovutama, ainult selle jaoks, et natuke veereda saaks.

Pühapäeval (vist oli pühapäev) läksin jooksma ka. Jooksmisest sai muidugi pigem jalutuskäik, sest kui Sügisjooks oli viimane kord, kui sa oma jalgadele tosse näitasid, siis ega need kilomeetrid väga kergelt ka ei lenda....

Ühesõnaga see sopane talv on minust mahla välja pigistamas ja ma ei oska ta haardest kuidagi ära põgeneda. Loll tunne ja olukord. Tead küll, et ei tohiks lasta tujul langeda ja edasi pushima, et varsti vilju saaks lõigata, aga miskipärast teeb keha täpselt risti vastupidi. Näiteks hakkasin kirja panema seda mida ma söön. Lihtsalt kirjutan oma pisikese käekesega üles, mis ma endale võileivale panin. Ja kui ma seda siis hiljem vaatan ja analüüsida üritan, siis ma tean, et ma olen täielik lollakas, et ma ei suuda ei öelda mõnele asjale ja mõtlen ja korrutan endale, et järgmine nädal on teistsugune. Ja kui ma siis nädala pärast seda "järgmist nädalat" vaatan, siis vahib mulle sealt otsa täpselt samasugune lollus, mis oli eelmisel ja üle-eelmisel nädalal. Ja kõige selle pärast kokku meeldin ma endale iga päevaga üha vähem.

Allikas: Internet

No comments:

Post a Comment