13 Apr 2016

Kus ma kadunud olen?

Tuli eile juhuslikult meelde see koht siin, vaatasin ja avastasin, et viimane sissekanne oli eelmise aasta viimasel päeval. Kuidagi ammu... Ega seda ajakest on ka nappinud, aga ühtteist on ikka toimunud. Mõtlesin, et teen väikese kokkuvõtte ja ühtlasi annan teada, et ma ei ole veel alla andnud.

Aasta algus on täiskiirusel mööda vihisenud nagu seda ei oleks olnudki. Jaanuari ja veebrurari veetsin EMÜ väikeloomakliinikus praktikal ja alates veebruari lõpust kuni tänase päevani on olnud kool. Ja mõni operatsioon ka vahele, kus ma abistamas olen saanud käia. 

Seltsis ja esinduses sain ma oma otsad kokku tõmmatud ja järgmisele üle antud märtsi lõpus/aprilli alguses. Ja automaatselt tekkis harjumatult palju vaba aega juurde. Ükspäev näiteks sain päise päeva ajal muuseumis käia. Kõlab imelikult? Jah, aga ma ei ole juba aastaid kuskil muuseumis käia saanud, rääkimata siis päevasel ajal. 

Aga selle ajani, kui mul veel palju kohustusi erinevates kohtades oli, olin ma tõelise stressi alla mattunud, ärevushood andsid üpris tugevalt tunda (ja järeltõukeid on siiamaani veel tunda, vähem, aga on) ja üldse olin ma õhtuti kell pool 10 koju jõudes nii väsinud, et ma vajusin kohe voodisse ja ei tahtnud sealt enam mitte kunagi tõusta. Hommik saabus alati liiga kiirelt ja uni oli liiga pinnapealne, et ma korralikult välja oleks saanud magada. Mingi hetk hakkasin ma iga öö nägema eriti stressirohkeid unenägusid, mis lõpuks hakkasid ka mu päevast elu väga tugevalt segama, sest ma arvan, et ma ei ole väga hea seltskond, kui ma olen väsinud ja mul paha tuju on. Unenägudest käisid pidevalt läbi erinevad tülid, mida ma korduvalt ja korduvalt läbi sain ühe öö jooksul elatud, tulekahjud, uppumine, kinni jäämine, võimetus joosta ja ühel ööl isegi gaasileke. 

Praeguseks on asi maha rahunenud vähemalt nii palju, et ma saan öösiti normaalselt magada. Kellaaegade rutiin on ikka sees ja kuidagi imelikult raske oli minna bussisõitjast autoomanikuks üle. Elu käis ikka bussiaegade järgi ja ma hakkasin igale poole vähemalt pool tundi varem jõudma. Hommikul olen nagu naksti ka ilma kellata kell 7 üleval ja õhtul kell 23 ütleb sisemine kell, et ammu oleks aeg magama minna. 

Trenni suhtes nii palju, et mingit korralikku rutiini ei ole ma suutnud saavutada. Veel. Aga olen käinud nii palju, kui on aega olnud. Aega ja tahtmist. Tavaliselt on siis tahtmine kui aega ei ole ja siis aega kui tahaks midagi muud teha. Toitumise suhtes olen suutnud kahe-kolme nädalaga endale sisse harjutada hommikusöögi söömise ja koguste jälgimise. Enam ei ole tahtmist tervet maailma tühjaks süüa isegi siis, kui eelmisest toidukorrast on liiga pikk aeg möödas. Mõnikord tuleb ka magusa isu ja ma ei ole endale seda keelanud. Mõnikord võib, aga mõõdukalt. Ise arvan, et see on praegu kõige positiivsem muutus olnud. 

Ja nüüd terendab mind nurga taga juba uus vanusenumber ja väga suur osa minu praegusest vabast ajast läheb selle väikse juubeli korraldamiseks. Aga ma naudin seda täiega ja ei jõua ära oodata, millal ma jälle vanemaks saan. :)

Ja siis ma panin end kirja Tartu Jooksumaratonile. 10 km täis lõbu, sest et kõik Tartu Maratoni Kuubiku üritused on väärt osalemist juba puhtalt selle fiilingu ja seltskonna pärast. Palju parem, kui üksinda kuskil metsavahel või mööda tänavaid joosta. Soovitan soojalt! :)

Aga nüüd hakkan ma vaikselt valmistuma oma ülikooli lõpueksamiteks, mis mind mai lõpus ja juuni alguses ootavad. Saavad läbi need 6 pikka aastat ja eks paistab, mis siis saama hakkab. Saab huvitav olema.

Nautige kevadet ja näeme TJM'il!

Liisu

Erakogu

Erakogu

 Erakogu

 Erakogu

Erakogu

Erakogu

No comments:

Post a Comment