14 Feb 2015

....aaaand it's gone

Sellest, kui ma oma trennitunnetust jälle kätte hakkasin saama, on möödas juba kuskil nii poolteist kuud vast. See on tõeliselt kurb, aga tõsiasi on see, et 13 tunnist tööpäevade juures, ei jõua ma endalegi aega pühendada. Aga teistmoodi ka ei saa.

See, et ma ei jõua (ajaliselt) lihtsalt trennis käia on fakt. Ega see tervislik toitumine ka väga kerge ei ole, kui sa kunagi ei tea, millal sul aega süüa on. Veelvähem tead sa seda, kui palju sul aega süüa teha või siis seda tehtud sööki süüa on. Aga ma olen kogu oma energiaraasukese, mis mul veel alles on, sellesse suunanud. Üritan investeerida tervislikku toitu (ja ma olen märganud, et see pole üldse mitte odav lõbu) ja mitte väljaskäimisesse (mitte, et mul selleks üldse aega või energiat oleks). Eks mul ole vähemalt üks vaba nädalavahetus ka kuus, kuid siis ma ei taha inimesi näha enamasti. Istun vaikselt omas toas, käin vannis, joon teed, vaatan sarju ja filme. Üritan endaga sõbraks saada.

Rääkides tervisest, siis selle olen ma vahepeal kuskile ära kaotanud. Võitlesin eelmise aasta lõpus paar korda külmetusega, kuid siis suutis pipraviin kõige hullema ära hoida. Jaanuaris Valgas olles murdis neelupõletik mind aga lõplikult maha ning 3-4 päeva pidin ma rääkimise ära unustama. Hääl ei ole siiamaani taastunud. Juba kolm nädalat. Ma tegelikult ei mäletagi enam, missugune mu hääl oli. Ravimite peale olen kulutanud vist juba rohkem, kui ma oma "täiskasvanu elu" jooksul kokku kulutanud olen.

Eks elame ja näeme, mis saama hakkab. Äkki tekib vabam hetk ja ma saan kasvõi jõusaali minna tunniks. Tahaks küll juba... Isegi jooksmisisu on tagasi, aga oma nina jooksurajale ma veel pista ei julge, lootuses, et mu hääl taastub. Äkki peaks siiski perearsti juurde pöörduma, äkki saab ta mind kurgu-neelu-nina arsti juurde saata... Ma loodan, et mu hääl igaveseks selliseks käredaks ei jää.

Aga sõbrad! Olge mõnusad ja kõigile suusatajatele homme edu maratonil!

Liisu

Allikas: Internet

No comments:

Post a Comment