3 May 2015

Minu koht.

Ma kirjutasin viimati veebruaris. Ma tunnistan, et ma pole vahepeal isegi mitte mõelnud selle peale, et peaks kirjutama. Kuigi meeldivalt üllatav on see, et minu käest on küsitud, et miks siin vaikus on. See teeb iga kord südame alt soojaks. Vähemalt keegigi loeb peale minu... :)

Täna, praegu, istun ma Ülemiste keskuses kohvikus, joon apelsini mahla ja ootan lendu. Enne selliseid väikeseid miniseiklusi tuleb mul alati tuju peale kirjutada. Nagu selline pisike restart käiks peas. Tahaks kõik vahepeal olnu kokku võtta. Sõnadest jääb väheks.

Viimased päevad on olnud radselt mu elus ühed kõige huvitavamad. Palju uut ja palju deja vu'd. Selle viimase koha pealt olen ma päris kindel, et mul on mingi needus peal seoses suhetega vastassugupoolega. Aga see pole enam isegi mitte üllatav. Lihtsalt läheb mööda. 

Uue koha pealt alustaksin ma Volbriööst, mis oli minu jaoks esimene omataoline. Nimelt pole ma varem Volbrit tähistanud. Seda seetõttu, et ma olen viimased aastad sellel ajal Otepääl/Käärikul uisud all olnud, aga kuna mul eelmine hooaeg hellitavalt öeldes kehvasti läks, siis polnud mitte mingit tahtmist sellel talvel treenida ja seetõttu jäi seekord RUK kevadlaager minu jaoks vahele. Natuke kahju, aga selle asemel sain ma lasta sõpradel endale selle öö võlusid tutvustada.

Ja tõeliselt meeldejääv see oli! Eks need esimesed jäävad ikka meelde, aga see tundus erakordselt naljakas ja uskumatult lambine, et ma jõudsin koju alles järgmise päeva lõunaks. Nende 15 tunni jooksul juhtus nii mõndagi, mis kirjamusta ei kannata, aga mis on igaveseks mu mällu parimate mälestuste kasti ennast paigutanud. Ja ilmaga vedas ka - soe öö ja päikeseline hommik. Mida veel tahta!? Kevadpüha jätkus minu jaoks sama naljakal joonel. See on uskumatu, kuidas väikesest ideest pitsat teha saab üks naerupisaraid täis õhtupoolik. 

Kõikidel neil päevadel on üks ühine nimetaja - suurepärased sõbrad! See on hea tunne, kui sa tunned, et sa kuulud kuhugile või kellegagi kokku. See on hea tunne, kui sa oled leidnud kellegi, kellega koos läheb aeg liiga kiirelt. Ma pean ütlema, et selle koha pealt on mul vägagi vedanud.

Tuulises Tallinnas kohvikus istudes ja oma lendu oodates tekib tunne, et ma olen vaikselt oma kohta leidmas. Võib-olla on see tunne petlik ja võib-olla on homne päev hoopis teistsugune, aga praegu on hea. Eelmise talvega olen ma selgeks saanud, et juhtugu mis tahes, iga otsus on just sellel hetkel, mil see langetatud sai, just see õige. Mida päev edasi, seda rohkem saab selgeks, et enne päikesetõusu on tõesi kõige pimedam. Mida päev edasi, seda selgemaks hakkab muutuma pilt. Mida päev edasi, seda paremini ma ennast tunnen. 

Mida päev edasi seda valgemaks läheb...

Näeme Brüsselis!

Liisu


Erakogu