22 Nov 2015

Vahekokkuvõte?

Ma ei hakka isegi mitte vaatama, millal ma viimati kirjutasin siia midagi. Ei ole veel ära unustanud, aga pole olnud üldse tunnet, et tahaks midagi jagada. Vilksamisi nägin, et eelmise postituse nimi oli "Kõik on korras" ja tegelikult ongi kõik korras, elu veereb nagu hernes, kohati isegi liiga kiirelt. Samas olen aru saanud, et minu kõige suurem vaenlane olen ma ise. Mina ise kogu täiega ja koos kõigi emotsioonidega, mida ma kas ei oska või üleüldse alateadvuses ei tahagi välja lülitada.

Palju on teha. Koguaeg on palju teha. Kool ja praktika, töö ja esindus ja selts ja veel tosin muud asja, mis kõik vajavad oma tähelepanu ja mis nende poolt vaadatuna on prioriteet number üks. Ja siis olen üks mina, kes peab nende vahel valima, et oma prioriteedid paika saada. Või peaksin prioriteet number üks olema hoopis mina? Hetkel see kohe kindlasti nii ei ole...kahjuks. Ja tegelikult tahaks ju elada ka.

See elamise küsimus on kindlasti üks minu põhi mureallikas. Ema ütles mulle, et elu ei alga kunagi hiljem, vaid elu juba praegu käib. Ja tegelikult on ka nii. Aga elu muutub koguaeg ja isegi kui ma tean, et muutus tuleb, siis saabub see muutus ikka liiga kiiresti ja ikka liiga suure pauguga. Nii läheb pärast muutusi energia kõigepealt selle peale, et püsti tõusta ja aru saada, et kuhu nüüd sattunud olen.

Isegi kui ma olen ise mõtlev ja ise tegutsev inimene, siis ma tean, et on asju, mida minult oodatakse. Et ma teeksin valiku ja siis käiksin selle valiku järgi. Aga mis siis kui ma avastan, et see valik ei ole päris see. Kas ma pushin edasi, sest ma ju tean, et ma saan hakkama ja seda oodatakse minust või siis võtta vastu mõni teiste jaoks ebapopulaarne otsus ja teha uus valik. Ja kes teab, et see järgminegi õige on. Mina seda kindlasti ei tea.

Ja siis tulevad mängu emotsioonid. Need mis mind kõige rohkem hävitavad...seestpoolt. Ükskõik mis otsuseid ma olen pidanud vastu võtma või mis otsused mind ees ootavad. Miski ei ületa seda valu ja segadust, mida võivad tekitada emotsioonid. Just negatiivsed emotsioonid. Ja enamasti on need negatiivsed emotsioonid nii tugevad, et suudavad varjutada kõik positiivse, mis mu ümber on. Ma ju tean, et nii palju on positiivset, aga negatiivse eemale lükkamine on nii energiakulukas, et positiivse enda juures hoidmise jaoks suurt midagi enam ei jätkugi. Ja vahepeal läheb asi nii hulluks, et mul ei lähe enam toit alla. Kõht on tühi, aga süüa ei suuda. Ja siis ei taha enam liigutada ka ennast. Ja mõni öö on vahele jäänud, sest see sisemine pommiplahvatus on olnud lihtsalt nii tugev. Käiks ringi justkui autopiloodil.

Aga tegelikult on ju kõik korras. Nendel hetkedel, kui ma just ise ei lase emotsioonidel ja tunnetel võita. Ja nendel hetkedel kui ei ole kõik korras, siis peaks varsti korda saama. Läheb küll aega, aga peaks korda saama. Lootus sureb viimasena.