17 Mar 2017

Reede, 17. märts 2017

Ma kunagi kirjutasin päris tihti. Praegu on peaaegu aasta vahele jäänud. Mul on mõtteid olnud, olen isegi mõelnud, et "koju jõudes võtan lahti", aga mõtteks see jäänud ongi. Võib-olla sellepärast, et ma tundsin, et ükski mu mõte ei lähe päriselt selle siinse blogi nimega üldse kokku. Spordiga pole siin mingit pistmist (sellepärast ma kustutasin paar sõna sellest nimest praegu ka ära). Seda olen ma ainult aega-ajalt teinud, ühelt poolt heaolutunde saamiseks, teiselt poolt ajaviiteks. Aga siis on jälle jäänud erinevatel põhjustel paus vahele. Aga ega ma ennast enam halvasti ka tunne, kui endomondos tühjus vastu karjub. Ju siis nii peabki olema.

Vahepeal olen ma töörindele saanud. Teen seda sama erialast tööd, mille tegemises ma aasta tagasi veel sügavalt kahtlesin. Aga asjad läksid teistmoodi. Nagu ikka...nad lähevad sinna kuhu nad tahavad, mitte sinna, kuhu sa ette kujutad. Minuga vähemalt käivad asjad nii. Aga tööl ma olen ja isegi kui ma vahest upun sellesse, siis ma olen selle valikuga väga rahul. Vähemalt praegu. Mõni päev on küll parem kui teine, aga lõpp hea kõik hea. Ma julgen isegi väita, et töö on praegu ainus, mis mu mõtte sirgemana hoiab. Vähemalt siis, kui ma tööl olen...ja seal olen ma üpris tihti.

Mõni päev ei aita isegi töö ja kohustused. Mõni päev on tunne, et tahaks oma enda peast põgeneda. Jah, ärevushood on tagasi ja kurjemad kui varem. Ma saan hakkama. Olen alati saanud, saan ka edaspidi. Aga mõnikord on tunne, et tahaks abi. Ma isegi ei mõtle professionaalset abi, seda ma olen otsinud ja see on mul läbi tehtud. Vahest tahaks lihtsalt sõbra kätt või sõnu. Lihtsalt rääkida, aga enamasti on inimestel parematki teha. See on täiesti arusaadav, pole midagi ette heita. Aga tihtipeale hakkavad ka need, kes on öelnud, et nad on alati olemas, tagurpidi pika sammuga eemale astuma, kui peaks selguma, et nüüd oleks see hetk. Kusjuures, see teeb veel rohkem haiget kui lihtsalt algusest peale aus olla ja öelda, et ei oska või ei taha tegeleda.

Seda hetke ei saa valida. Ausalt ei saa. Kui saaks, siis ma valiks, et seda ei oleks. Ja ma tean ka, et ma ei ole ainuke. Ma tean, et neid inimesi on veel, kes saavad aru. Aga enamus inimesi ei julge rääkida. Mina ka ei julgenud, aga siis ma tundsin, et mul on endal lihtsam, kui ma olen kasvõi kirjutanud. Mõnikord ongi. Mõnikord on see hea viis, kuidas enda peast põgeneda või need asjad, mille eest põgeneda tahaks, peast välja lükata. Mõnikord ei aita ka see ja tuleb vaid oodata hetke, kui parem hakkab.

Muidugi võiks minna õue või vanni või trenni. Aga kui su pea kihab, hing on raske, keha ja vaim on väsinud, siis on alati õues liiga külm, vannis liiga palav ja trenn topelt kurnav ja mitte üldse meeldiv. Usu mind, ma olen need kõik läbi proovinud. Kõige hullem on siis, kui ei tule und ka. Siis aitab ainult pudel veini. Aga hirm vastiku pohmelli ees on liiga suur, et see pudel veini endale neelust alla kallata.

Mõni päev on hullem kui teine. Mõni päev, mis on alanud malbelt halvasti võib muutuda mõne inimese, teo või olukorra tõttu paremaks. Enamus päevadel suudan ma naeratuse ette manada. Mõni päev, mis on tõepoolest hästi alanud, suudan ma olla sama põrkav nagu varem. Võib- olla sellepärast, et hea on tunda end hästi ja siis ma tahan seda nautida ja sellest viimast võtta, sest praegu ei tea kunagi, millal mõõn pihta jälle hakkab.

Aga muidu on kõik hästi. Kui kõige muu peale korraks mõelda, siis oleks lausa patt kurta. Aga sellel hetkel ei suuda sa millegi muu peale mõelda, kui sa üldse suudad mõelda. Sa tead, et see läheb üle, aga see mõte ei lohuta, sest just praegu on halb olla. See halbade emotsioonide rägastik on suurem ja tugevam, kui see üksik lootus, et läheb paremaks. Aga mõelgem positiivselt, jah? Ma üritan. Ma ausalt üritan.

Allikas: Internet